Merilin R. Jürjo: Tahte otsingul maskide maailmas

Postimees. Merilin R. Jürjo. 2.11.2017
Renate Keerd ei pinguta just väga, et kogu loo lipukiri publikule kandikul ette kanda. Kuid ta näeb vaeva, et luua üks uskumatusi täis paralleelmaailm ning jätta õhku küsimus «mida ma just nägin?». Vastuse võtit tuleb aga otsida enda teadmistest. Ja tahtest, millega lõpuks uks lahti muukida.

Laval keerleb maskide paraad. Etendajate endiga – nende oma näo, pilgu ja emotsioonidega – kohtume ainult hetkeks. Nad tulevad näokatete alt välja ootamatult ja haihtuvad siis jällegi; asemele saame sellised issanda loomaaia esindajad, nagu jänes ja hunt. Peagi kaovad ka nemad ja jääb ainult üks kole ja iseloomutu, usutavasti naise mask, mille varjust on võimalik anda sõna elu absurdsuse järgmisele astmele.

Esietenduse eel usaldati kõigile lõpuks ka lavastuse pealkiri: «Tahe». Kogu etenduse käigus näeme tõepoolest tahte erinevaid vorme. Me näeme tahet murda välja oma koorikutest, mis piiravad liikumist, suhtlemist ja kõike, mida me üldiselt pidevalt vajame. Me näeme tahet sooritada füüsiliselt keerulisi ja raskeid trikke, mis panevad publikut mõtetes palvetama (vähemalt mina palusin, et ühegi etendaja selg vahepeal ei raksataks või et inimtorni otsast keegi alla ei pudeneks).

Ennekõike näeme aga kummalist tahet peita iseennast maski taha, justkui hävitada enda mina ja eripära ning olla samm-sammult täpselt nagu kõik teised meie ümber. Lõpuks viib see nii kaugele, et ainus viis kaduda on peita ennast musta kardina varju, sulanduda öökarva tausta ja haihtuda üldse kõigi vaateväljast.

Huumorist me ei pääse, kuna kogu lavapealne maailm on vaatajale esitatud naljakas-iroonilises kõverpeeglis. Publik saab korralikult naerumaitse suhu, kui korraga on etendajad laval paberussidena, õhku täis skafandrites või illustreerivad käte abil laule, maskid asetatud vahelduseks näost veidi loovamasse kohta. Need on vaid mõned kõrghetked paljudest. Absurdseid kujundeid ja üllatusi on tegelastel küllaga jagada, mistõttu on lavastusega põnev kaasas käia nii mõtteliselt kui ka visuaalselt.

Trupi (Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei, Riho Vahtras) ühtsus on imekspandav. Me näeme, kuidas kõik on laval väljas ühtse eesmärgi nimel, kannavad endas sama ideed, kahtlemata hetkegi selle õigsuses. Füüsiline teater pole ei kehaliselt ega väljenduslikult kõige kergemate killast. Tihti tuleb ennast liikumise ja psühholoogia osas täielikult ületada ning uskuda, et ka lavakaaslane teeb seda, tuleb poolele teele vastu. Seetõttu on nauditav näha ansamblitööd, kus kõik etendajad usaldavad teineteist.

Renate Keerdi «Tahe» pole kergesti avatav, ent kui piisavalt soovida, on võimalik avastada sealt täpselt see maailm, mis võiks kõnetada meid kõiki. Nüüd on see koht, kus tuleb vastata küsimustele, miks me kanname maske, mis on maski taga tegelikult ja mis juhtub siis, kui mask peast võtta ja inimestele iseendana otsa vaadata. Kas meie tahe peaks tõepoolest olema suunatud teistega sarnanemisele või hoopiski iseendaks olemisele?

NB! Psühholoogid antidepressante välja ei kirjuta, kuid sotsiaalfoobikutele, depressiivsetele ja igas laadis mõtlejatele võiks «Tahte» panna rangelt soovituslikku nimekirja. Absurdses võtmes võivad nad leida väga põnevaid uusi eluvorme.

Artikkel valmis TÜ tudengitega teatrikriitika kursuse tööna.
Jaga

Vaata lisaks