muhukadri: Ird, K.

Kirjad sõgedate külast 15.09.2010


Katkestan pikaleveninud vaikuse karjega "Ird, K!" Kevadel jäi minemata, mõtlesin, et jääbki Smuuli kompanjon ja võitluskaaslane teatripeeglist piilumata, aga nyyd ilmnesid sellised lisavõimalused. Ja hea on. Ilmselgelt oli lavastus parem kui Smuuli esseekene "Kaarel Ird, nagu ma teda tundsin". Nyansse oli ikka palju. Näiteks või see koristajate kaudu visualiseeritud kontrolli-fenomen: noor Ird tahtis ja suutis kontrollida ilmselt kõike oma haldusalas, koristajate harjaliigutusi sealhugas. Stseen, kus koristajad juba niisama jolberdavad ja nalja teevad, viitab mh ka sellele, et Ird ei jaksa enam kõike kontrollida. Kuni selleni välja, et ta viimaks ei kontrolli enam ka iseennast. Näitlikustati mu meelest ka seda, et ainult autokommunikatsiooniga piirdumine ei ole mingil moel tervislik. Ja Irdi haiglasse/taevassesõit oli sihuke terviklik 3D elamus. Mina kaasasõitjana jäin igati rahule. 


Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...
Jaga

Vaata lisaks