Mart Niineste: Gunnar Graps elab meie tänavas


Eesti Päevaleht 22. november 2011




                 

Gunnar Graps elab meie tänavas
Miks on Gunnar Graps tähtis? Esiteks mängis ta trumme. Teiseks laulis ta „Raudmeest” ja „Valgust”. Kolmandaks oskas ta spagaati teha. 27. novembril möödub tema sünnist 60 aastat. Ja ongi kõik?
Mart Niineste tõestab vastupidist.Esimene mees: stereotüüpPunkansambli Kurjam palas „Gunnar Graps elas meie tänavas” mängib Graps kodus valjusti trumme, maalib end kolliks, võtab mitu päeva napsu ja harjutab uusi trummisoolosid. Nii nagu elu käib. Ja kui tänav jääb äkki vaikseks, on Graps järelikult Venemaale turneele sõitnud.
„Me pole kordagi kohtunud. Ma lihtsalt kujutasin ette, milline ta olla võiks, ja tegin laulu. Kunagi hiljem raadiomaja stuudio helimehed küsisid ka, et kas me Grapsi tundsime, et lugu on päris täpne,” muheleb Kurjami solist Marko Sigus.
„Gunnar Grapsist oli mul suhteliselt selge pilt tema viimase eluperioodi tõttu,” meenutab praegu Tartu Uues Teatris muusikali „Raudmees” lavastav Robert Annus. „Õllekõhuga, vananev, sorakil mustade juustega ajast maas veidrik, natuke nagu hampelmann.” Robert meenutab Eesti muusikaauhindade jagamist 2004-ndal, kui Grapsile elutööpreemia anti: „Vastu kõndis pisike, paks, pidevalt naeratav lõbus mees, kes viskas kõigile patsu ja tundus kentsakas. Selline pisut kurb ja sellesse ajakonteksti mittesobilik tüüp.”
Muusikalis Grapsi mängiv Juss Haasma täiendab kõrvalt: „Seda tema viimasest eluperioodist lähtuvat kuvandit proovime me lõhkuda. Paljudel minuealistel oli Grapsist tekkinud stereotüübi taga hoopis üks teine mees.”

 

Teine mees: pioneer

Graps oli nii kolmteist-neliteist, kui temast sai biitansambli Satelliidid kitarrist. Järgnes lühike koostöö Toomapoegadega, edasiliikumine trummide juurde. Seejärel tuli Mikronid. Ja kui Mikronite trummar Gunnar Graps sõjaväest naasis, liitus ta peagi ansambliga Ornament.
Grapsi hilisem kauaaegne kitarrist Sulev Kuusik meenutab seitsmekümnendate algust ja sedakaudu ka Grapsi rolli eesti rokis nii: „Siis sündis uus kvaliteet, tantsuks mängivate kitarristide ansamblite asemele tekkisid kontserdibändid, kes esitasid omaloomingut ja väga professionaalselt. Minu vaatevinklist olid 1970-ndate esimesel poolel just Ruja ja Ornament eesti „päris” rokkmuusika teerajajad.”
„Ornament oli erakordselt vinge,” meenutab helilooja Erkki-Sven Tüür. „Neljateistkümneselt kuulasin Hiiumaal mingist hilisõhtusest programmist „Meie teisikuid”, see jättis mulle tugeva mulje.” Hiljem tegi Tüür oma progebändi In Spe. Siis kirjutas esimese sümfoonia.
Kuusik meenutab, et kontserdiansamblite suur nelik oli Ornament, Psycho, Mess ja Ruja. Ja kõige tähtsam mees? Ei, Graps mitte. „Kahtlemata on selle perioodi eesti rokkmuusikat kujundavaks ja läbivaks tegelaseks kitarrist Andres Põldroo ansamblitest Kooma, Ruja, Ornament, Psycho,” ütleb Kuusik. Andres Põldroo võiks ilmselt paljud eesti rokiloo valged laigud värvilisteks rääkida, võiks.

