Anu Saagim, Õhtuleht, 26. märts 2019
Kutsusin õdusasse Tallinna kesklinna lokaali Manna la Roosa hommikusöögile
popkulturist Jim Ashilevi, kes pälvis hiljuti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse
aastapreemia näitekirjanduse vallas oma ulmežanrisse kuuluva näidendiga
“Unusta/Unista".
Kuna Jim ise kuldsele auhinnale järgi ei jõudnud, siis avaldas ta sotsiaalmeedias tänutäheks
imearmsa tänukõne, kus ütles: "Pühendan auväärse kirjanduspreemia sellele vanale
naisele, kes minuga 12 aastat tagasi pärast etendust rääkima tuli."
Jim tõdes, et ta oli vahepeal teatrist väga kaugel. "Kirjutasin sellest kriisist raamatu
"Armastuskirju teatrile". See aitas mind. "Unusta/Unista" on esimene töö, mille olen
kirjutanud tagasi teatris – tagasi kodus – olles," tõdes Jim oma kõnes, mida saab täispikalt
lugeda allpool.
Kultuurkapitali kodulehelt saab Ashilevi "Unusta/Unista" kohta lugeda, et see on
ebatavaline, isikupärane ja põnev mõtteharjutus: lugu maailmast, kus kurjust ravitakse
meditsiiniga, ja kus „progressiga“ on jõutud nii kaugele, et tapahimu hakkab ühtäkki
tunduma inimõigusena.
"Unusta/Unista" on alates märtsi lõpust tagasi lavalaudadel ja seda saab vaadata Tartu Uues
Teatris. Etendust mängitakse Tartu Ülikooli uues anatoomikumis (Näituse 2), rõhutab Jim,
kes tõi sotsiaalmeedias välja ka naljaka loo: "Mu sõbrad Helene ja Madis läksid ühel õhtul
suure hurraaga Tartu Uue Teatri peamajja, istusid esiritta ja said siis umbes viis minutit
pärast etenduse algust aru, et olid sattunud vaatama hoopis Urmas Vadi "Emmanuelle’i
jälgedes: ahistamise ABC-d". Kuigi mul poleks kunagi kahju Vadile vaatajaid kaotada, on
see siiski üks hoopis teine lugu."
Veetsime Jimiga imetoreda hommikupooliku lokaalis Manna La Roosa, mis on päästnud
Tallinna südalinnas lagunenud maja ja andnud sellele uue elu.
Sisekujundaja Soho Fond on Vana-Viru 15 asuva lokaali sisekujunduse kontseptsioonina
kasutanud lugu vanast majast, mille keegi on saanud endale päranduseks. Maja oleks
justkui kuulunud paarile põlvkonnale piraatidele, kes on siia kokkuröövitud varandust
kuhjanud. Pärandusesaaja ise aga on uuest generatsioonist ning omakorda maja oma
maitse kohaselt üle käinud. Kohtuvad koloniaalstiil, Indiast toodud roosipuust sambad,
trendikas boho-stiil, gipsy chic, tivoli hõng, psühhedeelia, grafiti, hoolikalt restaureeritud
eelmise sajandivahetuse tapeet, meremeestekõrtsi õhkkond, totaalne eklektika ning
näiliselt juhuslikult siia sattunud, arusaamatu otstarbega, aga dekoratiivsed
esemed. Kokkuvõtvalt on Manna la Roosa multifunktsionaalne ja multisensoorne
rõõmupalee, mis on pühendunud maitsvale söögile, joogile, kunstile ja meelelahutusele.
16. märtsil valminud tänukõne, mille Jim Ashilevi avaldas sotsiaalmeedias:
"Üleeile sumpasin kolleegidega samblas. Von Krahli proovisaali põrand oli kaetud värskelt
metsast toodud niiske samblaga, tibatilluke ämblik jooksis segaduses näoga üle laua,
mõeldes ilmselt, kuidas ta järsku kodukandist nii kaugele sattus. Miks me seal olime, saan
rääkida võib-olla alles aasta lõpus.
