Näitleja Märt Avandi tunnistas, et paar nädalat on pärast "Kremli ööbikute" etenduste lõppu ka tõepoolest vaiksem aeg, kuid nüüd on sügis on käes ja proovid alanud ning sagimist on palju. Ta märkis muu hulgas, et on nüüdseks leppinud, et mingisugust rahunemist ühes vanemaks saamisega ei tule, mis teda veidral kombel hoopis rahustab.
"See vaibumine oli tõesti üürike." Avandi tunnistas, et see on tema puhul tavaline. "Ma ei oska endiselt oma asju niimoodi sättida, et lõõtsutaks korralikult ära ja rahuneks maha ning siis alustaks uue tööga. Kuidagi läheb ikkagi niimoodi, et oled kuidagi rattas."
Ta märkis, et teda piitsutavad ses osas tagant head tööotsad. "Kui me räägime sellest samast "Kremli ööbikutest", siis kuidas sa ütled sellisele asjale ära? Ütled, et ei, ma tahan suvel puhata, kui sulle pakutakse mängida Jaak Joalat? Muidugi ütled jah."
Avandi sõnul võis mitte ainult tema, aga kõik eeldada, et kui teha tükk Jaak Joalast, siis huvi selle vastu on suur ja ka arvamused on seinast seina. "See muudmoodi vist ei saagi olla, ja kui mingi kunstilise projekti puhul arvamused lähevad seinast seina, siis võib seda lugeda õnnestumiseks. Kui jäädakse neutraalseks, siis on kehvasti, ja kui kõigile meeldib, siis on eriti kehvasti."
Ta tõdes, et pigem vist oli nii, et rahvale "Kremli ööbikud" meeldisid ja kriitikutele ei meeldinud. "Aga kui vaadata seda lavastust tagantjärele, siis see balansseeribki sellise rahvaliku ja kunstilise taotluse piirimail. Aga mis puudutab selle tüki mastaapi, siis see ongi tegelikult õige lähenemine. Kui saa teed 2000 inimesele väga suurejoonelise ja väga suurte mõõtmetega – nii füüsilises kui ka vaimses mõttes – tüki, siis see ei saa olla n-ö süvakünd. Kui publik näeb sind ikkagi 80–100 meetri kauguselt, siis väga sügavmõttelist draamat ei ole seal tegelikult võimalik teha."
Avandi ütles, et kui neile heidetakse lavastuse osas ette pinnapealsust, siis see võib olla ka õigustatud. "Aga minu meelest meie lähenemine on samuti õigustatud."
Kuigi ta tunnistas, et balansseerib omagi karjääris rahvaliku ja kõrgema kunsti vahel, siis Näosaadet ja "Kremli ööbikuid" Avandi ühte patta ei paneks. "Kriitikud on neid võrrelnud, aga minu meelest ei ole see adekvaatne võrdlus. Aga mis puudutab Näosaadet ja "Elu ja armastust" Endla teatris, siis on need kaks väga erinevat asja ja tähendab seda, et ma olen näitlejana õnnega koos. Ma saan teha väga seinast seina asju."
Ta lisas, et sellest, kui kerglasi asju üks näitleja teeb, ei olene tema laval mõjumine mõnes tõsises tükis.
"Näiteks "Elu ja armastus" või "Aadama õunad". See ei mõjuta siis, kui sa mängid piisavalt hästi. Asi ongi tegelikult nii lihtne. Ma ei suuda siiamaani tõsiselt võtta neid etteheiteid, et sa devalveerid ennast, kui sa teed Näosaadet või reklaame," sõnas Avandi.
"Kui inimesel tekib mind mõne tõsisema materjali puhul vaadates tunne, et ma ei usu teda, kuna ta on seda ja toda teinud, siis järelikult ma mängin keskpäraselt. Mis kõige tähtsam – minu elukutse ei ole väga tõsine. Seda ei tohiks väga tõsiselt võtta ja ma ei võta seda väga tõsiselt, sest elus on olemas olulisemaid asju kui minu töö."
Avandi nentis, et on oma eluga jõudnud punkti, kus mingisugust rahunemist ei maksa enam oodata. "Nooremana ma arvasin, et ma saan vanemaks, targemaks, elukogenumaks ja sellega kaasneb ka mingi rahunemine. Mittepõdemine asjade üle, mille pärast ei ole vaja põdeda. Aga tegelikult see on lolli lohutus, sest seda ei tule. Mis on oma paradoksaalsel kombel rahustav."