Postimees/Karin Allik: Lahkumine magalast: mees, naine ja uue teatri mänguväljak

Karin Allik, Postimees, 4.03.2020

Märt Avandi on Mees ja Maarja Mitt-Pichen on Naine. Mees võib vahel olla see, kes naise oma varju jätab, aga naine jälle see, kes meest liiga kammitseb. Mees võib olla ka vaba, naine võib olla ka iseseisev.

Kuigi neid variante leidub veel mustmiljon, üritab Ivar Põllu oma uues nostalgiavabas autorilavastuses «Anne lahkub Annelinnast» kõik võimalused kondenseerida kahte tegelasse. Kujutades suhet ühe naise ja ühe mehe vahel, asetab Põllu luubi alla inimesed, kes tunnevad end nähtamatuna.

Mõnes mõttes vanamoodne, teisalt metsik ettevõtmine, ütleb Põllu ise pressiteates. Metsik on see sellepärast, et Tartu Uue Teatri lavastustes antakse näitlejatele harva võimalus mängida algusest lõpuni ühte rolli, ja seda ilma ruumi- või ajahüpeteta, nagu «vanamoodsale» teosele kohane.

Kui vaadata tagasi viimastele aastatele Uues Teatris, võib Põlluga tõepoolest nõustuda. Teatriseinte vahele on eri teid pidi jõudnud värsket verd ja uusi visioone, kujundades repertuaari küll kirevaks, kuid jäes tugevad narratiivid pigem tagaplaanile. Viimatistest külastustest Tartu Laia tänava teatrimajja kangastuvad kollaažlikud lavastused, kus eri pildid vahelduva eduga ühise idee teenistuses töötavad, ning omakorda meenub ka tollane igatsus terviklikkuse järele.

Aga lavastuse mõttelisele ühtsusele aitab narratiivikasutus enamjaolt ikka kaasa. Põllu kirjutatud näidend keerutab, kuid säilitab tänu kesksele loole oma terviklikkuse.Tekstis kajastub kordamööda nii autori kindlameelsus järgida oma sihti kui ka mängulust sellest kergeid kõrvalepõikeid teha.

Sarnase otsimine
Arvatavasti käib selle kombinatsiooni juurde veel teatav nauding, mida pakub mõte publiku hämmeldamisest. Tegelasi oleks nagu kaks, aegu ja ruume ainult üks, kuid kõige juurde käib ikkagi mingi «aga». Näiteks ei märka publik näitlejaid oma rolli etenduse kestel füüsiliselt vahetavat, samas muutub arusaam tegelastest ja nendevahelisest suhtest vaataja peas pidevalt. Kord tunduvad nad olevat kolleegid, kord armastajad, kord õde ja vend – ükski neist variantidest ei jää ometi püsima.

Kuivõrd piirid eri tüüpi suhete vahel kujunevad aga niivõrd hajusaks, näib Põllu lavastus viitavat asjaolule, justkui otsiksime vastassoo esindajas alati jooni meile tuttavatest inimestest, kes sama sugu kannavad. Kolleeg või vend, isa või abikaasa, midagi ühist leidub neis kõigis – inimesed on ehk oodatust sarnasemadki. Teisalt valime võib-olla enda ellu ka sarnaseid inimesi. Igatahes ei minda Annelinnast päris Oidipust või Elektrat otsima, kuid antiikmütoloogiast ja psühhoanalüüsist tuttavatel radadel võib pärast etendust veidi ekselda küll.

Kui meelevaldsed mõttemängud vihjeliste süžeeliinidega ei istu, võib samas kinni haarata lavastuse «ametlikust» fookusest ehk nähtamatutest naistest. Naised, kes saavad alati hakkama, ehkki keegi seda kunagi ei märka. Nende pingutused on endastmõistetavad ja nende vastupidavus nii harjumuspärane, et keegi isegi ei taipa küsida, kuidas nad toime tulevad. Sellega ei pea naine aga ometi leppima ning nõnda hingitsebki tasahilju veel lootus märkamisele, isegi kui muud unistused ja ambitsioonid ammu magalarajooni betoonplokkide vahele maetud said.

Kuigi niiviisi võibki igavesti hingitsema jääda, tundub Maarja Mitt-Picheni kehastatud Naine tõusvat sellest tasasest lootusest kõrgemale. Naine ei lase oma väärtust defineerida enam kellelgi välisel – seda on ta oodanud liiga kaua ja tulutult. Seega kajastubki Mitt-Picheni mängus ennekõike uuestisündinud enesekindlus ja julge enesemääratlus. Ta valib Naise maalimiseks pigem jahedad toonid ja teravad jooned, mida isegi pisaravesi hägustada ei suuda.

Märt Avandi lahendab Mehe peaaegu vastupidiselt: sooja värvingu ja kergete pintslitõmmetega, lastes ka tuttavlikel naeruhoogudel ajuti üle saali kajada. Sellegipoolest ei jäta Avandi humoorikas kergus tegelase külge süüdimatuse või lihtsameelsuse maiku, vaid lisab teosele helgust. Temas ilmnevad kõrvuti nii kahetsus kui ka eluterve arusaam, et tehtut enam tagasi võtta ei saa. Mitmed vihjed, võtted ja kujundid lavastuses lubavad isegi mängida ideega, justkui tuleneks Mehe leplikkus ja kontseptuaalne hägusus lausa asjaolust, et tegelane siitilmast ei pärinegi.

Taevatrepp Annelinnas
Isegi redel, mida mööda Mees etenduse finaalis taeva poole ronib, et siis Naisele nagu pilvede pealt järele vaadata, räägib tolle teooria kasuks. Konservatiivsema tõlgenduse kohaselt võib see muidugi ka olla ühe tavalise Annelinna trepikoja tipp ja pääs katusele. Nostalgiavaba kogemuse nimel tühjendatud ja steriliseeritud lavaruumis tähistab ta seega pea ainsat füüsilist viidet loo tegevuspaigale, kuna ülejäänud osutused tulenevad peamiselt auditiivsest sfäärist. Helikujunduses kostvatele kortermaja tüütutele häältele hakkab Laia tänava automüra tavatult hästi kaasa mängima.

Ivar Põllu loodud mängus pole seega rangeid reegleid, vaid pigem lõputu avastamisrõõm, sest mõelda, mõista ja kaasata võib kõike, mis parajasti õige tundub. Kuigi fookus on üks, poetab «Anne lahkub Annelinnast» niidiotsi teadlikult siia-sinna ega ammenda end isegi mitmel vaatamiskorral. Tõeline hasart muide algabki ehk alles siis, kui lõpplahendus on teada ning enne öeldu pöördub pea peale.

ARVUSTUS «Anne lahkub Annelinnast»
Autor ja lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi
Laval Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi (Endla)
Esietendus 22. veebruaril 2020 Tartu Uues Teatris