Põim Kama: Tahte kurb mäng jõu paberis

Postimees. Põim Kama. 2.11.2017
Laupäeval Tartu Uues Teatris esietendunud Renate Keerdi uuslavastust ümbritses salapära. Teater ei jaganud publikule erilisi vihjeid teose sisu suhtes, mainides vaid lakooniliselt, et kindlasti ei räägi uuslavastus traktorite hingeelust, vaid ikka meist endist, inimestest. Enamgi veel, kuni esietenduseni ei avalikustatud lavastuse nime. Alles õhtul teatrisse jõudes võis ukse eest väikeselt tahvlikeselt kriidikirjas lugeda: Renate Keerdi uuslavastus «Tahe», esietendus välja müüdud.

«Tahe» on Keerdi neljas (meta)füüsilise teatri lavastus Tartu Uues Teatris. Etendajateks taas kord trupp Kompanii Nii, kelle harjumuspärase koosseisuga (Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas ja Taavi Rei) on seekord liitunud Riho Vahtras. Varasemad teosed («PURE MIND», «Põletatud väljade hurmaa» ja «KOON») on moodustanud mõttelise sarja, haakudes nii kujundikeelelt kui temaatiliselt tervikuks.

Laval on jutustatud lugusid Inimesest ja tema Kehast, selle kujutamis- ja nägemisviisidest, suhetest, rollidest, märgilisusest ja mängulisusest. «Tahe» lülitub kindlasti sellesse ahelasse, kuid mõjub paradigma nihkena, ehk isegi senist kogemust tühistava filosoofilise kannapöördena, mis võtab kokku ja joonib alla (et mitte öelda: kirjutab üle) Keerdi senise loomingu Tartu Uues Teatris.

Renate Keerdi lavastajakäekirja iseloomustav optimism, elu pühitsemine ja juubeldus, pulbitsev huumor ning üdini raputav absurd on asendunud melanhooliaga. Inimene on kaotanud oma mina ning triivib äreva ja üksildasena olemise külmas avakosmoses. Etendajatelt on kooritud viimnegi kiht isikupära. Näitlejate näod on varjatud või moonutatud, neid asendavad maskid, hiiglaslikud lillesülemid, paberkonstruktsioonid. Laval liikuvatel kehadel pole individuaalset loomust, enamasti ka füüsilist sugu ega seksuaalsust, iseloomulikud tunnused on tasalülitatud. Identiteedi on asendanud entiteet, üldine olev.

Maailm on külm paik, kus kehtivad vaid looduse karmid seadused, inimese elu aga nullsummamäng. Ta raev on loid, hääl hädine, liikmed pehmed. Ara ja agressiivse, manipuleeriva ja õela, laisa ja lodevana heitleb ta jõuetult eksistentsi nähtamatu tumeainega. Autor vaatleb inimolu ja individuaalse tahte tühisust leebe kahetsuse ja kaastundega. Absurd on, kuid see on nukker. Huumor on, kuid see naer on tume.

«Tahe» küsib, mida tähendab olla inimene siin ja praegu, nüüd ja alati. Lavastuse ideestikus leidub ka argiseid ja aktuaalseid teemasid. Muuhulgas vaadeldakse üksiku ja grupi suhteid, võimu ja moraali küsimust, traditsioonilist maskuliinsuse kujutamist, soolisi ja sotsiaalseid konstruktsioone. Inimese tühi ja tulutu rähklemine leiab lisaks ideetasandile illustreerimist ka lavastuse struktuuris ning vormivõtetes.

Etendajate liikumises puudub täpne sümmeetria, see on rabe ja nurgeline, pidevalt kerges nihkes. Tegelased laval kõhklevad ja kahtlevad. Otsivad midagi, kompavad võimalusi, mida ei ole – teed pimedusest välja. Kujundid jäävad poolikuks, murduvad ja mõranevad. Tegevused on nullkaaluga, liigutused lõpetamata. Uppuja tõuseb hetkeks pinnale õhku ahmima, et siis uuesti sügavikku vajuda. Mõtteahel katkeb.

Filigraanse ja viimistletud liikumise ning harmoonilise dünaamika asemel on tähelepanu keskmes mustrite groteskini ulatuvad hälbimised ning kõrvutamatu kõrvutamine. Oluline roll on ka füüsilistel materjalidel. Inimkehade ja ruumi vormid ning nendevahelised suhted moduleeritakse pidevalt ümber, kasutades selleks jõupaberit, mööblit, rekvisiite ja kostüüme.

Tervikliku teksti või narratiivi asemel on laval üksikud fraasid ja noodid, kajad universumi lõputus tühjuses. Nimetud ja hääletud maskid moonutatud kehatüvede küljes laulavad viipekeeles Sibylle Baieri nukrat ballaadi «The End», mille läbivaks fraasiks oleks eesti keeli «See on lõpp, mu sõber». Enese ette musta ruudukujulise kanga tõstnud etendaja taandub vastu musta seina ja sulandub sellesse. Must ruut mustal taustal. Täiuslik mimikri, vaikne lahkumine tajutavast reaalsusest. Enese olematuks tühistamine.

«Tahe» mõjub teematiliselt ja kunstiteosena äärmiselt lõpetatult, heites õhku ka hüvastijätu nukraid õilmeid, kerget kahetsust ja külmatunnet. Kindlasti on see Keerdi senises loomingus abstrakseim ja intuitiivseim, mõjudes lahtiütlemisena lavalisest algoritmist ja märgilistest konstruktsioonidest. Esmapilgul paistab, et Keerd on loobunud tõsiste teemade käsitlemisel senisest filtrist, mis peitis need kobrutavasse absurdihuumorisse ja atraktiivsesse füüsilisse vaatemängu.

Kogu äng ja ärevus, pidetus ja eksinud olek on vaataja ees varjamatult alasti. End näidatakse, avatakse ja tehakse haavatavaks, häbelikult ja nukralt. Siiski ei tohi tõlgenduste tegemisel unustada, et Keerd on loojana illusionist ja silmamoondaja. Ta pakub vaid ideid ja impulsse, avades mänguliselt uksi võimalustele. Teoste lõplik tähendus luuakse vaatajas, individuaalse kogemusvälja mõjul. Tekkivad assotsiatsioonid on isiklikud ja intiimsed.

Lavateost jääb lõpetama piiritu lumine väli, ventilaatorite undamine, tuul tühermaal. Etendajad peituvad ja varjuvad, roomates habrastesse paberurgudesse. Midagi on valmis saanud, midagi on lõppenud.
Jaga

Vaata lisaks