Peeter Raudsepp: festival annab ausa läbilõike praegusest ja tulevikuteatrist

Tartu Postimees, 10.09.2015

Tartus on festival Draama. Proov lõppes kell 20. Aega järgmise festivaliürituseni oli napilt tund. Draama tänavune kuraator, lavakunstikooli juhataja Peeter Raudsepp andis intervjuu etenduskunstide tudengite koolitamise, kuraatoriprogrammi koostamise ning Eesti/Tartu teatrielu teemadel kohvikus Shakespeare. Ta õhtustas kolleegidega, kellest siinses intervjuus ütleb sõna sekka Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Garmen Tabor.

Olete kuraatorina ajanud asja nii, et peaaegu kõik meie kõrgkoolide etenduskunstide tudengid saavad festivalil näidata oma oskusi ja kutsuda inimesi kunsti vahendusel dialoogile. Sellest võib järeldada, et on, mida näidata, ja et ühtlasi on, mida paremaks teha. Kas on nii?Jah, nii see on. Eks iga kool on teinud ikka head tööd ja seda tahaks ilmarahvale näidata, aga võimalik, et veel suurem asi on see, et lõpuks ometi said need kõrgemad koolid üle väga tüki aja kokku.

Erinevate koolide üliõpilaste vahel on olnud juba pea­aegu kolmveerand aastat väga tihedat loomingulist läbikäimist ja see on minu meelest kõige tähtsam, sest nad õpivad koos tegutsema, koos looma ja saavad aru, mis neil on erinevad ning mis on sarnased küljed.

Festivali jaoks spetsiaalselt kokku pandud lavastused on sündinud koolide koostöös. (Ekskursioon-lavastuse «Pärismaalaste paaritumismängud» 11 etendust olid teisipäeval Annelinnas ja mitmes sealses korteris; «Piiri peal ehk nii me oleme» oli vaatajate ees eile õhtul Vanemuise suures majas – toim.)

Festivalil tahame näidata, et koostöö kõrgkoolide vahel on täiesti normaalne, et see võiks käia edaspidi regulaarselt ja kavakindlalt ja et sellele oleks riigi toetus.

Garmen Tabor: Koostöö tundub väga viljakas, üliõpilased naudivad seda ja peavad oluliseks.

Mida tähendab riigi toetus?

Riigi toetus oleks see, kui koolide õppekavad sünkroniseeritakse, et me saaksime õppetööd planeerida ette järjekindlalt niimoodi, et sellest tõuseks kõigile kasu. Sest praegu on nii, nagu üliõpilane Mehis Pihla ütles viimase Sirbi vestlusringis, et igaüks teeb oma nurgas oma asju ja on harjunud kõike ise ära tegema.

Mida peab sünkroniseerimiseks tegema?

Tallinna ja Viljandi kool on omavahel mingis ühises rütmis. Meil on nelja-aastane õppetsükkel, igal teisel aastal võtab uusi tudengeid vastu lavakool ja igal teisel aastal Viljandi kool.

Kõik muu etenduskunstide õpetamises, mis jääb väljapoole neid kahte kooli, töötab Eestile peale pandud 3+2 süsteemi järgi, mille kohta oli viimases Sirbis üks teine artikkel, kus öeldi, et nüüd on juba täiesti selgeks saanud, et humanitaaraladel on 3+2 süsteem läbi kukkunud. Ja seda tuleb tunnistada.

Kui me tahame, et Eestis oleks humanitaaria mingis mõtteski soliidne ja toimiks normaalselt, tuleks see tagasi viia nelja-aastasele bakalaureuseõppele. See on ka sõnum kõikidele ametiasutustele ja suurtele ülikoolidele: palun tehke asjad selliseks, et saaksime hakata rääkima koostööst etenduskunstide koolitamisel.

Garmen Tabor: Praegu on väga raske isegi Tartu ülikooli sees teha koostööd teatriteaduse üliõpilaste ja Viljandi tudengite vahel.

Kui palju on andnud tunda lavastuse «Piiri peal ehk nii me oleme» proovides etenduskunstide hariduse praegune haraliolek, etenduskunstide tudengite üksteisest eemal viibimine?

Tunda annab see, et siin on hästi. Kui tahate teada, kuidas see annab tunda halvasti, peate tulema ühte või teise kooli vaatama, kuidas asjad käivad.

Kehv on aga see, et Vanemuise suurel laval peame proovides olema kellast kellani ja seda ei antud meile proovideks soodushinnaga. Kultuuriministeerium annab oma asutust haridusministeeriumile kasutada täie raha eest, ei ole mingit vastutulekut või solidaarsust.

Praegu kappasime Vanemuise laval asju läbi, et jõuda õigeks ajaks valmis. Kui meil oleks Tallinnas normaalse suurusega õppelava, oleksime saanud juba ammu koos harjutada ja proove teha. Et aga sellist lava ei ole, istub igaüks oma tikutoosis. Meil on piir ees, meil on väga labaselt ruumipiir ees.

