Tartu Uue Teatri suvel Peipsiäärses võsas mängitud «Serafima + Bogdan» on eelmise aasta parim lavastus eesti teatris. Lavastus pidi tegelikult valmima aasta varem, edasi lükkusid juba välja kuulutatud etendused koroonakriisi tõttu. Selle lavastaja Ivar Põllu on Theodori silma käes kaalunud varemgi, ka suurprojekte on väikeses teatris edukalt sünnitatud. Auhinna toonud lavastust nimetab lavastaja mõned päevad pärast teatripidu suures osas ka logistikaülesandeks, mis ilma abilisteta oleks tal kindlasti üle jõu käinud.
Värskendage palun mu mälu, kui palju neid munasid juba teatris riiulis on? Kui palju on Uus Teater oma tegevusega neid ära teeninud?
Minu ja Kristiina (Kristiina Põllutoim) kuulid on ka teatris koos teatri omadega. Kus neid kodus hoidagi, need võtavad ju jubedalt ruumi. Äkki on meil neid nüüd teatris kokku kamba peale kümne ringis?
Kas on aastaid, mil Tartu Uus Teater ei ole üheski kategoorias teatriauhindade jagamisel nomineeritud olnud? Väga palju neid aastaid igatahes olla ei saa.
On ikka ette tulnud selliseid aastaid, kus pole nominatsioonigi. Aga sellest pole ka midagi.
Ütlesite oma tänukõnes tänusõnad ka inimestele Ukrainas, kes seisavad eesliinil, et Eesti teatritegijad saaksid pidu pidada. Kui isiklikult on sündmused Ukrainas teid puudutanud?
See on masendav ja surub vastu maad.
Oli see natuke ka selle mõttega öeldud, et mõelgem, kui hea meil siin on, kui samal ajal käib kusagil sõda?
Kui sõda algas, siis tuletati mitmel pool meedias meelde, mis muredega maadlesime aastake tagasi. Oleks nüüd vaid eilsed mured. Loodetavasti ei saa me seda aasta pärast nostalgiaga öelda. Eks see oli peol öeldud veidi enesekaitseks. Vabanduseks. Lähedal langevad pommid ja meil on siin praasnik. Samas langevad kogu aeg pommid ja inimesed surevad. Kusagil. Praegu lähemal kui viimasel ajal. Puudutab rohkem.
Enne pühapäeva sugenes sotsiaalmeedias ka ühes jutulõimes mõttevahetus teemal, et Vene Teatris on pidu, samal ajal selle ees väljakul üleeuroopaline Ukraina toetusmeeleavaldus. Kas teie ka sellele mõtlesite või kas teie arvates on siin mõtet midagi võrrelda?
Mõtlesime küll, et kas peaks minema. Hendrik Kalmeti välja toodud kujund oli ju kõnekas, see kannab. Osa on tänaval ja avaldavad meelt, tegelevad päris asjaga. Teised on sealsamas lähedal Vene Teatris kulla ja karra vahel pehmetes toolides ja vaatavad kapustnikut.
Mõtlesin, kas teil on sõjateema ka mõnes lavastuses olnud, ja meenus «BB ilmub öösel», mis valmis EV100 raames koostöös Von Krahli teatriga. See oli küll natuke etteantud ülesanne, lihtsalt käsitletav aastakümme sattus selline, et sõjast ei saanud kuidagi mööda minna. Kas sõda on mõnes teie lavastuses veel sees olnud?
Lavastuses «Ird, K.» (2010) oli sõda ja repressioonid sees, aga teisiti ei saagi Kaarel Irdist ju lavastust teha. Tema löövis riigipöörde ja sõja kaudu teatris võimule. Lavastus «1987»
(2015) toimuski varjendis, näitas, kuidas inimesed on kohastunud sõjahirmus elama, nii et maske eest ei võetagi. Nad olid seal keldris juba evolutsioneerunud ja kohanenud olukorraga. Seal oli juba neil rutiin ja meelelahutus ja loomulikult ka meele kokku panek. Inimesed kohanevad absoluutselt kõigega. See ongi kõige hirmsam. Harjumine ja kohanemine. Aga muidu poleks me muidugi siin. Oleksime hoopis keegi muu ja teises kohas.
Reedel enne teatriauhindade üleandmist kirjutas Postimees, et Tartu Uus Teater on paari viimase aasta heitlusest tulnud välja mitte ainult elusana, vaid ka võitjana. Tunnete ise ka sama, et teater on võitluses ja sellest võitjana väljunud?
