Põim Kama: Kutse armastusele

Postimees, 20.03.2014

Armastus on teema, mis end kunstnike jaoks tõenäoliselt kunagi ei ammenda. Tunne, mis peidab endas otsatult nüansse ja pakub lõputult narratiive. Alates Mehhiko seebiseriaalidest, lõpetades klassikalise ooperiga – armastus, ikka armastus.

Vaevalt on ühtegi inimlikku tunnet nii kunstis kui meelelahutustööstuses ka rohkem ekspluateeritud – väänates sellest välja kogu melodramaatilisuse, kõik pisarad, petmised ja kiremõrvad, mis vähegi võimalik. Selline tundedevalvatsioon teeb armastuse kujutamise tänapäeva teatrilaval riskantseks ettevõtmiseks. Kui just otse toore künismi peale välja ei lähe, on suur oht õõnsaks ja ebaveenvaks või siis suisa naeruväärseks jääda. Õnneks ei ole ilus tunne siiski surnud ja leidub ka meistreid, kes seda näha oskavad.

Väga üldiselt võiks öelda, et Uue Teatri uuslavastus «Zebra» jutlustabki armastust. Kutsub armastama kergelt ja rõõmsalt, traagiliseltki, kui tarvis, kuid ennekõike avatud südamega ja ennast säästmata. Kuigi lugu iseenesest on klassikaline ja nii vana kui elu ise, muudab selle võluvaks just teemale lähenemise viis. Õhk, ruum ja hingus, mille lavastaja ja trupp teksti ümber loonud on.

On kaks paari, kellel omavahel justkui enam nii hästi ei klapi. Suhe logiseb, argipäev nüpeldab halastamatult, särtsu ja sädet nagu polekski enam. Mees (Janek Joost) ühest ja naine (Katrin Pärn) teisest paarist kohtuvad ja alustavad kirglikku salasuhet. Nad kohtuvad salaja vanas tühjas korteris, kus rõõmu teineteisest varjutab süütunne koju jäänud kaasade ja hirm tuleviku ees. Nendest kohtumistest koorub aegamööda välja üks teinegi lugu, mis, kuigi pärineb täiesti teisest ajastust, on nende looga peaaegu äravahetamiseni sarnane.

Kuigi veidike nihestatud ja nüüdisaegses võtmes, pakub «Zebra» kindlasti rõõmu ka klassikalise psühholoogilise draama austajatele. Martin Alguse kirjutatud lugu on alltekstidest hoolimata vägagi konkreetselt struktureeritud ning tegelased loogilised ja sügavad, peites endas samas piisavalt üllatusi, et olla veenvad ja inimlikud. Kuigi ehk veidi enam hingestatud, raamitsetud ja ülevalgustatud, on laval nähtavad situatsioonid elulised ja aegumatud. Mõned helged, teised naljakad, kolmandad nukravõitu, pakuvad üksteisele järgnevad pildid lõputut äratundmist. Autor ja lavastaja on osanud märgata ja esile tõsta peenemaidki nüansse ja detaile, mis meid ümbritsevad. Minagi kirjutan seda artiklit kõrvaltoast kostva tänapäeva pereidülli vältimatuks taustaks oleva «Shaun the Sheepi» tunnusmuusika saatel.

Lavastaja Ingomar Vihmar on sõna parimas mõttes oma asja eest väljas. Tal on oma nägemus, kuid see nägemus ei lämmata mängu ilu ja eksperimenteerimisrõõmu. Näidendi tekst ei ole mitte niivõrd raamideks või kammitsaiks, kuivõrd pigem hüppelauaks, millelt lendu tõusta. Lavastaja viibib kusagil toimuva äärealadel – suunab veidike, sekkub, kui tarvis, mängib kaasa ja valib muusikat. Näitlejad on pingetest vabad ja paistavad kuidagi kahtlaselt õnnelikud. Naeratavad üksteisele, räägivad, puudutavad. Laval on ennekõike inimesed – isiksused, mitte rollid. Sõbrad omavahel. DJ Vihmari peol peab kõigil hea olema.

Ja tundub, et ongi hea. Publikul on hea, näitlejatel on hea. Laval nähtav nelik (Janek Joost, Katrin Pärn, Piret Simson ja Ingomar Vihmar) ületasid kõik lavalised barjäärid juba möödunud hooaja eksperimentaallavastuses «Keskea rõõmud» ja on oma mängus nii kerged ja vabad, kui seda teatrilaval olijatelt üldse tahta võib. Või siis tunnevad nad lihtsalt kergendust, et võivad lõpuks reaalseid rolle mängida ja etteantud tekste esitada, mitte niisama publikuga tõtt vahtida.

Trupisisene usaldus ja turvatunne loob intiimse ja vahetu õhustiku, mis publikugi endasse mähib. Kui sama koosseisu eelmine lavastus oli pigem gurmeeroog, siis seekordne pakub midagi igaühele. Selles on liigutavat vahetust ja lihtsust, inimlikku mööndustega väärikust, ilu ja traagikat ning suurepäraseid näitlejatöid.

Lava kohale jääb heljuma mõte, et elus valitsevad heledamad ja tumedamad toonid ei sõltu mitte sellest, mis meiega sünnib, vaid sellest, kuidas neile sündmustele vaadata. Alati on võimalik valida, kas võtta asju traagiliselt või armastusega. Kas olla õnnelik või mitte.

...
Martin Algus

«Zebra»

Lavastaja Ingomar Vihmar

Esietendus Tartu Uues Teatris

7. märtsil
Jaga

Vaata lisaks