Meelis Oidsalu: "Lavastus, mis ei mahu teatrisse"

Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress, 9.01.2014



“Äralennuväli” käsitleb väljarände ja eestluse teemat erandlikult halastamatult ja süvenemistahteliselt, leiab Meelis Oidsalu.

Mart Aasa teatritekstidega kipub olema see “häda”, et need on eneseküllased, tihedalt tulvil nauditavaid kirjanduslikke kujundeid, neis on kõik juba olemas või õigemini: neis pole piisavalt seda, mis on puudu, seda, mis hädasti lavastamist vajaks. Ivar Põllu jaoks on “Äralennuväli” esimene sõnalavastus, mis ei põhine lavastaja enda tekstil, ja Aasa tekst jääb Põllu lavastajaegole veidi kitsaks. Põllu üritab Aasa isikupärast huumorit oma tugevalt omanäoliste lavastuslike võtetega vürtsitada. Nii nagu pole midagi tüütumat ülemeelikust naljamehest, kes iga järgmist vestet alustab naerupurtsatuse ja lubadusega kohe-kohe rääkida midagi tapvalt naljakat, nii muutub kohati tüütavaks ka Tartu Uue Teatri laval nähtud killurebimise-võistlus autori ja lavastaja vahel.

Kirjanik laseb kohe näidendi alguses bakenbardidega härral (Evald Aavik) seletada, et lavastuse ühe olulise sihtgrupi – väliseestlasteni – jõudmiseks peaks uus-väliseestlusest kõneleva lavastuse kujundus mahtuma käsipagasisse. Lavastuses arendatakse käsipagasi-esteetikat silmatorkava agarusega – peaaegu igas stseenis näeb papist kahemõõtmelisi esemeid või muud odavat ja kergesti teisaldatavat materjali (kile, teip, kangas). Kohati allutab kontseptsioon lavastuse ja lavastus ise taandub vormiliseks ideeks, mis “mahub käsipagasisse”, s.t mida saab paari lausesse pakkida. See ei muuda Aasa teksti vähem vaimukaks, ent nii mõndagi naerupahvakut saatis kuklas kipitav pettumus vaimuka idee etteaimatava või asjatult vembutava esituse üle. Ehk sobinuks tugeva ajakajalise koega “Äralennuväljale” paremini Teatri NO99 esimeste lugemiste formaadile omane krambivabam lähenemine, mille puhul följetonistlikku teksti liigse teatraalsusega ei koormata.

Vastupidiselt Põim Kamale, kes 6. detsembri Postimehe arvustuses leiab, et Tartu Uus Teater on väljarände ja eestluse teemat käsitlenud piiratult ja ühekülgselt, arvan, et “Äralennuväli” ei paista silma teatrikunstilise saavutuse, vaid senise avaliku debati taustal just erandlikult halastamatu ja süvenemistahtelise teemakäsitlusega. Teatri NO99 sarnaselt on Tartu Uus Teater nii “Äralennuväljas” kui ka Mart Aasa eelnevate tekstide lavastusis õnnestunult demonstreerinud teatri suutlikkust heas mõttes teatrisse mitte mahtuda, s.t ka väljaspool teatrit toimuvasse debatti sisuliselt panustada. Mart Aasa ühiskonnakriitilised tekstid on seni veidi teenimatult varju jäänud, kuigi kõlbaksid sarnaselt Eero Epneri ajakajalise loominguga kas või siinsamas Ekspressi vahel avaldada.

Ka Ivar Põllu esietenduse eelsed intervjuud on eesti teatrile mitteomaselt asjalikud ja ebatrafaretsed. Põllu esitab 22. novembri intervjuus ERRile eestlaste väljarände küsimust üldinimliku moraalse, mitte pelgalt oludest tingitud sotsiaal-majandusliku käitumisena: “kui sa lähed kuhugi mujale ja mõtled, et seal on kõik valmis [–] hakkad seda ühiskonda tarbima [–] see ei anna sulle ega sellele maailmale, kuhu sa oled sündinud, midagi juurde. [–] kui sa oled sündinud ebatäiuslikku maailma, siis on sinu võimalus seda maailma parandada sellessamas kohas, kuhu sa oled sündinud.”

Sealjuures ei langeta “Äralennuväljas” instinktiivsesse kolkapatriotismi, vastupidi: lavastuse sketšides saetakse läbi kõik peamised Eesti rahvusliku identiteedi retoorilised varnad – puhas loodus, geneetiline eestlus, rahvuslik (laulupeo)kultuur, e-riigi kuvand või finantsdistsipliin (“eelarve piires unistamine”) – ning heidetakse ette tänapäevase poliit-mõttelise omailma puudumist. Väljarände põhjuseid puudutava ühiskondliku diskussiooni pealiskaudsus (poliitilise vabaduse taandamine pelgalt vabaduseks poliitikast hoiduda, välis- või sisepagulusse asuda, selle asemel et poliitikat muuta) ja moodsa elujõulise ühiskondliku mõtte puudumine on “Äralennuvälja” peamine pilkeobjekt.

Põllu ja Aas heidavad nii (rahvus)kultuurile kui rahvuspoliitilisele ideoloogiale ette õõnsat rituaalsust ja naeruvääristavad ka ühiskonnakriitilise mõtte kammitsetust, rutiini- ja rituaalitruudust. Oma laksu saavad poliitikute kõrval kätte nii meedia (“Aktuaalse kaamera” diktorite lahkumine üle lumise välja) kui kontrakultuuritegelased.

Lavastuse ühes keskses, “Meeleavalduse”-nimelises stseenis joovad siivsatest punkaritest meeleavaldajad, kel Põllu tõlgenduses on fooliumpaberisse pakitud pead, pargipingil siivsalt kokteili ja peavad järjekordse meelavalduse plaane: “Kuidas teile tundub – kas läheme täna ka Raekoja platsile oma meelsust avaldama?” – “Mul on tunni aja pärast juuksur. Aga pärast seda võiks küll”; “Mida me täna hüüame?” – “Mina hüüan vist “Hüü! Hüü-hüü! Hüüü!”. Nagu eilegi”; “Kas meil on meeleavaldus registreeritud üldse?!” – “Ai sitt. Vabandust. Käin siis linnavalitsusest ka läbi”– “Sa oled ikka raju vend.”

Ainuüksi selle sketši pärast tasub Tartu Uue Teatri “Äralennuvälja” vaadata. Või hoopis lugeda.

Järgmised etendused 3., 4. ja 5. aprillil Tartus ning 19. ja 20. aprillil 2014 Tallinnas.
Jaga

Vaata lisaks