Põim Kama: Lava täidab keha hurm

Postimees, 19.03.2015

Möödunud nädalal Tartu Uues Teatris esietendunud Renate Keerdi «Põletatud väljade hurmaa» on lavastus, millest tegelikult ei tahakski kirjutada.

Jätaks ajalehes pool lehekülge tühjaks ja kirjutaks sinna suurte tähtedega «MINE VAATA ISE!». Ja alla loetamatult pisikeses kirjas «Hoiatus! Lavastus võib tekitada enneolematut tungi visata hundiratast, puhuda seebimulle ja suudelda tundmatut!».

Renate Keerdi ja füüsilise teatri trupi Kompanii Nii uuslavastus on teatavaks mõtteliseks järjeks 2013. aasta sügisel etendunud lavastusele «Pure mind». Sama meeletu ja metsik, sama elamusterohke ja inspireeriv. Ka «Põletatud väljade hurmaa» püstitab küsimusi kehast ja seksuaalsusest.

Võiks öelda, et «Pure mind» ühendas erootika ja huumori ning tegeles ka laiemalt ühiskonnakriitiliste teemadega, vaadeldes keha ja ühiskonna suhteid. Keerdi uuslavastus keskendub aga kitsamalt inimese füüsilise keha väljendusrikkusele, keha ja seksuaalsuse kõrvutamisele ja vastandamisele.

Võtmeid või šifreid laval toimuva tõlgendamiseks võiks pakkuda mitmeid: keha ilu ja inetus, keha kui kunstiteos iseeneses, mitte pelgalt anum vaimu mahutamiseks, keha ja sakraalsus, keha ja vabadus, keha ja agressiivsus jne. Eks iga vaataja mõistab laval toimuvat oma seisukohast, istenurgast või isiklikust tähtede seisust lähtuvalt.

Füüsiline teater

Poolteist aastat tagasi, kui «Pure mind» lavale tuli, suhtuti nii teatripubliku kui kriitikute hulgas füüsilisse teatrisse veel teatava ettevaatlikkusega. Otsekui ei oldaks päris kindlad, mis loom see nüüd siis on ning kuidas teda süüa.

Nüüdseks on aga füüsiline teater end Eesti teatripildis üha jõulisemalt kehtestanud ning keerulisest žanrist hoolimata ka publiku poolehoiu võitnud. Viimane ehk ongi suuresti Renate Keerdi töö, kes on suutnud füüsiliste väljendusvahenditega luua täiesti universaalse, kõigile mõistetava lavakeele.

Selle piiripealsetest ja kohati poolikutest kujunditest, sümbolitest ja märkidest koosneva keele leidlikkus, teravmeelsus ja piiritu vaimukus ei väsi üllatamast. Kõnetatud saavad nii etendusest huumori otsijad kui ka sügavama filosoofilise mõtte jahtijad.

Kompanii Nii trupp on seekord laval napimas koosseisus kui varem. «Põletatud väljades» hurmavad publikut Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei ja Liisa Tetsmann. Üheskoos ületab kolmik kõik vaimsed ja füüsiliselt barjäärid täiusliku vabaduse teelt ning paneb publiku vaimustusest ja kadedusest nihelema.

Selge mõistus ütleb, et uskumatuseni küündiv füüsiline eneseületus laval saab olla vaid tohutu töö, distsipliini ja trupisisese usalduse tulemus. Ometi jätab Renate Keerdi lavastajakäekiri teosesse teadlikult mõrasid, viimistlematust ja ebatasasusi, mis tekitavad mulje spontaansusest, vabast kontrollimatust liikumisest, aineosakeste vääramatust vastastikmõjust.

Ilus lavateos

Igava lihvitud täiuslikkuse asemel, millega publik ehk suhestudagi ei oskaks, sünnib unikaalne, kuid samas inimlik, veidi narmendav ja määrdunud, kuid lõputult ilus lavateos. Kirsiks tordil on nii näitlejate kui ka publiku ülevoolav rõõm, puhas lapselik eufooria laval toimuvast. Mängu ammu unustatud ilu.

Eks ole palju räägitud, et meie kaasaegse lääne kultuuri suhe inimkehasse ei ole just kõige tervislikum. Kõvasti on kulutatud mõistet kehakultus, kuid see on meil justkui uue tähenduse saanud. Algselt peaks ju kultuse mõiste sisaldama ka austamist ja pühaks pidamist. Meie suhe oma füüsilise kehaga on pigem aga valitsemise, vihkamise, karistamise ja kannatamise suhe.

Soovime oma keha pidevalt vaimu tahtele allutada, suruda seda mingitesse etteantud vormidesse, liha suretada ja seda nõrkuse eest karistada. Sellest suhtest on kadunud rõõm. Puhas rõõm liikumisest ja vabadusest, tantsimisest, armastamisest, põgenemisest ja mängimisest, milleks keha on ju tegelikult loodud.

Renate Keerd ja Kompanii Nii on selle rõõmu üles leidnud. Seda tasub näha ja sellest tasub õppida.

 
Jaga

Vaata lisaks