Portree: Lavastaja, kes tuleb näitlejate toetamiseks ka ise lavale

14.03.2014, Ada Maltseva - Linnaleht

Ingomar Vihmari peetakse nüüdisaja eesti teatri üheks julgemaks ja eksperimenteerivamaks lavastajaks. Ta on mitmel korral kombanud teatri ja publiku piire ning teeb seda edasi. Nädal tagasi esietendus Tartu Uues teatris tema lavastatud „Zebra”, kus ta ka ise üles astub.

„Laval oli väga suurepärane olla,” meenutab Vihmar esietendust ning tõdeb, et tavaliselt on lavastajal keeruline vastata küsimusele, kuidas esietendus läks. „Aga seekord on mul hea öelda, et läks suurepäraselt. Tagantjärele inimestega rääkides oli enamik rahul. See oli minu jaoks väga oluline töö. Ja väga avardav ja laiendav töö. Nii et ma olen väga rahul,” kinnitab ta.

Lavale olude sunnil
Vihmar tõdeb, et kui ta ise oma lavastuses kaasa mängib, on tal enne esietendust ärevust vähem, sest laval olles saab ta lisapanuse anda. „Ma arvan, et ise (oma lavastuses – toim) mängida on päris õige. Ma saan teisi näitlejaid toetada, kohal olla. Vähemalt see tükk on küll andnud mulle teadmisi just nimelt sellest, kuidas seda teha,” räägib ta. Kui Vihmarilt pärida, mille järgi ta endale rolle valib, siis kostab lavastaja, et ta põhimõtteliselt ei ole senimaani endale rolle valinudki. „Varem, kui näitleja olin, valis lavastaja mulle rolle. Nüüd, kui olen ise enda tükkides mänginud, on see tulnud olude sunnil,” põhjendab ta. Näiteks on näitleja, kellele ta rolli algselt pakkus, hiljem sellest siiski ära öelnud. Ka „Zebras” pidi esmalt tema asemel mängima hoopis Margus Prangel, kuid tal tulid paraku teised tööd vahele.

Valis lõpuks ise rolli
Aga esimest rolli, mille Vihmar tõepoolest endale valis, hakkab ta mängima sel suvel Laitses, kus ta toob Eesti draamateatri suvelavastusena lavale Ameerika näitekirjaniku Tennessee Williamsi näidendi „Kass tulisel plekk-katusel”. „Mängisime Laitses „Saatuse heidikute kuud” kolm aastat, nüüd tuleb sinna teha midagi uut. „Kass tulisel plekk-katusel” on tegelikult üsna ammu mu vaateväljas olnud, olen kolm-neli aastat tagasi mõelnud, et võiks seda teha. Just nimelt Laitse on koht, kus selle näidendi võiks lavale tuua. Kindlasti ma ei oleks tahtnud seda teha draamateatri suurel laval, minu jaoks on see intiimne väike näitemäng. Muidugi, seda võib ju suurel laval samuti mängida, aga ma arvan, et siis see kaotab nii mõndagi,” räägib lavastaja. Proovid algavad märtsi lõpus. Roll, mille lavastaja selles lavastuses endale võttis, on meespeategelase oma. „Sain kõige esimesena valida ja valisin selle,” naerab Vihmar. Tegelikult mõjutas ta valikut seegi, et see roll sobib lavastajale hästi, sest osatäitja on kogu aeg kohal, kuigi on põhimõtteliselt enamiku ajast pigem kõrvaltvaataja, kes laseb asjadel omasoodu minna. Vihmar tunnistab, et algul kõhkles ta veidi, kuidas ta hakkab ise lavastama ja ise mängima. Aga kindlus saabus pärast „Zebra” esietendust. „Ma arvan, et see on minu jaoks üks parimaid mooduseid lavastada. Ma olen asjade käiguga väga rahul. Ma ei ole ühtegi asja teinud mingil teisejärgulisel põhjusel, näiteks raha pärast või selleks, et kuulsaks saada. Minu eesmärk on, et kõik seda protsessi, laval olemist võimalikult naudiksid ning et tulemus oleks võimalikult rahuldust pakkuv ja rõõmustav. Ma arvan, et nii on kõigile kõige parem, kui ma laval olen,” kinnitab ta.

