Põim Kama: Tagasi Muinasjutumaal

7I3A0207-2

Postimees, 28.04, 2014

Nõukogudeaegsest multifilmist tuttav lugu läbi paksu udu rändavast siilipoisist tõlgitakse pimeduse keelde.Kui ma olin laps, seisis meil lastetoas suur riidekapp, mille tagaseina kaudu pääses Muinasjutumaale. Kõik oli väga lihtne, tuli vaid kappi ronida, ema vana halli talvemantli taha peitu pugeda, silmad kinni panna ning olidki kohal.Muinasjutumaal elasid kõikide maailmas iial jutustatud muinasjuttude kõik tegelased. Seal oli kõik võimalik. Ma pean silmas tõesti kõik. Pea iga päev elasin seal ninapidi koltunud karusnahas läbi kõige uskumatumaid seiklusi. Ma ei tea, mis värk lastel nende riidekappidega on. Narnia lugusid polnud ma lugenud, inspiratsioon tuli millestki muust. Usun, et selleks võis olla pimedus.

Tartu Uue Teatri lastelavastuse «Siil udus» lavastaja Leino Rei tõdeb Generaadiole antud intervjuus, et kui inimese nägemismeel on pärsitud, ergastuvad teised tajud. Võimenduvad helid ja kujutlusvõime, pisidetailid paisuvad uskumatuteks elamusteks. Kasvab hirm selle pimeduse piiril varitseva tundmatuse ees ning sellega võrdselt ka fantaasia, millest lohutust, kaitset ja turvatunnet otsida.

Iga pisiasi kui ime

Rei nukulavastus mängibki ennekõike aistingutele. Nõukogudeaegsest multifilmist igituttav lugu läbi paksu udu karu juurde rändavast siilipoisist tõlgitakse pimeduse keelde. Koostöös kunstnik Kristiina Põlluga ja helilooja Ardo Ran Varresega on loodud salapärane udulooritatud heliderohke võlumaailm, mis lapse fantaasia tööle paneb.

Soojadest samblastest loodusvärvi kudumitest õmmeldud nukud ärkavad ellu. Siilike tõmbab okasmütsi pähe ja alustab seiklusterohket teekonda, mille lõpus on loota koldesoojust, vaarikamoosiga teed ja sõbraga tähistaeva lugemist. Enne tuleb aga läbida pime udurõske mets, mille vaikses unenäolises lummas iga väikseimgi pisiasi erakordse imena tundub.

Uue Teatri hiljuti etenduspaigana kasutusele võetud proovisaal on väike ja intiimne. Nii pisikesed kui ka suured vaatajad peavad end ruumi keskel asuvale padjakuhilale mahutama ning ringiratast nende ümber kulgeva etendusega kaasa liikuma.

Valitseb tume ebamaine hämarus, milles vaid üksikud prožektorikiired valgust loovad. Nukkude hämmastav liikuvus, soe huumor, ootamatud valguse-, varju- ja helimängud ning kogu lavastuse päripäeva ringliikumine loob üsna passiivses tegevustikus uskumatu dünaamilisuse ja põnevuse täis pidevaid ootamatusi.

Maagilised ruumid lastele

Näitlejate Helgur Rosenthali ja Janek Joosti rollid on kaugel tekstuaalsest, mis on nukulavastuse puhul üsna ebatavaline. Nukkudega on raske saavutada nii plastilist ja kõnekat liikumist, mis verbaalset-tekstuaalset väljendust asendaks.

Kuid Siili ja Karu õpime ennekõike tundma ja neile kaasa elama mitte niivõrd nende sõnade, kui omaette läbipaistmatusse uduhalli pomisetud häälitsuste, žestide ja tegude läbi. Siinkohal tunnustus nukumeister Kaili Kasele, kelle loodud tegelaskujud ei ole mitte elutruud, vaid pigem elusad iseeneses. Tegemist on selgelt sõltumatute karakteritega, mitte pelgalt looduse või tuntud lastesümboolika jäljendamisega.

Kaevusügaviku kajas iseendaga duetti laulev Öökull ja isegi vaid põgusaks viivuks Siili tähelepanuväljas laperdav Liblikas loovad vaid hetkeliste episoodidega terveid tähendusvälju. Laste avastamisrõõm iga pimedusest ilmuva looma või nähtuse äratundmisel veel lisaks sellele.

Minu kaheaastane poeg ronib sageli riidekappi. Lehvitab hüvastijätuks, suleb ukse ja läinud ta ongi. Kes teab, kus ta siis käib.

Hea on, kui jagub neid salapäraseid pimedaid ruume, kus lapsed oma võlumaailmu luua saavad. Veel toredam, kui mõni täiskasvanu lastele taolisi maagilisi ruume luua taipab.

«Siil udus»

Autor Sergei Kozlov

Lavastaja Leino Rei

Kunstnik Kristiina Põllu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, nukumeister Kaili Kask, valguskunstnik Taavi Toom

Osades Helgur Rosenthal ja Janek Joost

Esietendus Tartu Uues Teatris 12. aprillil

Jaga

Vaata lisaks