Merilyn Merisalu: Pilte unenäomaailmast

Tartu Postimees, 30.10.2014

Üks pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna. Fotograaf Gabriela Liivamägi lavastuses on tekst ainult aimatav. See-eest näeb põnevaid pilte laval enam kui küll. Nende mõtestamine jääb aga iga vaataja enda hooleks.

«Selgroogupidikoos» on Liivamägi lavastajadebüüt, kus on selgelt näha fotograafi käekirja. Tekst on lavastuses tagaplaanil, õigem oleks öelda, et seda peaaegu polegi. Väga tähtis on hoopis visuaalne külg.Juba enne etenduse algust taban end mõttelt, kui ilusaid ja põnevaid fotosid sellest

teatrisaalist teha saaks. Kui aga sinna lisada veel hiljem ilmuvad fantastilised tegelased ja nende omavahelised kohtumised ...

Tegelased vaataja peas

Ilmselt sünnivadki tegelased, keda laval näeme, suures osas kohapeal, iga vaataja enda peas. Ei kavalehel ega mujal ole näitlejate nimede juurde toodud, keda nad täpselt mängivad. Päris üksüheselt selgeks ei saa see ka pärast etenduse nägemist. Kõik oleneb sellest, millised mälestused on kellelgi seoses nendesarnaste tegelastega.

Minu meelest on laval teiste hulgas näiteks Tavaline Mees, kes etenduse jooksul teeb läbi mitu ümbersündi. Temast saab animasarja «Wallace ja Gromit» kuri pingviin, hiljem imemees MacGyver ning siis taas keegi meie endi keskelt.

Veel näen sihvakaid tegelasi, kelle tituleerin mõttes ühiste joonte tõttu kuulsa muusikuga nais-Bowiedeks. Minu eest käivad läbi ka Härra Lind ja tema kaaslane, kes sarnaneb lasteraamatu «Seal, kus elavad metsakollid» peategelase Maxiga.

Neile, keda esiti ära ei tunne, panen oma peas koodnimetused. Pikas nahkmantlis mehest saab Matrixi Neo. Lavakujundusse imbuvast salapärasest olendist Vaip. Vähem karikatuursetest tegelastest Naine, Mees ja Tüdruk. Hiiglaslikust õmblejast Nõid, sest tema mask meenutab Lumivalgekese muinasjutu kurja kuningannat.

Aju loob nähtavate ja mälus pesitsevate piltide vahel seoseid nii kiiresti, et kohapeal sündivad koodnimed tunduvad iseenesest mõistetavad.

Vaid ühel puhul jookseb «juhe» nii kokku, et sobivaid sõnu selle tegelase iseloomustamiseks ja kirjeldamiseks ei leia. Ühekorraga jõuluvana, härjapõlvlast, krampust, Osama Bin Ladenit ja veel mitut veidrat tüüpi meenutav tegelane on aga seda koomilisem.

Kuigi lavastus on ühes vaatuses ja võrdlemisi lühike, on lavastust läbiv märksõna pikkus, nii tunnetuslikus kui ka visuaalses mõttes.

Mäng aja- ja ruumitajuga

«Selgroogupidikoos» on otsekui mäng aja- ja ruumitajuga. Mälestused annavad laval toimuva ajale ja tempole lisamõõtme. Vähemalt mina tabasin end mitmel korral enam kui 20 aasta tagusest ajast. Üks minut võis tunduda sekundi või hoopis aastakümnetena.

Eriti selgelt tuleb pikkus nähtavale lavakujunduses. Lava keskpunktis ulatuvad pikad mustrilised vaibad teatrisaali põrandalt laeni. Nende vahel olev riiul küünitab samuti kõrgusesse. Vasakul on üksteise otsa laotud kolm-neli Singeri õmblusmasinat. Sama efekt kordub kostüümides.

Fuksiaroosad pükskostüümid venitavad etenduse alguses Kristel Leesmendi ja Maarja Jakobsoni kehastatud tegelased näiliselt mitmemeetristeks. Hiljem ilmub linnumaskiga tegelane, kes on oma karke varjava rüüga täpselt nii pikk, et ulatub vaevata kõrgeimal asuva õmblusmasinaga töötama.

Soovitan lavastust «Selgroogupidikoos» vaatama minna puhta lehena, ilma ootuste ja taustateadmisteta. Aga võimaluse korral kindlasti minna! See on üks neid harvu kordi, kui teatrisse saab minna vaatama mitte kellegi teise, vaid enda lugu.

Jaga

Vaata lisaks