Märkamatult lavastajaks
Omal ajal lõpetas Vihmar lavakunstikooli näitleja eriala ja töötas mitu aastat Ugalas näitlejana. Siis ühel hetkel hakkas lavastama. „Kui ma lavakunstikooli läksin, ei olnud mul mingit ambitsiooni. Ma arvasin, et kui näitlejaks saan, siis olen maailmameister. Lavastajaks saamise peale ma ei mõelnud, see tuli kuidagi väga märkamatult, kooli kaudu. Mitte et ma nii väga oleks tahtnud lavastada, aga Andres Noormets kutsus mind Viljandi kultuurikolledžisse õppejõuks ja ma hakkasin seal noortega tegelema. Ega ma algul ei teadnudki, mida ma seal koolis teen, aga mingil hetkel tundus, et oskan ja saan neid noori aidata või suunata, ning et minu mõtlemine on kellelegi huvitav,” meenutab Vihmar. „Ma ei tahtnud üldse lavastajaks saada, aga kirjutasin Tuglase põhjal ühe loo ja mul oli kindel pilt, mida tahtsin laval näha. Siis otsisin tekstid, millega võiks seda väljendada, ja see õnnestus väga hästi. Ma lavastasin selle nii, et mingisugust hirmu ega ambitsiooni ei olnud. Tegin just nii, nagu olin tahtnud,” meenutab Vihmar. Selle 1996. aastal lavale tulnud tüki nimi oli „Hei, Luciani!” ning see koosnes põhiliselt Tuglase miniatuuridest ja katkenditest, oli üsna fragmentaarne. „Näitlejad lugesid esimeses proovis teksti ega saanud põhimõtteliselt midagi aru. Pidin neile teksti „tõlkima”,” märgib Vihmar. Aga kohe järgmisel aastal tunnustas Eesti Teatriliit teda Ants Lauteri lavastajapreemiaga. Seejärel tahtis Ugala teda lavastajapalgale ning ka teistest teatritest hakkasid pakkumised tulema. Nii jäigi mängimine tagaplaanile.

Näitlejale vabad käed
Vihmar on lavastaja, kes annab näitlejatele vabad käed. „Mida aeg edasi, seda rohkem,” kinnitab ta. Kuigi varem on olnud ka sedamoodi, et lavastajana mängis ta ise kõik näitlejatele ette ning lasi näitlejatel teha ühte stseeni lugematu arv kordi, kui mingi asi teda üldse ei rahuldanud. Nii oli näiteks Ugalas tükiga „Shopping & Fucking”. „Aga nüüd on kõik tõesti nagu pea peale pöördunud. Ma arvan, et lavastaja asi ei ole üldse midagi ette näidata ega midagi ette teha. Kui näitlejat usaldada, siis viiakse ta sinnamaani, et ta võib end täiesti vabalt hirmuta väljendada. Iga lavastaja märkus on näitlejale piirav. See jääb talle ajusse ja hakkab teda segama, sest tuleb meelde ja piirab loomingut. Kuhugi maani võib see olla küll ka toetav, selline kindel asi, millele toetuda, aga see ei vii ka kõrgustesse,” räägib lavastaja. „Minu meelest tehku kõik teised, mis tahavad, see on minu jaoks niimoodi. Ma arvan, et loomingut ei teki korrates. Selles mõttes on mul hästi põnev just viimasel ajal teatrikunsti uurida, tahan ikka aru saada, kuidas iga õhtu nii teha, et ei kordaks mitte midagi.” Just seda viimast silmas pidades tõi ta mullu Tartu Uues teatris lavale tüki „Keskea rõõmud”, mille viimased lisaetendused mängitakse sel kuul. „Mulle hakkas tohutult närvidele käima, kui näitlejad hoidsid mingist asjast kinni, nagu see oleks mingi hingeõnnistus. Mingi väike asi või detail, mida nad kordasid õhtust õhtusse. Ma tahtsin neilt ära võtta kõik abivahendid, millele nad võiksid toetuda, et poleks seda kordamist. Sest kordamises ei sünni mitte mingit loomingut,” rõhutab lavastaja. Mitu lavastust on Vihmar teinud koos sõbra Martin Algusega, kes oli Viljandi kultuurikolledži päevil ta õpilane. Sealt sai alguse sõprus ja nii on jäänud siiamaani. „Meil on viimasel ajal väga lihtne koos teha. Me räägime või siis vaikime nii, et me ei peagi midagi rääkima. Ja Martin kirjutab üles täpselt selle, millest tükk teha. See koostöö toimib praegu ideaalselt. Isegi hirmutavalt,” räägib Vihmar. „„Õitseng” 2011. aastal draamateatris ja „Zebra” olid need kaks lavatükki, mida me koos nullist alustasime ja millega lõpuni läksime,” lisab ta. Lisaks tõi ta lavale kaks Alguse n-ö valmis näitemängu: „Koopa” Kuopio linnateatris ja „Kontakti” Eesti draamateatris. „„Õitseng ja „Zebra” olid meil algusest peale koos tehtud selles mõttes, et võtsin tekstiloomisest samuti osa. Jah, me mõistame üksteist, niimoodi on see olnud,” tõdeb ta.