Samal ajal kui ma seal samblas sumpasin ja ämblik oma kodu otsis, jagati Von Krahlist
paari-kolme kiviviske kaugusel Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali
kirjanduse aastapreemiaid. Teiste väärt teoste seas andis žürii koosseisus Johanna Ross,
Doris Kareva, Aare Pilv, Mihkel Seeder ja Piret Viires, näitekirjanduse aastapreemia minu
näidendile "UNUSTA/UNISTA".
Minu näidend. Nii on tegelikult vale öelda. Seda näidendit poleks sündinud, kui lavastaja
Ingmar Jõela poleks teinud mulle ettepanekut see näidend kirjutada. See lugu poleks
selline tulnud, kui Ingmari trupis poleks olnud näitlejaid Steffi Pähni, Nils Mattias
Steinbergi, Johan Elmi, Jane Nappi, Markus Truupi ja Jaanus Nuutret. See trupp poleks
ülepea kokku tulnudki, kui Tartu Uus Teater poleks avanud oma uksi neile noortele
tegijatele. Ja kohe kindlasti poleks see näidend olnud see näidend, kui TÜ psühholoogia
instituut poleks pakkunud Tartu Uuele Teatrile lavastuse tegemiseks oma vägevat
anatoomikumi.
Näidendi tagamaad ulatuvad kaugemalegi. 2007. aasta suve lõpus tõi Lauri Lagle teatriliidu
saalis Eesti Draamateatri lipu all välja mu teise näidendi "Portselansuits". Pärast üht
etendust tuli mu juurde üks vaikne vanaproua. Ta jagas muljeid nähtud etendusest ning
kuuldes, et alustan sügisest õpinguid teatrikoolis, ütles ta: "Vaata, et nad sind seal ära ei
riku." Mind kui näitekirjanikku.
See, mida ta ütles ja kuidas ta seda ütles, jäi mind kummitama. Ta oleks nagu teadnud
midagi, mida mina ei teadnud. Mõne aasta pärast selgus, et ta oligi midagi ette näinud, sest
varsti pärast "Portslansuitsu" kaotasin oskuse näidendeid kirjutada. Oskuse ja huvi. Võti
kadus käest, sest kõik, mida me koolis ja teatris näitlejatega improviseerides üheskoos välja
mõtlesime, tundus elusam ja tõelisem kui mis iganes ettevaatlikult komponeeritud, üksi
kuskil katusekambris kokku luuletatud näidenditekst.
"Milleks kirjutada näidendeid?" mõtlesin aastatekaupa. Ometi püüdsin neid järjepidevalt
kirjutada. Mul on "Portselansuitsu" ja "UNUSTA/UNISTA" vahelise 12 aastaga kogunenud
sahtlisse päris kummalisi asju, mõned neist on lausa antinäidendid, mis said kirjutatud just
nimelt sellest näidendiväsimusest tulenevalt. Ühe sellise näidendi kohta ütles üks
näidendivõistluse žüriiliige mulle nurga taga nelja silma all, et keegi ei lavasta sellist asja
mitte kunagi, aga ta olevat saanud hea kõhutäie naerda ja talle isiklikult meeldis.
Võib-olla avaldan kunagi need eba- või antinäidendid, ma ei tea. Üldse peaks võib-olla
nüüd näidendikogumiku kokku panema, sest "Nagu poisid vihma käes" ja "Portselansuits"
on vist juba suhtelisse unustusse vajunud ning koos näidendiga "UNUSTA/UNISTA"
moodustavad need minu jaoks ootamatult ühe vaimuhaiguste triloogia. Igaüks neist räägib
omal moel niiöelda liha ja vaimu vastuolust. "Nagu poisid vihma käes" räägib poistest, kes
ei suuda ega julge kasvada meesteks, "Portselansuitsus" tapab üks peategelastest oma
elukaaslase, et kaitsta teda oma sisemise deemoni eest ning näidendis "UNUSTA/UNISTA"
võitleb psühhopaat õiguse eest jääda iseendaks.