Juba elus ja alles olla tundub võit. Minu meelest oleme nende «kadunud hooaegade» jooksul ka arenenud ja õppinud, mitte ainult mänguplaani ringitõstmisega aega viitnud. Suurim muutus muidugi on see, et lavakunstikoolist liitusid meiega Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Ekke Hekles ja Martin Kork. See on meid jälle mugavustsoonist meeldivalt välja nihutanud.
Mitte et kõik inimesed Uues Teatris oleks enne kole vanaks jäänud, aga ikka, värske toores entusiasm on võimas. Ilma selleta polegi nagu mõtet teatrit teha. Eks me siis ka õpi, et seda hoogu kiiresti mitte maha riivida, nagu see kipub teatris juhtuma värskete jõududega: et paar hooaega on hoogu ja siis saabub rutiin.
Kas Uue Teatri vaates oli see olukord, mis tekkis näiteks lavastuse «Kõigi piirangute lõpp» tekkimise, sünni ja valmimise juures, koroonakriisi kõige jaburam või võite midagi veel pentsikumat nimetada?
Selle kriisiga, mis vahepeal polnud ka enam kriis, vaid lihtsalt halvav oht, oli kõige keerulisem määramatus. Et tõesti ei oska enam midagi planeerida. Eriti kui on lavastused, kus osalevad ka suuremate teatrite näitlejad ning ka nendel teatritel on plaanid, mida ümber mängitakse. Jälle ja jälle.
Me siis mõtlesime, et teeme lollikindla lavastuse, mida võib mängida täpselt vastavalt hetkel kehtivatele piirangutele. Sellest oli isegi mitu versiooni, sõltuvalt piirangute kangusest. Lõpuks oli publik ERMi parklas autodes ja kaks näitlejat õues ja üks näitleja turvaliselt klaaskuulis, 2 + 2, mäletate? Väga naljakas minumeelest.
Aga ikka ei saanud luba, solidaarsusest nii-öelda, sest keelatud olid igasugused etendused. Pidime siis pöörduma esmase õiguskaitse poole ning saimegi loa etendusi mängida. Mis oli muidugi uhke, olla ainuke mängitav lavastus tol hetkel.
Kui ma õigesti mäletan, oli Uue Teatri mängukavas mitu sellist lavastust, mis olid väga koroonast tingitud, ehk siis kas ühekordsed projektid või muidu lühiajalised, või siis teater kirja teel. Kui palju te niisugust katsetamist ette võtsite ja kas midagi esialgu perspektiivikat jäi ka lõpuks tegemata?
Meil tekkis majas noortega arutelu kohe sügisel, et mis saab, kui jälle lukku pannakse. Nii oli ka nende oma lavastustega, mis välja jõudsid tulla, selline paralleelne versioon ka töös. Ja sündis ka Elise ettevõtmisel «Häppeningide raamatukogu», kuhu said kõik oma ideid kirjutada, mida ette võtta, kui lukku läheb. Et poleks igav ja et pildis ka olla.
Üks neist oli «Kirjasõber kirja teel», mis oli väga ilus projekt. Selgus, et sellega tegime kogemata ka teatriuuendust, sest sedasorti asja jaoks puudus teatriagentuuris žanr, nii et selle teatristatistikasse panemisega oli ka palju segadust. Palju asju jäi tegemata ehk siis ootele. Eks neid võib teha ka ilma kriisita.
«Anne lahkub Annelinnast» mängimine Annelinna korteris oli plaanis juba eelmise sulgemise ajal, aga siis oli suhtlemine nii keelatud, et ei tohtinud justkui näitlejaid kokku lasta. Ja siis oli ekraani ees möllu ikka kõvasti ka niikuinii.
Kas viimaste aastate jooksul on teil tulnud mõte, et võib-olla peaks teatritegemise kõrval ka mõne alternatiivse tegevuse leidma, millega leiba teenida (võib-olla teil on selline kogu aeg olemas olnud)? Teatri püsitrupp moodustus noortest, kes kohe oma karjääri alguses sattusid eriolukorda - kas on olnud näha, et see on pannud neid mõtlema elukutsevaliku üle?
Esiteks pean ära märkima, et jah, meie jaoks on noored püsitrupp, aga juriidiliselt on nad vabakutselised, kes täidavad rollilepinguid. See on hea tahte kokkulepe, kus vabakutselistest koosnev trupp seab prioriteediks TUTi projektides osalemise ning TUT võtab lepingulise kohustuse tasuda kokkulepitud lavastuste ja etenduste eest ka siis, kui on näiteks avalike sündmuste keeld ja etendusi anda ei saa.
See on risk, mis teater on nõus võtma selleks, et areneda, süveneda ja pikemaid plaane teha, kuigi igasugused kriisiabi ja töötukassa meetmed selleks puuduvad. Me oleme küsinud trupi palkamiseks aastaid toetust juurde, aga pole saanud.
Meile on ette heidetud, et tahame Vanemuiseks muutuda. Nagu Theatrum, Von Krahl poleks oma trupiga. Või NO99... Väike trupp on vajalik, et saaks ka areneda ja pikemalt planeerida, ka mitme aasta pikkuse ettevalmistusega süvenevaid projekte.
«Serafima + Bogdan» oli eelmise aasta üks suuremaid teatrielamusi, samas ei ole see kerge ja lihtsalt kätte tulev vaatamine. See on sündinud küll Vahur Afanasjevi teksti najal, aga mulle tundub, et te oleks sellise teema leidnud muidu ka.
Kui Sibulatee produtsendid koos Vahuriga poleks ideed 2018. aastal välja pakkunud ning minu lavastajaotsingud poleks luhta läinud, siis poleks ma seda kindlasti lavastanud. Mulle kohe ei meeldi lood, kus inimesed kannatavad, ma ise nimetan seda dramaturgiliseks talumatuseks.
Aga kuna oli lubatud ja kokku lepitud, et me teeme ja teatri tollane direktor Raul Oreškin oli ka Peipsi ääres tegev, siis tundus lihtne, et Raul suvilast organiseerib ja ma leian hea lavastaja, kes teeb sellest tõelise meistriteose. Aga mitu inimest kõhkles ja/või ütles ära.
Siis mõtlesime, et ostame teatrile Peipsi äärde majakese ja teeme selle õues. Majakese leidmine sobiva hinnaga kuidagi ei edenenud ning siis läks Raul üldse äkki minema, nii et jäime kuidagi lolli näoga seisma, raamat rippu käes. Aga piletid tuli kuu jooksul müüki saada, sest «Kremli ööbikute» tehnika rendi arved tahtsid maksmist.
Sõitsime siis uuesti läbi neid kohti, mida meile kunagi välja pakuti ja proovisime ise ka midagi põnevat leida. Nagu Peipsimaa külastuskeskuse hoov, mis osutus publiku jaoks liiga väikeseks. Aga seal pesi aknaid Uue Teatri kunagine kauaaegne vabatahtlik Tuuli Maarja Põldma, siis juba lavaka tudeng ja sealne peretütar. Tema juhatas meid külastuskeskuse parklani, mille tagumine ots oli lihtsalt võsastunud peenramaa. Nii me leidsime mängupaiga.
Jagasime publiku ja loo kaheks, Serafima ja Bogdani pooleks, kahele poole alles jäänud võsajuppi, mis on siis + ehk Raimond. Publik sai kõrvaklapid, et kumbki pool kuuleks oma lugu ning et etenduste andmise lärm liialt külaelu ei segaks.
Nii et etteplaanitsetut polnud midagi. Ainuke asi, mis oli varem, oli ehk see, et ma hirmsasti tahtsin teha lavastust, kus aeg käib tagurpidi, nii et enne näed tagajärge ja siis hiljem põhjust.
Lavastust mängitakse ka eeloleval suvel. Kas vahepealsed sündmused on sellele publiku jaoks mõne kihi lisanud? Aga trupi jaoks?
Eks me näe, kuidas lavastus suvel kõlab. Eks see sõltu ka vahepealsetest sündmustest. Ma loodan, et sõda on selleks ajaks läbi. Venelasi terroriseeriv eestlane kõlab sel suvel kindlasti teisiti kui eelmisel. Kohalikud tegelased on niikuinii sinises ja eestlased määrdunud kollases, sellest ei hakka rääkimagi... Kõik on nii tähenduslik.
Mulle näis, et peale mullusuvist esietendust olite nii väsinud, et ei jaksanud enam lavastusest rääkidagi. No et olete kõik ära öelnud, mis öelda on, ja sõnu selle kirjeldamiseks enam ei tule.