Kolmas mees: bändiliider

Kindlasti pidid olema bändid, kus Graps mängis – Grapsi bändid. Vello Salumets mainib „Rockrapsoodias”, et Graps lahkus biitansamblist Toomapojad peamiselt sellepärast, et igasuguse tilu-lilu käsu peale mängimine polnud talle vastuvõetav. Liiatigi meeldis talle The Rolling Stones, mitte The Byrds.
Ornament oli ülevõetud bänd. Selle asutas Sven Grünberg, kuid trummariks kutsutud Graps võttis ohjad peagi üle. Grünberg pani järgmiseks kokku Messi, kus Graps teinekord teiseks trummariks käis. Ja siis mängis Graps ka Rujas. Jaanus Nõgisto on meenutanud, et ta pidas seal vastu pool aastat ja kümme kontserti. Ilmselt ei mahtunud Graps isiksuste bändi Rujasse lihtsalt ära.
Ruja-episoodi järel asutatud Magnetic Bandi algusaegade trummar Jaak Ahelik meenutab, et James Brown – tema bänd mängis ja vakatas sõrmenipsu peale – või Captian Beefheart – tema suhtles muusikutega mõnitavas kõneviisis – Graps bändiliidrina polnud. Ega kirjutanud ka igat nooti või lööki ette.
Aga kord oli majas, sest liidri sisemine latt oli kõrgel. Kõnekäändu, et pillimees on kaine, kuni ta laval kitarrijuhtme najal püsti seisab, Graps ei austanud. Pillimees – aga ka helitehnik – pidi olema, kuni kontsert kestab, päriselt kaine. Muidugi võis ka purjuspäi mängida, kuid Aheliku meenutamist mööda tähendas see tasuta tööpäeva.
Grapsi elav ja stiilne lava-imago laienes kogu koosseisule. Ahelik ütleb, et Graps suunas bändimehi. Pani südamele, et nad eesti rokkmuusiku põhipattu – lugude esitamist tuimalt paigal seistes – laval ei teeks. Ja soovitas bändimeestel ka esinemisriietust muusikaga sünkroniseerida.
„Põhimõtteliselt pidi bänditegemine kõigile meeldiv olema. Kui enam ei tahtnud, ega sind siis kinni ei hoitud,” meenutab Magnetic Bandist Tõnis Mäe ansamblisse Music Seif üle kolinud Ahelik. Mängimine Venemaal tuuritavas bändis tähendas piisavalt hüvesid, et pillimeeste pink pikk püsiks.
„Ta edutas noori,” meenutab Ahelik. Järjekordsel kontserdireisil noore tehnikuna kaasas olnud Ahelik pandi trumme mängima pärast seda, kui Graps veendus, et trummide tagant pole teda tõepoolest võimalik laulmas näha. Magnetic Bandis said tuleristsed veel poisieas Riho Sibul ja Heini Vaikmaa. Grapsi leid Venemaalt on ka hiljem Ultima Thules mänginud Slavka Kobrin. „Grapsi bänd oli paljudele algus. Ta andis võimalusi,” võtab Ahelik teema kokku.

Neljas mees: melomaan

Kuusik ja Ahelik meenutavad, et seitsmekümnendatel oli moes kuulata uut muusikat. Ning värskeid suundi järele mängida. Melomaanina oli Graps Aheliku mäletamist mööda kogu aeg teistest sammu ees. Mingi sisemine vajadus kohustas teda olema parajasti huvitavas teemas tipptegija. Olgu selleks kardisõit, jooga, UFO-d või mõni muusikastiil.
„Seitsmekümnendate esimesel poolel olid hinnatud hard rock’i tipud nagu Led Zeppelin ja Deep Purple, samuti proge suured nagu Yes ning Genesis,” selgitab Kuusik tollast arenenud maitse mõistet. Graps valis Ornamendiga Led Zeppelini mõõtu majesteetliku hard rock’i.
Aheliku sõnul oli Grapsi jaoks oluline mängida oma muusikat. See võis olla lääne kaasaegsetest vägagi tugevalt mõjutatud, kuid pidi olema omalooming. Tollast tava kirjutada lääne menupaladele võimalikult sarnase kõlaga eestikeelseid tekste (vrdl „Lucky Lips” ja „Kikilips”) Graps ei järginud, kõik pidi oma olema.
„Kuskil 1970-ndate keskpaiku hakkasid  puhuma uued tuuled. Huviorbiiti tõusis jazz fusion’i instrumentaalmuusika. Jeff Beck, Weather Report, Mahavishnu Orchestra, Frank Zappa, Billy Cobham. Oma võrseid hakkas ajama ka mustade funk-muusika, nagu Commodores, Herbie Hancock, Earth Wind and Fire ja teised,” annab Kuusik ette järgmised märksõnad Grapsi loomingu mõistmiseks. Selge, miks on Grapsi üks tuntumaid lugusid „Tühjad pihud” hoopis diskolik.
„Ornamendi aeg sai läbi ja sündis Magnetic Band, mis paljuski need uued suunad üle võttis. Siis arvati tõenäoliselt neis muusikaringkonnis, et on jõutud uuele, kõrgemale tasandile,” proovib Kuusik kokkuvõtteks sõnastada tollase rokkmuusiku diskursuse peamist paradigmat – uuega kursis olemist ja loojana edasiliikumist kunstilisemalt järjest nõudlikumate stiilide poole – Grapsi näitel.

