Peeter Sauter: Evald Aaviku muhe sünnipäevalora



Peeter Sauter, kultuur.err, 27.01.2016

DSC08792

Uuslavastus
"Evaldi tekk"
Autorid Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik
Laval Evald Aavik
Tartu Uus Teater
Esietendus 24. jaanuaril


Tartu Uus Teater on leidnud hea nõksu. Nad lasevad vanade kuulsuste peal liugu. Teed tüki Irdist, Mikiverist või Baskinist ja keegi ikka tuleb vaatama. Aga ega nad pole ainsad. Mu kamraad Mannu teeb juba aastaid filme vanameestest. Mulle ütles ta küll, et vanameestes on elutarkus, aga minu meelest on ta lihtsalt kaval ja teab, et kui keegi pole Evald Okasest või Eino Baskinist või mõnest teisest raukkorüfeest filmi teinud ja need on sent surmale võlgu, siis kohe, kui taadid surevad, on igal nende surma- või sünniaastapäeval Manfredi film telepurgi ekraanil.

On ses midagi halba? Vanameeste seljas pisut liugu lasta? Ei ole. Vanameestel on hea meel, kui filmitakse või püünele lastakse. Eluaegsed klounid nagunii. Ega neil siis kodus üksi raadiot kuulata parem ole. Nagu Manfred ütles, et kui nad pakkusid, et toovad Evald Okasele aktimodelli, siis helistas Okas järgmisel hommikul: "Noh, kus see akt siis on?!"

Olgu pääle. Libisesin pisut kõrvale.

Tükk on anekdoodijada Evald Aaviku kino- ja teatrielust (võta kinni, mis on tõde ja mis mitte ja – ega tahagi kinni võtta) ja 75aastasel Aavikul on parem mälu kui minul ja kiirem reageerimine ja võime publiku reaktsiooni peale mõni värske nali varrukast välja raputada. Muretult räägib ta ka oma kriisi- ja hullumaja-aastatest. Ikka veidi pudiseval moel, nagu me oleme harjunud. Osa teksti läheb kaduma (mul on kehv kuulmine), aga see sunnibki tähelepanelikuks.

Miks on pealkiri "Evaldi tekk", ei saanud ma kogu monoheietuse jooksul pihta. Jah, ta korra mainib, et kui esimest korda Tartusse jõudis, siis oli hotellis nii niru tekk, et ta lõdises kogu öö. Aga ma ei usu, et sellest tuli tüki pealkiri. No ja siis kingiti talle etendusejärgsel banketil ilus villane suurrätik või pleed ja räägiti kenasti, kuidas Evald on olnud tekiks, mis katab juba 2008. aastast saati teatrit (ta on teinud kaasa paljudes tükkides – kõrvuti noorte näitlejatega, eks ole, endast vähemalt kaks korda noorematega – ja siuke asi on teatris abiks) ja teater on olnud jälle tekk, mis katab Evaldit. Aga ma ei usu, et ka see olnuks tüki pealkirja põhjus.

Lihtsalt kellelgi tuli pähe, et paneks tüki nimeks "Evaldi tekk", et kõlab soojalt ja turvaliselt ja pisut mõistatuslikult. Ja küll Evald mõne tekiga seotud loo ka välja mõtleb ja noh... me võime talle ju mingi teki kinkida. Hea pealkiri tõmbab ise loo käima!

Jah, tunnistan, et ma ei tea, kuidas asi tegelikult oli. Aga umbes taolisena ma kujutan ette Tartu Uue Teatri happy-go-lucky-stiilis kulgemist. Mis meeldib mulle ülihästi. Ega see kergus tähenda, et tööd ei tehtaks. Tehakse küll ja veel. Aga ei jääda ühe tegemise juurde krampi, minnakse muudkui edasi. Ja arvatavasti on see mentaliteet omane ja sobiv ka Evald Aavikule. Noh, on 75, aga mis siis, ta lööb tüki lõpul kõigele käega ja kutsub alla saali sööma-jooma, kuigi on tunda, et tahaks pajatada ja esineda veel ja veel. Viskab kirstunaljagi. Jah, see on umbes, et kui keegi hakkab vägisi kirstukaant kinni suruma, siis pistab Aavik nina vahele ja ütleb: "Oota korraks, ma räägin ühe loo veel."

Õhtu nael oli minu jaoks hoopis üks vana film. Jah, tüki jooksul näidati juppe kümmekonnast filmist, kus Evald Aavikut on kasutatud. Just kasutatud, sest eks Aavik on filmides alati Aavik, ükstapuha, mis kostüüm seljas ja ajastu ja nimi. Noh, nagu Jean Gabin või mõni teine, kel pole pääsu – talt oodatakse, et ta on tema ise ja mitte mingit muud karakteriviskamist. Aga see ise peab olema mahukas, kandev ja panema mõtlema. Vist on taoline asi näitlejatel sünnipärane. Et kas on või pole ja seda ei õpi kuidagi juurde. Gabin ütles ka, et alati, kui kaamera käima pannakse, on tal hea olla ja siis polegi vaja eriti midagi teha.

Eesti kinos on selliseid tüüpe vähe olnud. No Järvet oli, aga oli ta eestlane? Ei vist.

Jah, see vana film. Valentin Kuigi Moskva kinokooli kursatöö "Klaverihäälsetaja tuleb kolmapäeval". Viisteist minutit sürri aastast 1972. Noorel Evald Aavikul on alt laiad valged püksid ja päikseprillid ja hipiparukas ja ta on naiste lemmik. Isegi väike sotsiaalkriitline noot ei riku asja ära, sest on selge, et Kuik on tahtnud teha sürri. Muidu ei tsiteeriks ta Bunueli ja Dali "Andaluusia koera", kus samuti lohistatakse köisipidi klaverit (millel on eeslilaibad ja kuna seal lohisevad ka katoliku preestrid, siis võis filmi Moskva kinokoolis unustuseni vahtida). No teine võimalus on, et noor Kuik suutis selle trikiga, et istutas Salvador Dali ja Luis Bunueli nõukogude tänapäeva, naerma ajada oma õppejõud ja filmi vastuvõtva komisjoni ja garanteeris endale tubli hinde ja filmi läbimineku. Ehk tegi ka Evaldile mõne ukse lahti.

Ja samas löödi Moskva kinokooli uks Evald Aaviku ees uuesti kinni, mis viis depressiooni.

Tuleb välja, et Evald Aavikust ja ta monotükist rääkisin vähe, aga ega seda saagi edasi jutustada. Ma olen kehv anekdoodirääkija. Ei taha Aavikuga võistelda. Seda lugu peab kohapeal nägema ja nalju kuulma. Sest mitut filmi te teate peast öelda, kus Aavik on kaasa teinud? Aga neid on terve pinu. Ja ega ta räägi, kuidas palehigis rolli tegi. Ta pajatab ikka seigakesi, mis juhtusid kaadri taga. Need on rosinad meile ja tundub, et apsud ja totrused võttel on, mis tegijaile enim meelde jäävad.
Jaga

Vaata lisaks