Eks igaks esietenduseks on pea tühi, minul küll enamasti. «Serafima + Bogdan» oli ka suures osas logistikaülesanne, alates kirjutamisest kuni viimase hetkeni, et kaks poolt kokku klapiks (näitlejad mängivad vaheldumisi eri poolel ning vahepeal vahetavad poolt ka stseeni ajal). Ilma Andreas Aadelita ja Maarja Männita oleks see kokkukeevitamine platsil olnud üle minu võimete.
Eks meil oli ka juulis prooviperiood lauskuumuses ja parmude riigis. Aga läbimängudeks saabus külm ja vihm. Nii et ka ilm väntsutas meid päris ära. Aga trupp oli päris vintske, esietendusel veel ka kõbus, eks nad oskasid siis paremini oma energiat jagada.
Aga nende kannatused alles algasid, näitlejad olid kahtlemata kangelased. Vihm sobis etenduse visuaalsele poolele, joonistas väga hästi valguse välja, oli nagu mingi film, kus dramaatilised tegevused toimuvad vihmaga. Sellise ilmaga etendust mängida oli kahtlemata külm ja rõve. Proovide ajal ei tahtnud keegi mõeldagi soojale aluspesule, aga etenduste jooksul sai soojustust järjest juurde ehitatud kostüümide alla. Aga mis külm, Priit läks ikka higiseks ja llo-Ann ikkagi auras etendusel, oli siis ilm milline tahes. Kangelased.
Nägin esietendusel ka mitut inimest, kes ei osanud asjast midagi arvata. Ma isegi mõtlesin, et neil, kes raamatut lugenud ei ole, võib olla raske aru saada, mis toimub, arvestades ka lavastuse iseloomu. Kas sellist vormi on meie teatrimaastikul üldse kasutatud?
Ei tea, et oleks päris nii tehtud. 20 aastat tagasi tegi «Endlas» Enn Keerd lavastuse «Taevariik» (autor Arni Ibsen), kus mängiti ka korraga kahel pool, suvilas sees ja selle ees. Aga aeg käis ikka ühtpidi ja aegruum oli sama, see tähendab, et sees ja väljas toimusid asjad samal ajal ning näitlejad olid ikka pidevalt samas rollis. Publik oli noorte pinnal ühesõnaga.
«Serafima + Bogdanis» on üks vaatus üht pidi ja teine vaatus teistpidi ning eri publikusektorid on eri aegruumides. Ning pooled näitlejad vahetavad kogu aeg rolle. Nii et sama, aga palju keerulisem.
Paljud ütlesid ka vaheajal, et kole õudne ja jube ja tapmine ja tagaajamine ja sünge. Oma osa on siin muidugi Priit Loogi tegelasel, kes on üks ilgemaid tüüpe, keda meil üldse vist lavale kirjutatud on. Kui näitlejad ütlevad, et negatiivseid tegelasi on huvitavam mängida, kas lavastada samuti?
Priidu tegelane on ilge küll, aga me lustisime kõvasti tema mõttemaailmaga. Et mis ta mõtleb ja miks ta niimoodi teeb. Selline huvitav tüüp. Ja et ma just Priitu kutsusin mängima, selles polnud ju ka juhust, ta oli enne Vargamäe Andrest mänginud. Põliseestlane.
Süngus tuli sellest mürgisest õhustikust, mida need tegelased seal järjest oma mõtete ja plaanidega toitsid. Mitte ainult Raimond.
Kas tunnustus lavastusele tähendab, et huvi lavastuse vastu suureneb või siis laieneb huvi ka ülejäänud repertuaarile? Inimesed on muutunud nii ettevaatlikuks, et teatripiletid ostetakse kõige pikemalt ette umbes ülehomseks.
Üldiselt teatri muule repertuaarile palju see huvi ei laiene, aga premeeritud lavastus saab ikka tähelepanu. Kunagi, kui «Kremli ööbikuid» Narvas tegime, siis esimesel suvel trükkisime tuhandeid sügisesi mängukavasid publikule jagamiseks. Mina olin küll kindel, et publik tormab meie reaetendustele ka.
Aga suurt vahet polnud.
Aga eks see preemia ongi rohkem PR-projekt. Kindlasti on mõni inimene nüüd jälle teada saanud, et selline teater on olemas ja Ivar laulmise kõrvalt ootamatult midagi lavastab.