Iga lavastus kui teetähis
Kui mõnel lavastajal on aeg-ajalt juhtunud, et lavastus jääb loomingulistel põhjustel välja toomata, siis Ingomar Vihmaril ei ole ühtegi esietendust ära jäänud. „Jumal teab, võib olla oleks võinud ka mingeid asju mitte välja tuua. Aga ma arvan, et iga ka n-ö mitteõnnestumine – ja kes nüüd ütleb, mis on õnnestumine ja mis mitte, – aga n-ö mitteõnnestumine võib olla suurem õppetund kui menu,” sõnab lavastaja. „Kõik lavastused on esietendunud, aga mitte kõik ei ole läinud nii lihtsalt. Enne esietendust on igasuguseid asju olnud, ka paanikat. Ma olen enne esietendust lavakujunduse ära lõhkunud ja ümber teinud,” meenutab Vihmar. „Kõik lavastused on olnud ikkagi vajalikud teetähised. Sest ega siis tulemus tähtis ole. Tähtis on ikkagi rada, mis läbi käiakse. Ühe sellise teetähiseta on rada poolik. Igas prooviprotsessis keskendutakse väliselt esietendusele ehk sellele, mis publiku ette tuleb, aga prooviprotsess on ka ju osake iga näitleja ja kõigi elust, kes selle lavatükiga kokku puutuvad,” rõhutab lavastaja proovide aja tähtsust.

Laval ei juhtugi midagi!
Keskmist teatrikülastajat, kes Ingomar Vihmari mõnda lavatükki vaatama satub, võib laval toimuv tublisti üllatada. Näiteks võib selguda, et näitlejad ei räägi midagi. „Halvemal” juhul võib aga juhtuda nii, et laval ei juhtu (näiliselt) üldse midagi. Nagu näiteks mullu Tartu Uues teatris lavale toodud „Keskea rõõmudes”, mis oli puhtalt improvisatsiooniline ja eksperimenteeriv lavatükk. Lavastaja möönab, et „Keskea rõõmud” võis ka üsna palju teatrit näinud inimesele kujuneda üsna suureks šokiks ja arvatavasti raputada isegi mõnda n-ö underground-noort. „Ka draamateatris „Õitsengut” mängides oli alguses palju neid, kes lahkusid ja ütlesid, et ei tule enam kunagi midagi taolist vaatama. Samas viimased etendused olid enamasti täis ja oli aru saada, et publik oli üles leidnud selle, mida oli vaatama tulnud,” tõdeb Vihmar ning arvab, et lavastajale ongi tähtis see, et õige publik tema tüki üles leiaks. Kuigi teisalt on ikkagi vähe neid, kes tulevad teatrisse n-ö teadlikult mõne lavastaja tööd vaatama. Enamasti on suhteliselt palju neid, kes on tulnud juhuslikult, lihtsalt järgides üleskutset minna teatrisse. Kuna Ingomar Vihmari abikaasa Kleer Maibaum-Vihmar on näitleja, kes mitmes abikaasa tükis on kaasa teinud, võib eeldada, et teatriteemasid käsitlevad nad palju ka väljaspool teatrit, pereringis. „Sellest ei pääse, aga seda ei ole nii palju. Praegu ei ole teater teema nr 1. Ikka räägime, kuidas on, mida me tunneme, mida tahame. Aga me saame sellega vist juba päris hästi hakkama,” kinnitab Vihmar. „Võib-olla oskame teineteist juba päris hästi selles töös toetada. Selle jaoks olemegi teineteisel olemas, et toetada. Mina toetan teda, tema mind. Kui me teeme ka eraldi tööd, on see eriti oluline, ja ma olen väga tänulik, et mul on tema toetus olemas. See on mulle väga tähtis.”
Jaga

Vaata lisaks