Postimees/Karin Allik: Serafima ja Bogdan: teatrimammut võsa vahel

Karin Allik, Postimees, 7.08.2021

Tänavune teatrisuvi on olnud külluslik: publiku ette on paisatud piisavalt lavastusi, et põhimõtteliselt saaks kas või iga õhtu veeta uues maanurgas ja uuel etendusel. Ent mõistagi ei ole uuslavastuste rohkus teatrimaailmas alati kõige parem näitaja, nõnda ka sedapuhku. Külluse hulka mahub nii mõnigi pelk rahateenimisprojekt, nii mõnigi kunstiväärtuseta ajaviitetükk, mille vaatamine tekitab lihtsalt tülpimust. Tartu Uue Teatri põhjalikult komponeeritud «Serafima+Bogdan» mõjub aga nende kõrval kui sõõm värsket õhku.

Vahur Afanasjevi romaani ainetel sündinud lavastus sai kõigepealt küpseda päris kaua omas mahlas, töö kestis mitu aastat. Oma sõnutsi jõudis lavastaja-dramaturg Ivar Põllu dramatiseeringugi mitu korda uuesti kirjutada, enne kui sobiva variandi leidis. Ka võimalikke etenduspaiku käidi koos Afanasjeviga kaemas juba kolm aastat tagasi, tollal küll lootuses jõuda publiku ette 2020. aasta suvel. Esietendusega tuli siiski oodata tänavuse juulini.
Näib, et pikale veninud protsessist oli lavastusele tegelikult kasu.

Komplekssed ideed jõudsid loojate peas küllalt kristalliseeruda, et need ka selgelt lavale panna: valminud teos on kompleksne ja eeposlik, täis sidemeid Peipsiveere kultuuriga ja seoseid ajaloosündmustega, kuid mitte kaootiline. Seejuures käis Põllu Afanasjevi kirjutatud alusromaaniga üsna vabalt ümber, loobudes lõpuks raamatus näpuga järje ajamisest ning luues enam-vähem iseseisva näidendi. Ehkki tegelasi ja tegevusi jäi seetõttu vähemaks, on «Serafima+Bogdani» näol endiselt tegu tõelise mammutlavastusega.

Vaatemäng kestab enam kui neli tundi ning nõuab näitlejatelt oma ülesehitusliku keerukuse tõttu äärmist täpsust. Nimelt jaotatakse publik kahele teineteisest eraldatud tribüünile, tekitades justkui kaks lava, kus lugu paralleelselt, aga eri vaatepunktidest hargneb. Näitlejad on mõlemal pool samad, ent tegelased kohati vahelduvad. Õigel hetkel õige tundega õigele lavale ilmumine eeldab trupilt niisiis samasugust punktuaalsust nagu ühe korraliku ustekomöödia mängimisel. Tõsi küll, «Serafimas+Bogdanis» uksi ei paugutata, lavale tuleb ilmuda pesuehtsast Peipsiveere võpsikust.

Kolkja külas looduslikult vohav võsa moodustab muide tähtsa osa lavastusest, ta loob teosele ainukordse keskkonna ja pakub näitlejatele looduslikke rekvisiitegi. Temas puudub igasugune butafoorsus ja kunstlikkus, ta on hoopis metsik ja sitke. Kui tahab, soeb ta puude vahel silkavaid näitlejaid oma peenikeste okstega, kui tahab, täiendab ta helikujundust tuule käes värisevate lehtede sahinaga. Pole siis ime, et Priit Loogi kehastatud miilitsaülem Raimond eestlaste olemust just võsa omaga võrdleb: ühed vintsked mõlemad.

Säärane metsikus sobib aga «Serafima+Bogdaniga» kokku - toimub teose tegevuski ju suurel määral looduse meelevallas, seda eriti Bogdani (Andres Mähar) vaatenurgast, kelle elupaik soosaarel asetseb. Jälgides lugu Alatskivi lossi kolinud Serafima (Ilo-Ann Saarepera) perspektiivist, võib võsa samas mõtestada metafoorsemalt, otsekui märki väljapääsmatusest ja piiratusest, samu märksõnu peegeldavad ka roostetanud ketid naise kaelas. Võsa ja inimeste koostöös sugeneb mänguplatsile igatahes müstiline ja tume maailm, mis haarab endasse ja kaasa.

Lavastuse kaks poolt omandavad siiski mõnevõrra erineva varjundi (ja olge mureta, kogu publik saab näha mõlemat perspektiivi). Serafima vaatenurk, mida veab eelkõige Ilo-Ann Saarepera ja Priit Loogi rollide dünaamika, meenutab tõelist kättemaksutragöödiat, teeb haiget ja rusub. Saarepera mängitud Serafima areneb lõbusalt edvistavast tütarlapsest tühja pilguga külahulluks, Loogi kehastatud Raimond - miilitsaülem ja Serafima abikaasa - kuulutab samas kurja algusest lõpuni, sest valib enese kehtestamiseks alati vägivaldse tee.

Arvestades, et mees aina karistab ja naine aina kannatab, oleks lihtne klassifitseerida Raimond kurjategijaks ja Serafima ohvriks. Ometi mahub Saarepera-Loogi mängu piisavalt keerdkäike, mis sedasorti käsitluse ennatlikuks muudavad. Serafimagi suudab võtta võika kuju ning käed verega määrida, kuivõrd kustumatu kättemaksuiha viib ta psühhoosilaadsesse seisundisse, kus naise kogu tegevus allub vaid ühele jõhkrale eesmärgile. Nõnda kannatab vahelduseks siis Raimond, valades laipade kohal kibedaid pisaraid.

Kuigi Bogdani vaatenurk pole samuti roosiline, leidsin end seal tribüünil tihemini muhelemast. Tõttöelda paistab too pool lavastusest omamoodi kivirähklik: leidub vängust ja vulgaarsust, aga ka üksildast ellujäämisvõitlust, nagu kas või «Mehes, kes teadis ussisõnu». Erinevus teose teisest poolest ei ole siiski nii suur, et tervik selle all kuidagi kannataks. Pigem kajastub siin kaks erisugust elutunnetust, üks traagilisem ja teine koomilisem.
Oma lõpu leiavad nad ikka ühtmoodi. Leekpunaseks värvunud võsa vahelt kostab praksumist, seal kuskil sagivad inimesed ja kukuvad maha elutud kehad. Tuli puhastab ja annab jumalale tagasi inimesed, kes olid nurjunud. Ühes põleva külaga võiks paatoslikult puhastuda juba publiku hingki, kui viimast stseeni ei saadaks ebamääraselt lõppu deklareeriva tuletõrjuja monoloog. Tulekahjult eemaldatakse nõnda pateetika, lavastuse hüüumärk taandatakse punktiks. Rahulik, paratamatu lõpp.

«Serafima+Bogdan»
Autor Vahur Afanasjev Dramatiseering ja lavastus Ivar Põllu Kunstnik Kristiina Põllu Valguskunstnik ja tehnikajuht Rene Liivamägi, muusika Eeter

Laval Ilo-Ann Saarepera, Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Andres Mähar, Priit Loog, Martin Kork, Ekke Hekles

Tartu Uue Teatri lavastuse esietendus 31. juulil 2021 Kolkja külas Peipsiveerel
Andres Mähar lavastuses «Serafima+Bogdan».«Serafima+Bogdan». Vahur Afanasjevi romaani teatriversioon Peipsiveerel. Pildil Ilo-Ann Saarepera ja Priit Loog