Põim Kama/Postimees: Sümfoonia ühele. Pidu sinus eneses.

Postimees, 01.05.2017
Gianni Rodari lasteraamatus «Sinine nool» ütleb vana indiaanipealik: «Selleks, et kuulda, tuleb vait olla.» Vaikusest ärkavad uued helid. Avatud aknast hoovab tuppa tasast linnulaulu. Tuul sahistab puuokstes. Kohvivesi pahiseb kannus. Kusagil haugub koer. Vaikuses tõusevad teadvusse hääled minevikust, mälestused, pildid, killud. Ilm avardub, aja ja ruumi piirid kaovad. Vaikuses ja üksinduses, vorstivõileiva ja kuuma kohviga turgutatult, asub vana mees rännakule läbi meele ja mälu.

Helilooja ja näitleja Ardo Ran Varrese esimene draamalavastus «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on heliline suurteos mängimiseks ühele vanale mehele ja ühele katkisele vanale raadiole. Eetrikahina saatel viiakse vaataja teekonnale Eesti muusika- ja kultuuriloos ligi saja aasta vältel, alustades rahvuslikust ärkamisajast ja lõpetades nõukogude võimu ikke all.

Arhiivimaterjalide taaslavastused ning originaalsalvestised põimuvad piltidega lavastaja isiklikust perekonnaloost. Näitleja (Aleksander Eelmaa) ja raadio dialoogis saame kuulda helilooja Heimar Ilvese fenomenaalsest mälust ning sõita perekond Jannsenitega hobuvankril Tartust Helmesse salakoosolekule, aga osa sellestki, kuidas Varrese ema väikese tüdrukuna läbi puruks pommitatud Tallinna tänavate Nigulistesse viiulitundi jalutas.

Nii tehniliselt kui vormilt keerulise ülesehitusega monolavastus mõjub lihtsalt ja kammerlikult. Viiest eri tempo ja meeleoluga osast koosneva, sümfoonia struktuurile rajatud sõnalavastuse puhul ei teeni tehniline keerukus pelgalt vormimängu huve, vaid on hoolikalt komponeeritud komplekt instrumente soovitud mõju saavutamiseks.

Lavastuses jutustavad lugu võrdsel määral nii dramaturg Donald Tombergi kirjutatud tekst kui ka Ardo Ran Varrese helikeel, milles pisemailgi nüanssidel on tervikule värvivarjundi andmiseks oluline roll täita. Samavõrd on näitleja Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater) ja raadio laval võrdsete partneritena pidevas kahepoolses kommunikatsioonis, teineteist toetades ja täiendades. Raadio vahendusel saavad sõna ka mitmed tuntud hääled, nagu  Ivo Linna, David Vseviov, Marju Kõivupuu jpt.

Pisike mänguruum (Tartu Uue Teatri väike saal) ja vaataja vahetu lähedus lavaga lubavad nautida kõiki Aleksander Eelmaa rollisoorituse pooltoone: miimikat, liikumist, käte tööd. Läbi mälu ja mineviku aegruumi kulgedes muutub susse lohistav väsinud vanamees nooreks sirgeselgseks poisiks ning taaskogeb läbielatud emotsioone: vaimustust, hirmu, õhinat, kohmetust, armastust. Kord hõllandumas õrnast nostalgiapuhangust, kord ärevil ja valvas, abitu ja ahastuses, soovides olnusse sekkuda ja minevikku muuta.

Näitleja on küll laval üksi, kuid vastastikuses sõltuvuses sadade heli- ja valgussignaalidega, mis nõuab väga täpset mängu. Duetis helidega täidab Eelmaa meisterlikult kogu lavaruumi. Elutu raadiomasinaga tekib tegelasel pea inimlik lähedus. Vana mees januneb selle kontakti järele, klammerdub raadio külge, otsekui oleks see ta viimane kaaslane üksinduses ja öös.

Suhtlust initsieerivad taas kord võimendatud helilised päästikud: helihargi löök, üleskeeratava mängutibu surin, liiva sahin liivakellas, mille abil raadio elule kutsutakse ja dialoog käivitatakse.

«Sümfoonia ühele» on tiine alltekstidest ja kultuuriloolistest viidetest. Vana mees laval kannab nime Johannes Krapp – tuntud tegelane Samuel Becketti mononäidendist «Krappi viimane lint», mille peategelane laval enese noorpõlve helisalvestisi kuulab. Varrese versioon Krappist pole aga pelgalt minevikku meenutav vana mees, vaid pigem müütiline rändur ajas, vaikiv tunnistaja kõigele olnule. «Ma olin seal!» saab ta öelda kõigi sündmuste kohta. Ta oli seal, ta oli igal pool, alati ja kõikjal. Krappi mälu on kui lõputu soovisaade. Dialoogis oma mineviku minadega, kadunud lähedaste ja kaasteelistega peab vana Krapp omaenese mälumaastikel üksildast pidu, kust ei puudu ka tort, nartsissid ja pitsike viina.

Nostalgilist meeleolu varjundavad helgete mälestuste kõrval ka tumedamad noodid: Krapp püüab ärevalt eetriavarustesse märtsipommitamise hoiatust edastada, käib ära Siberis, otsib kontakti iseendaga poisipõlves. Raadioeetris taaselustuvad kadunud ema hellad manitsussõnad, ilmub ka Johannese esimene armastus.

Arhiivimaterjalide helikeeles taaslavastamine annab neile ootamatu ja värskelt mõjuva eluläheduse. Külalisena Krappi peol saab ka vaataja osa Eesti kultuuriloo vähem tuntud episoodidest, näiteks kuidas Rudolf Tobias veinirõõmsate sõpradega ühest Pariisi korterist pianiino alla aeda tassib ja sellel naabrite prantsuskeelse sõimu saatel õhtuhämaruses «Kuupaistesonaati» mängib või kuidas Artur Kapp Tallinna pommitamise ajal klaveri taga lennukite poole rusikat raputab ja sajatusi karjub.

Oma esimese sõnalavastusega on Ardo Ran Varres taas kinnistanud käekirja, mis omane ka tema heliloomingule ja muusikalistele kujundustele. Lavastajana on Varres kaalutlev ja täpne, pelgamata samas klassikaliste struktuuride kõrval ka eksperimentaalsemaid võtteid kasutada.

 
Jaga

Vaata lisaks