Põim Kama: Laulev evolutsioon ehk praktiline Eesti ajalugu

Postimees, Põim Kama, 1.03.2017

Kõik valikud, arengud ja edasiminekud ajaloos on tingitud esmalt praktilisest vajadusest. Viimane aga tugineb kõige põhilisemale – ellujäämisele.


Evolutsioonilises plaanis tähendab indiviidi tasandil ellujäämine geenide edasiandmist ülejärgmise põlveni. Selleks, et tagada oma geenidele õnnelik tulevik tuleb paljuneda, hajutada riske, kohaneda muutuvate oludega ja teha tarku valikuid. Ja mis kõige tähtsam – selleks on vaja toitu. Sest mis sa tühja kõhuga ikka paljuned ning järglasedki tahavad ju süüa. Jah, palju toitu.


Lavastaja Ivar Põllu on juba mõnda aega eestlaseks olemise alustesse süübinud. Kõigepealt ERM-i uue hoone avatseremoonia autorina, seejärel juba sama maja teatrisaali avalavastuses «Vägi».


Tartu Uues Teatris etenduvas uuslavastuses «Praktiline Eesti ajalugu» sukeldutakse aga veelgi sügavamale juurte juurde – otse maailma ja elu lätetele välja. See on teekond ookeanist maismaale, roomajast imetajaks, esimesest inimlastest Homo sapiensini. Aafrika väljarändest kuni Eesti alade asustamiseni. Küttimisest-korilusest allepõllunduseni. Muistsest vabadusvõitlusest vanasse heasse Eesti aega. Maailmasõdadest tänapäeva ja sammuke tulevikkugi.


Mitte ainult eestlaste lugu, vaid inimese lugu laiemalt. Lugu evolutsioonist, kultuuride kokkupõrgetest ning ennekõike kohastumisest ja kohanemisest. Teekond toitumisahela tippu.


Ajaloo kirjutavad teadupärast võitjad. Ja evolutsioonilises plaanis oleme me kahtlemata võitjad. Me oleme nimelt elus. Järelikult on kogu selle pika teekonna jooksul ka midagi hästi ja õigesti tehtud. Seetõttu on igati mõistlik Ivar Põllu loobumine traditsioonilisest kannatusloost Eesti mineviku käsitlemisel ning keskendumine positiivsele. Nii sünnib sellest üks lõbus lugu, puhtast elu- ja ellujäämisrõõmust pulbitsev. Hoogne ja tempokas trall ajatelje ühest otsast teise. Zanriliselt on «Praktiline Eesti ajalugu» muusikal, milles lühikesed humoorikad tekstilõigud vahelduvad Kukerpillide muusikaga. Sest mis sobikski Eesti narratiivi paremini kirjeldama, kui Kukerpillid – õige maarahva kantri, millel küll igaks elujuhtumiks ja ajalooetapiks sobivaid sõnu ja hingepaitavaid viise jagub.


Lood on uutes seadetes, sobivad illustreerima etenduse kulgu. Rõõmus ja juubeldav toon muutub kohati kummalisi vorme võtvaks loitsimiseks ja sõnumiseks. Muistse vabadusvõitluse juures kordub mantrana «Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku peab saama üks õnnelik paar», mis helgest armastuslaulust üha süngemaks ja sõjakamaks muutub. Publik on mõistagi pöördes, igale loole järgneb etendust katkestav aplaus ning lõpus nõutakse püstijalu juubeldades lisalugu.


Tõeline laulev evolutsioon, kui laenata Valdur Mikita sõnu. Näitlejaid toetab laulmise ja pillimängu juures ansambel Odd Hugo tuumik (Oliver Vare ja Rando Kruus), kelle omapärast helikeelt on ka seadete juures tunda. Pillisaadet pakub ka TUT-i meeskonnast moodustunud ukuleleansambel. Kuna, nagu juba mainitud, ei jõuta toitumisahela tippu ilma toiduta, on lavastus ka kulinaarne rännak. Köögikunstnik Ann Ideoni dirgendikepi all keedetakse-küpsetatakse-praetakse lavastuse käigus läbi ka eesti toidu ajalugu ning illustreeritakse suuremate ajalooliste murrangute mõju menüüle. Või siis vastupidi.


Eesti kultuuris ja avalikus ruumis laiemalt võib märgata tasahilju hiilivat murrangumomenti.  Pehme poliitkorrektsuse aeg paistab ühel pool olevat. Üha konkreetsemalt, üha teravamalt hakatakse rääkima asjadest nii, nagu nad on.


Nimetama asju õigete nimedega, näitama näpuga õiges suunas. Vahedaid noote leidub ka muidu helges uuslavastuses. Kujundite ja metafooride ähmasevõitu tähendusväljadelt liigutakse juba üsna üheseltmõistetava otseütlemiseni. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu peomenüüd tutvustav kokk (Ann Ideon) laseb Eesti metsa palgivirna kujul lavale kärutada. Magustoiduks võivad külalised rähndrahnu lakkuda. Paleoeine valmistamiseks tarvilik lihatükk nüsitakse aga otse teise eestlase seljast, kes seejuures küll ebamugavusest niheleb, kuid ei protesteeri. Nülitud rahvuskaaslasele jagatakse veel  täpseid õpetussõnu, kuidas liha õigesti praadida ning suunatakse vaene kohmetunud rümp siis valminud rooga serveerima.


Nullindatel võidule pääsenud uussiiruse levikust Eestis hakkab juba kümme aastat täituma. Seega pole nähtuses enam midagi uut. Ka siiruse pool mõistest on algset sisu kaotades pigem vormeliks muutnud. Voolu esimene emotsioonikirev värvikiht on jõudnud tuhmiks ja pudedaks kuluda. Seda enam mõjub värskendavalt ja vaimustavalt ausa, peene ja intelligentse iroonia comeback. See ei ole postmodernistlik kale künism, vaid õrn ja hõrk sellesama siiruse kasvulava pehmest pinnasest võrsunud võsu. Sõbralik tögamine ja nöökimine, tervislik annus eneseirooniat.


Kultuuris viimasel ajal aktiviseerunud eestluse otsingud on ehk vastureaktsiooniks globaliseeruva maailma ohtudele ning vaimsete piiride, identiteedi ja individuaalsuse lahustumisele maailmakultuuri supipotis. Eestluse müüti tuleb justkui pidevalt taasluua, muutuvates oludes ümber- ja üle kirjutada, et see olematusse ei hajuks.


Mulle aga meeldib Kanada kirjanik R. Davies´e mõte, et puu juurestik on sama suur kui latv, ei ole ilusat latva ilma tugevate juurteta. Iga inimese juured moodustuvad kõigest, mis tema nähtavat osa, tema latva toidavad. Need ulatuvad silmaga nähtamatutesse sügavikesse, kust leiab toitu tõeline looming ja areng. Kasulik on tunda nii oma latva kui juuri ning hoida need tasakaalus. Tundub, et Ivar Põllu on selle asjaga kuhugi kohale jõudnud. Mida otsiti, see on leitud.


ARVUSTUS


Ivar Põllu «Praktiline Eesti ajalugu»


Laval Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare.


Muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare, Kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi


Jaga

Vaata lisaks