Nõnda nagu te ütlesite Tartu Postimehele eelmise festivali Draama lõpus, kui olite äsja välja kuulutatud kui uus kuraator, et kuraatoriprogrammi panete kokku koos oma tudengitega. Niimoodi tegitegi. Kuidas täpsemalt lavastuste valik käis?

Tudengite endi lavastused olid iga kooli enda määrata. Mina seal küll ei otsustanud ega avaldanud mingit survet, et tehke seda või teist.

See, mis puudutab proffide valikut, on üliõpilaste tuumiku tehtud, aga mitte nii, et sada üliõpilast tegid selle valiku. Oli üks tuumik, kes osales töötubades juba algusest peale, nendega hääletasime ja pärast saatsime kooskõlastusele natuke suuremale ringile.

Kas mõne lavastuse, mille olid tudengid välja valinud, viskasite kuraatoriprogrammist siiski välja?

Mina ei visanud midagi välja. Mõne lavastuse puhul oli nii, et teatritel oli seda ainult puhttehniliste asjaolude tõttu raske Tartusse tuua.

Ilmselt on nii, et paljudes lavastustes, mis on tänavuse Draama kõikide programmide kavas, osaleb palju teie endisi tudengeid nii Viljandist kui ka Tallinnast?

Jaa.

Kuidas olete rahul oma tudengite käekäiguga pärast lõpuaktust?

Ei pruugi nutta. Et olen juba üle kümne aasta õpetanud, siis loomulikult juhtub natuke ka nii, et kui ma mõnda teatrisse lähen ja mõnd oma õpilast näen sedasama asja tegemas, mis ta kümme aastat tagasi teatrikoolis tegi, olen ma muidugi kurb. Võibolla teised inimesed, kes teda nii palju ei ole näinud, petab ta ära, aga ...

Miks mõnigi Vanemuisesse tulnud värskelt kooli lõpetanud näitleja ei hakka siin lavastustes särama ja läheb varsti mujale, näiteks vabakutselise okkalisele rajale? Mis on Vanemuises valesti?

Siin ma pean ütlema välja selle vana idee, mille Valle-Sten Maiste on juba kümmekond aastat tagasi välja käinud: tehke või tina, aga Tartusse on vaja kolme suurt teatrit. Need paneksid siin minu arust energia õigesti liikuma.

Siin mäe otsas võiks töötada kommertslikel alustel Vanemuise-nimeline muusikaliteater, mis maksaks inimestele muusikaliväärilist palka ning käiks mängimas ka Tallinnas.

Praeguses Vanemuise väikeses majas võiks tegutseda Tartu linnateater, kus oleks draamatrupp, kellel lastakse omaette rahus teha psühholoogilise kallakuga sõnateatrit. Ja nende kahe kõrval oleks ka Tartu Uus Teater, mis oleks NO-teatri analoog.

Ma ei ütle, et muusikal on alaväärne žanr. Ei! See on väga keeruline ja kulukas asi, ja meie omamaist muusikaližanri peab hoidma, aga peame lõpuks aru saama, et muusikal ei saa käia samadel alustel nagu tavapärane teater, millele tuleb alati peale maksta.

Kogu maailmas tehakse muusikale kommertslikel alustel, sest see on nii atraktiivne, et seda tullakse kindlasti vaatama, ning värvikülluse ja kõige muu sellise eest ollakse valmis maksma korralikku piletihinda.

Igal pool mujal tasub muusikalitegemine ennast ära ja need, kes seda teevad, peavad täiesti normaalseks anda kvaliteetset resultaati ja saada selle eest raha. Eksperimenteerimiseks, otsimiseks ja katsetamiseks on teised lavad.

Mul on tunne, et siia tuleks piir rangelt sisse tõmmata.

Garmen Tabor: On mitmeid põhjusi, miks noored näitlejad ära lähevad. Tänapäeval on palju võimalusi.

Kui teatrikool Viljandis või Tallinnas on lõpetatud ja mõni aasta teatris töötatud, võib tekkida soov ennast edendada-arendada, veel minna kuhugi õppima, näiteks Venemaale või Inglismaale magistri- või doktoriõppesse.

Need võimalused on olemas ja inimesed ka lihtsalt liiguvad teatrite vahel, ei ole sellist sunnismaisust, nagu oli kunagi varem.

Noored on ka julgemad ja riskialtimad.

See on alati nii olnud, et mõnel lõpetanul võtab avanemine lihtsalt kauem aega. Ja siin on väga suur osa iga teatri trupil ja teatri repertuaarikujundajal. Peanäitejuht või -lavastaja peab mõtlema sellele, millise perspektiiviga ta võtab noore näitleja truppi ning kuidas toetada ja suunata teda, et ta ei jääks üheülbaliseks.

Mulluse hooaja eel tuli Vanemuisesse lavakunstikoolist seitse noort draamanäitlejat. Mida ütlete nende kohta?

Nad on siin ainult aasta aega olnud, ma loodan, et nende potentsiaal hakkab vaikselt juba avanema. Uus draamajuht Tiit Palu on teinud tugevaid jõupingutusi just nimelt selleks, et pakkuda noortele huvitavat repertuaari.

