Põim Kama: Öö ei lõppe kunagi

 

Põim Kama, Postimees, 6.12.2013

Juba Juhan Liiv teadis, et must lagi on meie toal, ja meie ajal ka... Tartu Uus Teater venitab mustavad varjuvõrgud laenurkadest alla, keerutab-heietab lõnga, mässib end sisse, tõmbab mütsi silmile, kuni on puhta pimedusega löödud. Eesti voolab inimestest tühjaks, lahkuvad ka linnud, loomad ja taimed. Järele jääb hüljatud porine tühermaa, üksik vanainimene kusagil kolkas ja kolm poliitikut. Öö ei lõppe.

Just täpselt nii üldistav, kibestunud, küüniline ja impulsiivne «Äralennuväli» ongi. Kõik kõige negatiivsemad stsenaariumid mängitakse lõpuni ja kõik, mis saab halvasti minna, läheb veel halvemini. Näeme rahvuse lõppu – kodumaatuid pagulasi ilmaruumi eetrisse hajumas, nutiseadmete infotilgutist sõltuvaid õõneskehasid, ärapõlatud talente, võõrdunud armastajaid, halloo-kosmos-halloo-maa-stiilis skaibikõnesid ning kiirnuudlikarbi seltsis veedetud üksikuid öid helendava arvutiekraani ees.

Mõjuv, kas pole? Kahjuks mitte piisavalt. Kuigi teema on oluline ja valus, on seda käsitletud piiratult ja ühekülgselt. Nii Mart Aasa (teksti autor) kui ka Tartu Uue Teatri käekirjale omaselt on see lavastus kandva narratiivita kollaaž. Üks õnnetu pilt teise järel. Kahjuks on kaadrite tase kandva kunstilise terviku moodustamiseks liiga ebaühtlane.

On tabavaid leide, nagu näiteks pilt poliitikutest, kes ühel hetkel avastavad, et riiki pole jäänud enam ühtegi valijat, või Euroopas mitmekülgse hariduse ja kogemuste pagasi omandanud eestlase alandavad katsed tööd leida. Samas on ebaõnnestunud episoode, mis pole mõjule pääsemiseks ei piisavalt traagilised ega naljakad. On ka lihtsalt määratlematut müra.

Aasa senised teatritekstid on silma torganud tabava üldistusvõime, ühiskonnatundlikkuse ja mõistva huumori poolest. Seekord on aga midagi teisiti. «Äralennuväli» jätab eluvõõra ja subjektiivse, isiklikest läbielamistest lämmatatud mulje.

Lahendusi, alternatiivseid vaatenurki ei pakuta. Aina ühe lauaga löömine. Kuigi «Äralennuväli» ei paku teatrikunstilist elamust, on siiski tegemist elamusega. Häiriv ja masendav lavateos ei anna ainest mitte teatri-, vaid ühiskonnaanalüüsiks.

Teater kui ühiskonna peegel

Selge, et teatril on kanda teatav ühiskonna peegli roll. Teravat ja päevakajalist poliitkriitikat on pakkunud näiteks NO99 kiirreageerimisüksus. Eestlaseks olemise ja riigitruuduse küsimusi käsitles veenvalt ja mõjuvalt Urmas Vadi lavastuses «Tagasi Eestisse».

Ka Tartu Uue Teatri varasemad lavastused on pildile värve ja vaatenurki juurde toonud, eristudes selgelt rahuliku eneseusalduse ja sooja mõistvuse poolest. Viha, ängi ja heitlikkust pole nende puhul varem täheldanud.

Ehk peakski suunamuutust käsitlema sümptomaatilise reaktsioonina kultuuripoliitilisele situatsioonile ning keskvoolumeedia kultiveeritavale lootusetuse ja hävingu õhkkonnale.

Läbimõtlemata loosungid

Kurb on aga see, et negatiivsel infol on komme iseennast taastootma ja paljundama hakata. Statistika ega meedia ei vaevu Eestist lahkumist kajastades esile tooma piirkondlikku eripära või individuaalseid põhjuseid, mistõttu tunnevad minemisesurvet ka need, kes seda ehk muidu ei teeks.

Kui ikka iga päev kõigist kanalitest pasundatakse, et kõik lähevad, siis oleks ju endalgi loll siia üksi passima jääda. Millest omakorda saab toitu ajakirjandus ja kallutatud statistika ning nii see nõiaring muudkui veereb. Seega on üha suurenev vajadus lahti rääkida probleemi olemus ja tagamaad. Et otsitaks ja pakutaks lahendusi, mitte ei paljundataks lootusetust ja perspektiivitust.

Praegused käsitlused ei küündi kahjuks kõrgemale läbimõtlematutest loosungitest, et kõik noored lahkuvad Eestist ja poliitikud on kõiges süüdi. Huvitav, kes need poliitikud valis? Kas mitte inimesed, kellele lubadused Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia tundusid ahvatlevamad kui jätkusuutlikkus? Kes need noored kasvatas, kes praegu ära lähevad? Kas mitte seesama ühiskond, mis jutlustab materiaalseid väärtusi inimlike asemel?

Laias laastus ei ole kriis mitte majanduslik, vaid ideoloogiline. Olles end unustanud kiire rikastumise liinile rabelema, on Eesti ühiskond unustanud üles ehitada alternatiivse väärtussüsteemi. Puudub plaan B. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus noortele ei ole pakkuda ei nende ootustele vastavat (neile lubatud!) edumudelit ega ka mingeid muid väärtusi, millest nad aru saaksid. Perekonna-, rahvus-, või kodukohatunne on neis juurutamata ja juurdumata. Ennekõike see on massilise lahkumise põhjuseks.

Eraldi teema on veel Ivar Põllu esietenduse-eelseis intervjuudes mainitud sisepaguluse küsimus – inimesed võõrduvat ühiskonnast, olevat pettunud ja passiivsed ja need, kes ära ei lähe, istuvat päevad läbi Facebookis või joovat ennast surnuks. Ilmselt elan mina mingis teises ja õnnelikumas Eestis. Sellises, kus inimesed ise oma elukeskkonda kujundavad, vastutuse võtavad ja väärtusi loovad. Küllap on kusagil kõik varjundid esindatud. Kõik sõltub sellest, kuhu sa vaatad.

Paar päeva tagasi juhtusin ühele vanale taluasemele. Tegemist on meie kandi vanima, pea viiesaja-aastase talukohaga. Kõrge künka otsas seisab varemete ümber mitmesaja-aastastest tammedest puudesalu, võimas kohisev hiis valitsemas ümbruse küngaste ja põldude üle. Vaade oli hingemattev.

Peamaja vana vundamendi kõrval seisis väike majake. Uks kõigile avatud. Toas pliit, laud ja paar magamisaset teelistele. Laual  selle maja külalisteraamat. Viimane sissekanne pärines oktoobrist: «Käisime esivanemate talu korrastamas. Peep.»

Miks me sinna sattusime? Sest meie väikeses Valgamaa vallas, mis on statistikaameti viimase elujõulisuse indeksi põhjal muserdavalt elujõuetu, on tühjade talukohtadega nii kitsas käes, et otsime ümbruskonnast juba varet või vundamenti, kuhu endale kodu ehitada. Tervitan Peepu.


«Äralennuväli»

Teksti autor Mart Aas

Lavastaja Ivar Põllu

Laval Ardo-Ran Varres, Helgur Rosenthal, Kristel Leesmend, Katrin Pärn, Evald Aavik

Esietendus Tartu Uues Teatris 29. novembril

 
Jaga

Vaata lisaks