Põim Kama: Illusioonid. TUT.

Postimees, 14.04.2014

Armastuse võidukäik Tartu Uues Teatris jätkub. Lisaks mõni aeg tagasi esietendunud «Zebrale» on mängukavva lisandunud Vene Teatriga koostöös sündinud «Illusioonid». Moskva lavastaja Pavel Zobnini minimalistlik ja äärmiselt kontseptualistlik lavatükk võimendab maksimumini vene kaasaegse dramaturgi Ivan Võrõpajevi teksti külluslikkust ja ilu.




Armastuse võidukäik Tartu Uues Teatris jätkub. Lisaks mõni aeg tagasi esietendunud «Zebrale» on mängukavva lisandunud Vene Teatriga koostöös sündinud «Illusioonid». Moskva lavastaja Pavel Zobnini minimalistlik ja äärmiselt kontseptualistlik lavatükk võimendab maksimumini vene kaasaegse dramaturgi Ivan Võrõpajevi teksti külluslikkust ja ilu.

Kuigi palju räägitakse teatri funktsioonist ühiskondliku ja inimliku peegeldajana, siis vaevalt ootab keegi, et ta teatrisaalis istet võttes ka tegelikult peegliga silmitsi seisab. Tõelise, seinasuuruse peegliga, mis nüüdisaegses teatris niigi kahtlased publiku ja lavaruumi suhted lõplikult sassi ajab. «Illusioonide» vaataja peab aga valmis olema, et tal pole võimalik etendust jälgida mugavast anonüümsest publikupositsioonist.

Kõikevarjava pimeduse katte all toolisügavustesse peitumine ja noh-näidake-siis-mis-teil-on-stiilis tarbijakäitumine ei tule kõne allagi. Kui ta üldse midagi näha tahab, peab ta vaatama ka ennast kogu toimuva taustal ja muutuma osaks lavastusest. Alguses on ebamugav, aga pärast harjub ära. Kuidas teisiti võikski kuulata ja omaks võtta Võrõpajevi sügavalt ilukirjanduslikku ja (argi)poeetilist teksti.Anonüümsed hääled jutustamas lugusid armastusest ja illusioonidest, elu vääramatu lõpu suunas kulgemise halastamatust tõsiasjast ning kõigist neist vääritimõistmistest, mida kunagi selgeks ei räägita. Või kui räägitakse, siis lootusetult hilja.Pigem kuuldemängLavastaja ilmutab ülimat lugupidamist autori teksti vastu, jättes selle vabaks igasugustest omapoolsetest tõlgendustest, luues vaid ruumi, kus see maksimaalselt mõjule pääseda saab.Kultuurikriitik Alvar Loog kritiseeris hiljuti Sirbis teravalt postdramaatilist kontseptualistlikku teatrit, tõdedes, et kuigi «teoreetilisest seisukohast ei eelda teater tänapäeval enam narratiivset lugu, näitlejat, rolle, reaalsuse illusiooni jms, ammugi mitte kostüüme või dekoratsioone, vaid üksnes kohta, mis on markeeritud kui lava; see võib ka «tähenduslikul moel» tühi olla, esitada üksnes vaataja ootustest raamistatud ning hingestatud puhast aegruumi», on «postdramaatiline teatridiskursus jõudmas oma äärmuslikumates avaldumisvormides ohtlikult lähedale punktile, kus koos draamaga hakkab kaotsi minema ka teater ise».Teatri ja mitte-teatri küsimus kerkib ka «Illusioonide» puhul. Lavastus lubab end vaadelda ka mitte kui lavateost (sest, olgem ausad – mingit lava ju ei olegi), vaid näiteks kui anonüümsete osavõtjatega kirjandusõhtut peeglisaalis. See on rohkem kuuldemäng kui vaatemäng.

Ka näitlejad väldivad hoolega rollidesse sattumist. Kuigi igaüks neist justkui esindab üht tegelast jutustuses ja kõneleb tema nimel, püsib selge vahe näitleja ja tema hoole all oleva tegelase vahel. Kohe kui kerkib oht, et jutustaja ja tegelane samastuma kipuvad, lõhutakse illusioon kunstliku pausi või jutujärje üleandmisega.

Võrõpajevi tekst eksisteerib täiesti omaette, elab oma elu. Tekst ise on nii kõnekas, et enda ümber illustratsioone-dekoratsioone ei vajagi. Vastupidi – rollide, lava jms atribuutika puudumine loob äärmiselt vahetu elamuse.

Vaatajale ei anta võimalust end tekstist distantseerida. Ta peab selle iseendas läbi elama. Ja selle kõige juures natuke peeglisse vaadata pole üldse mitte paha mõte.

Ülim tänulikkus

On kaks abielupaari – neli inimest, keda seovad pea eluaegsed lähedased suhted, õndsad ja õnnelikud, realiseerunud ja realiseerumata. Alles elu lõpusirgel jõuavad nad sügavama analüüsini nii omavahelistest suhetest kui ka armastuse olemusest ja reeglitest üldisemalt. Üksteise järel kerkivad pinnale mälestuspildid pika elutee olulisematest hetkedest, mis oleksid ehk võinud olla pöördelised, kuid ei olnud, ning kõik need sõnad, mis nii kaua jäänud ütlemata. Kuigi üksmeelselt tõdetakse armastuse ülimuslikkust – armastuse võitu enesearmastuse ja koguni surma üle –, jääb kõigi osapoolte suu läbi ennekõike kõlama ülim tänulikkus oma kaaslaste suhtes.

Tänu, et nad on saanud elada nii, nagu nad on elanud, ja saanud tunda seda, mida nad on tundnud. Ehkki kõik oleks võinud minna ka teisiti. Paraku ei allu elu pahatihti kõigile neile reeglitele, mis me enda tarbeks kehtestanud oleme, ning kui ka on «mingi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses», siis ilmneb see ikka tagantjärele või jääb täiesti tabamatuks.

Jaga

Vaata lisaks