Eks näis.
Enne kui selle tänukõne lõpetan, tahan veel tänada oma kallist sista from another mista’t
Nelet, kes oli "UNUSTA/UNISTA" kunstnik ning kellega mul oli üks väga oluline
telefonikõne, mis muutis kardinaalselt ühe peategelase Emili Kraepelini sisemist liini. Sain
Nelelt teada, et iha ja kirg mängivad inimese elus suurt rolli. Kes oleks osanud arvata!?
Ma poleks saanud seda näidendit kirjutada, kui mu kõrval poleks olnud mu kõige karmimat
kriitikut ja suurimat toetajat Gead, kes oli valmis ühel olulisel nädalal pisitütrega kahekesi
Tallinnasse jääma, et saaksin Haapsalus üksi psühhopaatide maailma sukelduda. Gea jättis
enesele teadmata mulle Haapsallu raamaturiiulisse võtme, mis selle näidendi mu jaoks
lõplikult avas – Jon Ronsoni raamatu "The Psychopath Test". Pärast selle raamatu leidmist
loksus kõik paika ja sain asuda tööle.
Kõik mõjutab kõike. Selles mõttes kulub tõesti iga teose kirjutamiseks terve elu.
"UNUSTA/UNISTA" ei ole minu näidend. Me kõik mõjutame üksteist nii tugevalt, nii
otsustavalt, et ise ka ei usu. Oleme kõik kaasautorid.
Lõpuks tänangi veel üht kaasautorit My Bloody Valentine’i, kelle albumid "Isn’t Anything"
ja "Loveless" andsid mulle kirjutamiseks vajaliku kütuse. Sealt tuli see meeleolu, mida
vajasin, et seekord tööd teha. Ostsin need CD-d aastal 2007 Jaapanist, kus olin juhtumisi
koos "Portselansuitsu" lavastaja Lauri Lagle ja peaosatäitja Kristo Viidinguga.
"Portselansuits" oli värskelt selja taga. Jaapanist tagasiteel mõtlesin lennukis, mismoodi
mu elu muutuma hakkab, kui ma nüüd Tokyost Viljandisse jõuan. Esimene semester oli
algamas. Mis inimestega ma teatrikoolis õppima hakkan, kas neist saavad mu sõbrad, kas
mul on üldse võimalik veel kellegagi nii lähedaseks saada nagu olin saanud oma Tallinna
Ülikooli kursusekaaslastega?
Nende inimestega on tänaseks kümme puuda soola ära söödud. Üleeile sumpasin mõnega
neist samblas. Oleme kõik vahepeal teatrist surmani ära tüdinud, siis jälle teatri juurde
tagasi tulnud, siis jälle ära läinud, jälle tagasi tulnud. Katsume teha oma elu- ja
karjäärivalikuid südame järgi, mis loosungina kõlab kaunilt, kuid tegelikkuses pole kunagi
lihtne. Teater on üks väga ebaselge maailm. Me pole sellest Krahlis eksinud ämblikust väga
palju paremas seisus.
Olin vahepeal teatrist väga kaugel. Kirjutasin sellest kriisist raamatu "Armastuskirju
teatrile". See aitas mind. "UNUSTA/UNISTA" on esimene töö, mille olen kirjutanud tagasi
teatris – tagasi kodus – olles. Võibki ju öelda, et mõnes mõttes jõudsin alles nüüd Tokyost
koju tagasi.
Aitäh teile kõigile!
Pühendan auväärse kirjanduspreemia sellele vanale naisele, kes minuga 12 aastat tagasi
pärast etendust rääkima tuli."
Vaata videot siit
Õhtuleht/Hommikusöök staariga: Jim Ashilevi pühendas oma näitekirjanduse aastapreemia tundmatule vanaprouale
26.03.2019
Jaga