See on alati niimoodi käinud, et mingis mõttes saame koolis ainult eeltöö ära teha.

Tartus on praegu ju Vanemuise ja Tartu Uue Teatri kõrval ka Tartu üliõpilasteater, Vilde teater ja teisedki trupid. Ja uusim teater Must Kast, mis koosneb tänavu kevadel lõpetanud Viljandi näitlejatest. Kui palju olete kursis Tartu teatrieluga?

Mul jätkub väga vähe aega selle kõigega kursis olemiseks. Ma käin küll nii palju kui võimalik kõiki tükke vaatamas, sest ma olen teatriaasta auhindade žüriis, aga ma ei ole väga palju asju näinud. Kuid see, mida Tartu Uus Teater on pakkunud, on kogu Eesti teatri fenomen.

Kui ühe kultuuri juurde peab käima kontrakultuur, siis on seda tugevasti Tartu Uus Teater.

Mul on tunne, et Vanemuine oma hiilgeaegadel, 1970. aastate teatriuuenduse ajal oli samuti osaliselt kontrakultuuri kandja, aga praegu on Vanemuine väga pikka aega olnud ühte meelt meie valitseva neoliberalistliku maailmavaatega, mida esindavad näiteks muusikal, Nokia kontserdimaja ja klantsajakirjad.

Tartu üliõpilasteatri tugevat mõju tunneme lavakunstikoolis, sest et see on üks kolmest sellisest eelhariduse kohast, kust tuleb suurem osa lavakunstikooli näitlejatudengeid. Need on vanalinna hariduskolleegium ja  32. keskkool Tallinnas ning Tartu üliõpilasteater.

Olen isegi mõelnud, et edaspidi peaks sisseastumiskatsetel nendest kolmest kohast tulijatele tegema teatud faasis eraldi katseid, et nad ei hakkaks segama neid, kes tulevad puhta lehena. Nad on lihtsalt erineval tasemel, nad on teises kaalukategoorias.

Garmen Tabor: Vilde teater ja Tartu üliõpilasteater on kooslused, mis on väga hea pinnas ka selle poolest, et üks erialadest, mida meil Viljandis õpetatakse, on harrastusteatri juht. See on ka omaette suur teema, kuidas on lood praegu meie harrastusteatri juhtide kõrgharidusliku koolitamise ja üldse harimisega. Nende järele on väga suur vajadus.

See on üks suund, mida tahame kindlasti arendada.

Kas Tartus on praegu teatreid piisavalt palju või üleliia palju?

Garmen Tabor: Teatreid ei ole meil kusagil liiga palju, tsirkust aga viimasel ajal küll.

Kas festival Draama on tänavu toonud Tartusse teatrit piisavalt palju või üleliia palju?

Ma arvan, et seda võiks nimetada ka teatriprotsessi demokratiseerumiseks: igaüks võib valida seda, mida ta tahab. Kes soovib tipplavastusi näha, saab need kätte, kes tahab midagi alternatiivset või kontrakultuurilist, saab sellegi kätte.

Me oleme lihtsalt uskunud, et inimene ise on piisavalt mõistuslik olend, et teha oma valikud. Võibolla mõni inimene eksib ka ära nii-öelda valele etendusele ja äkki leiab, et ohoo, ei olegi nii vale sedamoodi teatrit teha, aga võibolla läheb ka sajatades minema.

Festival annab ausa läbilõike sellest, mis meil praegu on ja mis meil ka tulevikus saama hakkab, sest kogu tulevikuteater on ikkagi sellel nädalal Eestist siia koondunud.

Kui kurnav on kõrvalt vaadates teatrifestivali kureerimine? Kuidas festival paistab kujunevat?

Garmen Tabor: Oleneb teemast. Antud juhul me räägime sellest, et me tahame teatrikoolid kokku tuua, ja Peeter on püüdnud selleks ära teha väga suure töö. Aga õnneks me ei ole teda jätnud üksi.

Oleme püüdnud teda ja oma üliõpilasi toetada, ideid pakkunud ja julgustanud neid selle festivali kuraatoriprogrammi kokku panema. Sest kuraatoriprogrammi teevad ikkagi üliõpilased, mitte Peeter kui õppejõud. Mulle tundub, et kõik on seni sujunud suurepäraselt.
Haridusasutused

Etenduskunstidega seotud haridusasutused Eestis:

• Eesti muusika- ja teatriakadeemia annab hariduse näitlejaile, lavastajaile, dramaturgidele ja ooperilauljaile

• Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakond koolitab näitlejaid, lavastajaid, harrastusteatrijuhte, tantsuõpetajaid-koreograafe ja teatri visuaaltehnolooge

• Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakond õpetab teatri- ja filmikunstnikke,

• Tallinna ülikooli koreograafia osakond annab tantsualast kõrgharidust

• Tartu ülikoolis saab omandada teatriteaduse eriala

• Drakadeemia on huvikool näitekirjanike koolitamiseks

Jaga

Vaata lisaks