Mulle meenus lavastus «Äralennuväli», rääkisime selle esietenduse järel pagulusest ja te ütlesite, et vaat kui oleks tahtnud kuhugi mujale elama minna, siis oleks seda pidanud tegema juba tükk aega varem ja nüüd on hilja. Aga et sisepagulus kõlab järjest meeldivamalt ja sinnapoole te tasapisi nagu liigutegi. See oli üheksa aastat tagasi. Mis sellest sisepagulusest praegu saanud on?
Eks ma olengi oma mullis. Eesti teatri mull on väike, Uue Teatri mull on veel väiksem mull selle sees.
Aga selle seinal peegeldub kogu muu maailm!
Peate te ise ennast mingil moel teatriuuendajaks, et teater ei kivistuks, astute oma lavastustes piiridest välja, et mitte kaanonitesse tarduda, mitte lasta teatril surra? Või on teil teistele Uues Teatris lavastavatele inimestele näiteks nõue, et tehtaks sellist teatrit, mida ise ka tahaks vaadata (see on ka teie tsitaat ühest intervjuust esietenduse järel, minu meelest oli see «Vanemuise biitlid»)?
See on endiselt asjakohane lause. Ja seda ma ei väsi nii endale kui ka teistele ütlemast, kui aga meelde tuleb. Mitte et see alati õnnestuks. Varem, kui olin oma lavastuste helimees, pidin seetõttu kõiki neid reaetendusi vaatama. See oli kahtlemata väga õpetlik, aga enam ma seda küll ei suudaks.
Sügisel, Draamafestivali Eesti teatri tulevikku käsitlevas ettekandes ütlesite, et Eesti teater on mööbliks muutunud/muutumas. Kas see muutus toimub endiselt samas suunas või on mingit suunamuutust näha?
Seda peab küsima teistelt, kes teatris ei tööta. Kui võtta ette näiteks kultuuriministri kõne teatripäeva peol, siis võib küll öelda, et teater on täitsa üks kena kapp. Iluasi. Isegi püha. Kas mitte Tšehhovil pole stseen, kus meeleliigutuses peetakse kapile kõne?
Olete praegu pigem optimist, nii teatri tulevikku, üldiselt maailmas toimuvat kui ka isiklikku eluolu silmas pidades?
Uue Teatri tuleviku suhtes olen ma väga optimistlik. Eriti nüüd, kus meil on majas noored näitlejad ja lavastajad ning palju värskeid ideid. Ja isegi kui meil peaks lähiajal kõik täiesti allamäge minema, on ka see mängu osa ja mängu ilu. Oleme paisumise, hõrenemise ja entroopia vastu võidelnud varsti juba 15 aastat, kui me nüüd alla jääme, siis see on kosmilistele protsessidele alla jäämine. Pole hullu. Kogu universum paisub ja hõreneb ja lõpeb. Kui see juhtub, siis oli vähemalt väga lõbus, raske ja ilus. On, mida mäletada ning on, mida mäletada ei tahaks. Selles mõttes nagu päris elu.
Ivar Põllu
• Sündinud 30. oktoobril 1974
• Muusik, näitekirjanik ja teatritegelane
• Asutas 2008. aastal Tartu Uue Teatri
LAVASTUSI:
• «Ird, K.» (2010, Tartu Uus Teater) • «Vanemuise biitlid» (2012, Tartu Uus Teater) • «Baskin ehk Nalja põhivormid» (2015, Tartu Uus Teater) • «BB ilmub öösel» (2017, Tartu Uus Teater + Von Krahli Teater, koos Mart Kolditsaga) • «Emajõe ööbikud» (2019, Tartu Uus Teater) • «Anne lahkub Annelinnast» (2020, Tartu Uus Teater) • «Kõigi piirangute lõpp» (2021, Tartu Uus Teater) • «Serafima+Bogdan» (2021, Tartu Uus Teater) • «Mees, kes teadis ussisõnu» (2021, Läti Rahvusteater)
TUNNUSTUS:
Eesti Teatriliidu lavastajaauhind («Vanemuise biitlid», 2013) Ants Lauteri nimeline auhind 2015 Eesti Teatriliidu lavastajaauhind (koos Mart Kolditsaga) («BB ilmub öösel», 2018)
Valgetähe IV klassi teenetemärk 2019 Eesti Teatriliidu lavastajaauhind («Serafima + Bogdan», 2022)