Merilyn Merisalu/Arvustus. Teatrisse avatud meelega

Merilyn Merisalu, Tartu Postimees, 03.10.2023

Reedel Tartu Uues Teatris esietendunud «Päva lõpuks, kiigu» võib olla lugu inimeseks olemisest. Aga võibolla ka mitte.

Teatri kodulehel on lavastuse tutvustus - kui seda nii nimetada saab - üldsõnaline. «Vihjeid selle kohta, mida need 16 inimest laval teevad ja mis sõnumeid lavastus kannab, võiks ju anda, aga pole mõtet,» seisab seal kirjas.

Koreograaf ja lavastaja Renate Keerd on tuntud oma mittevihjamise poolest. Lavastuse pealkirigi sai avalikuks alles hiljaaegu, veel veidi enne esietendust oli veebisaidil ja ka piletimüügilehel lakooniline «Renate Keerd x EMTA lavakunstikooli XXXI lend».

Puhas leht

Teadupärast eelistab Keerd puhta lehe kogemust nii looja kui ka vaatajana, eriti oma lavastuste puhul. Tema loomingus on lineaarse narratiivi leidmine tavapäraselt keeruline. Erineva tausta ja kogemusega inimesed võivad sellest, mida etenduses näha, täiesti erinevat moodi aru saada.
Üks mõjur võib olla etendusele eelnenud nädalal meediast loetu või nähtu. Näiteks esietendusel käijaid võis nähtu tõlgendamisel mõjutada «Pealtnägija» karm videolugu Eesti munatootmisfarmide telgitagustest.

Puurilindude õõvastavate elutingimuste kaadrite taustal võisid näitlejatudengite kehad kohati meenutada kanade lihakehi, pingpongipallid mune ja munakarbid munemisliinide võikust.
Lapsevanemaid võib teistest vaatajatest rohkem puudutada just munakarpide laiali ladumise stseen. Väike Paul püüab teisi aidata, aga satub mänguhoogu ja peab pidevalt vabandama, et ta jälle midagi sassi või ümber on ajanud.

Teda saadetakse - küll sõbralikult - pidevalt ühest kohast teise vaatama, «kas seal on abi vaja». Vaatlejana jääb siiski kriipima tunne, et Paul saadetakse lihtsalt jalust ära, et temaga tegelemine oleks kellegi teise probleem. Küsimus, kas mina vanemana pööran oma lapsele piisavalt tähelepanu, on kerge tekkima.

Koduse elu ja sellest sõltuva vaimse tervise peale sunnivad mõtlema nii mehe arhetüübi Pauli kui ka lavastust läbiva naisekuju Kiira kirjeldused ja interaktsioonid. Vihjeid ärevusele, liigsele saavutusvajadusele, läbikukkumishirmule ja depressioonile jagub piisavalt.
«Ma olen augus. Kukkusin auku, jah. [---] Mul jäävad alati kõik asjad pooleli,» nendib üks. «Mina teen kõik lõpuni, aga mitte piisavalt hästi,» teatab selle peale teine. Millal on piisavalt? Siis, kui ta on endaga rahul, aga seda ei tundu kunagi juhtuvat. «Mida sa tahad, Paul?» küsitakse ühel hetkel. «Hingata,» kõlab lakooniline vastus.

Helge koomika

Loomulikult pole lavateos ainult tumedates toonides. Kahe tunni sisse mahub piisavalt helgeid ja koomilisi stseene. Renate Keerd on nii lavastaja kui ka näitlejana väga tugev just muhedate tegelaskujude ja krutskitega teksti loomises.

Selles lavastuses naerutavad saali näiteks koprahammastega puuraidurid, eelmainitud väike Paul ning muidugi kohati koomilised tekstikatked, mis on Tartu tänavakunsti austajatele tuttavad.
«Päva lõpuks, kiigu» põimib endas elu absurdsuse ja muljet avaldava füüsilise liikumise - viimaseta poleks lavastus Keerdi nägu ega tegu. Lavakunstikooli uuele lennule mõeldes on see omamoodi väljanäitus, kus saab lähemalt näha tulevaste näitlejate füüsilisi ja vokaalseid võimeid.

Lavastus on küll väga visuaalne ja kujundlik, aga paneb «päva lõpuks» endasse vaatama. Võib-olla on leitav ehmatav, võib-olla rahustav, võib-olla sunnib see sisekaemus vaatajat enda või oma elu juures midagi muutma ja teeb ta paremaks inimeseks. Võib-olla lahkub ta lihtsalt teatrimajast, peas kummitamas Ben E. Kingi igihaljas «Stand by me». Aga võib-olla ka mitte.

RENATE KEERDI SEITSMES TEOS
• 29. septembril esietendunud «Päva lõpuks, kiigu» on Renate Keerdi seitsmes lavastus Tartu Uues Teatris.
• Lavastus sai pealkirja grafitilt teatri seinal.
• Vaatajate ees on lavakunstikooli XXXI lennu näitlejaõppe tudengid Alice Siil, Edgar Vunš, Astra Irene Susi, Emili Rohumaa, Hanna Jaanovits, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Juhan Soon, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Kristin Prits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Markus Andreas Auling, Rasmus Vendel ja Richard Ester.
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri