Mihkel Truman: Siil jätkuvalt udus



Siil udus

kultuur.err 24.04.2014

Tartu Uue Teatri "Siil udus" on igati vahva tükk, mida tasub kogu perega vaatama minna.


“Siil udus”, Tartu Uus Teater, esietendus 12. IV 2014
Autor: Sergei Kozlov
Lavastaja: Leino Rei
Kunstnik: Kristiina Põllu
Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres
Nukumeister: Kaili Kask
Valguskunstnik: Taavi Toom
Näitlejad: Helgur Rosenthal ja Janek Joost

“Siil udus” multifilmina on fenomen, mida pole vaja kellegi tutvustada. Küll aga tundub, et praegune kooliealiste põlvkond pole legendide aluseks olevat nukufilmi tihtipeale näinudki. Seda rõõmustavam on see, et Tartu Uus Teater on Sergei Kozlovi lastejutu lavale toonud.
Ühtpidi on loo süžee ja tegelased ammu teada-tuntud, kuid teisalt on alati võimalus lugu siit-sealt laiendada-arendada ning seda on ka tehtud.

Positiivne on see, et lavastusse on lisatud klassikalist situatsioonikoomikat ja väikeseid mängulisi elemente, mis just nooremale vaatajale rõõmu pakuvad. Nagu näiteks siili hulgalised katsed jalgu märjaks tegemata kraavi ületada.

Karakteritest on mängitud suuremaks ja huvitavamaks, kui me teda multifilmist või – veel enam – raamatust tunneme, öökull. See, kuidas lind oma peegelpildist tiigis vaimustub ja siis ohjeldamatult vett plärtsib, pälvib siililt asjakohase hinnangu: “Segane!”. Aga kõik see on lõbus ja köitev.
Ometi jääb kohati tunne, et näitlejad saaksid näitemängu endale veelgi lõbusamaks ja põnevamaks teha, ruumi mängulustile näib veel küllalt olevat. Kuid teisalt – esietendus on nagu ta on, paljud nüansid pole veel jõudnud piisavalt areneda, veel vähem paika loksuda. Igatahes jääb mulje, et näitlejad ei saa veel päris õiget hoogu sisse, mida äraspidine lugu ja mängulised karakterid tegelikult ju võimaldavad.

“Siil udus” on iseenesest ju lõbus ja müstikasse kalduv lugu, ent kui sellesse süveneda, on temas olemas ka oma õpetuslik külg. Kas või näiteks tõsiasi, et kõik see, mida me ei näe või ei tunne, ei tähenda, et see on halb või vaenulik. Hirmul on peaaegu alati lihtsalt suured silmad. Udus kohtub siilike erinevate olenditega, kes nagu on ja ei ole ka. Kui öökull ja mõni viirastuslik elukas võivad kohutada, siis udust välja karanud ja sinna uuesti haihtunud koer tõi siilile tagasi tema kaduma läinud vaarikamoosi. Täiskasvanule on need sümbolid hõlpsalt mõistetavad, kuid ehk vajanuks need lapsi silmas pidades põhjalikumat lahtiseletamist.

Seevastu siili ja karu sõprus sai ilmekalt ja ehk veidi ülepingutatultki kujutatud. Kui siil lõpuks pärale jõuab, istutakse teed jooma ja tähti lugema. Kui lõpuks aru saadakse, et pole mõtet lugeda sinu ja minu tähti, moodustavad tähed taevasse suure südame. Sõprus ja tähtede lahke jagamine teineteisega on selgemast selge.

Tähelepanu väärib “Siil udus” lavaruum. Lavastust etendatakse küll kitsukeses proovisaalis, kuid olemasolev ruum on ära kasutatud maksimaalselt. Saali keskele on paigutatud publik, nii et siili teekond sõbra juurde kulgeb ümber vaatajate. Valguslahendused on mõjuvad ja huvitavad. Udukardina taga olev öine mets on oma ilmutustega lummav ja fantaasiarikas. Küllalt lihtsate vahenditega on loodud suurepärane atmosfäär. Ka nukud on ilmekad ning lavastuse kujundusliku poolega hästi haakuvad.

Samuti teotab “Siil udus” emotsionaalset fooni jõuliselt Ardo Ran Varrese fantaasiarikas ja nauditav muusikaline kujundus. Lavaruum koos muusika ja valguskujundusega on väga õnnestunud. Kui karakterid näitlejatele omasemaks saavad, muutub mäng ehk veelgi lõbusamaks ja haaravamaks – seda nii publikule kui ka loodetavasti näitlejaile.

Igaljuhul on lavastuse “Siil udus” näol tegemist igati vahva tükiga, mida tasub kogu perega vaatama minna. Head situatsiooni- ja karakterikoomikat on nii lastele kui täiskasvanutele.
Jaga

Vaata lisaks