Viies mees: hevimees

„Kui ma 1978-ndal Magnetic Bandiga ühinesin, siis jäi mul küll mulje, et hard rock’ist ei ole eriti soliidne rääkida,” meenutab Kuusik. Siis mängiti läbisegi bluusi, džässrokki, funk’i ja souli. „Kuskil 1981.–1982. aasta paiku hakkasid Gunnari tunded „vana armastuse” hard rock’i vastu jälle soojenema,” jätkab Kuusik.
„Ma olen kuulnud, et Graps ise polevatki tahtnud nii väga seda asja teha, kuid…” lausub lavastaja Annus.
„Jah, see olin mina,” tunnistab Ahelik Grapsile augu pähe rääkimist. Ja nii hakkas hevipall vaikselt veerema.
„Teatud mõttes oli varasem segastiil ehk publikule huvitavam ja vaheldusrikkam kuulata ning võib-olla peaks seda nimetama lihtsalt tema stiiliks. Aga jäägu hinnangud siin samuti muusikakriitikuile,” kommenteerib Kuusik.
Kuid kas hevi-Graps oli see kõige loomulikum Graps? Hevimees oli kahtlemata roll, kuid mitte kompromiss. Kuusik: „Ta tegi sellist muusikat, millesse uskus ja parasjagu õigeks pidas, ning seisis vastu aeg-ajalt tekkinud kõrgemal seisvate instantside survele.”
Kõrgemad instantsid tegid nii, et järjest käredamaks ja kuulsamaks muutuv Magnetic Band sai lõpuks esinemiskeelu. Graps pani kokku Gunnar Grapsi Grupi.
Samasuguse JOKK-skeemiga lahendas esinemiskeelu küsimuse ka Turist. Neist sai Singer-Vinger.

Veel üks mees: varalahkunu

Heviperioodi võib vaadata kui Grapsi kõrg- ja lõpp-punkti. Järgnes vabalangus. Neljakümnele lähenev Graps jäi ajale jalgu. Nagu Twisted Sister, Poison, Van Halen või Ratt jäid jalgu Nirvanale, Pearl Jamile, Soundgardenile või Alice In Chainsile. GGG lagunes, Venemaa turg kukkus kokku ja loodetud edu Ameerikas jäi saavutamata. Juubelikontserdile linnahalli tuli 4000-kohalisse saali 300 huvilist. Sekeldused steroididega viisid Grapsi Rootsi, kardinate taha.
Ja nüüd kujutagem ette Harley-Davidsoni T-särgis, pikkade juuste ja nahkvestiga ning eakohaselt tüsenenud Grapsi mängimas mõnes meelelahutusasutuses, hambad ristis, Caaterit ja Scooterit ning talumas kenade neidude soove, et ta laseks ka Black Velvetit või muud head-magusat. Kes iganes tema säärase alandamisega tegeles – kas tagantjärele on uhke tunne?
Karm, kuid tüüpiline saatus. Teerajajaid, kes ajale jalgu jäädes on poolununenud, on rokilugu täis. Kuni „Poisonini” oli kaua kadunud üks teatraalse roki isasid Alice Cooper. AC/DC-l jääb menuplaatide „Back In Black” ja „The Razors Edge” vahele kümme aastat. Nagu Iggy Popil „The Idioti” ja „Blah Blah Blah” vahele. Ja Ramoneski oli enne ikooniks tunnistamist karikatuur.
Erinevalt Alice Cooperist, AC/DC-st, Iggy Popist ja sarnaselt Joey Ramone’iga ei jõudnud oma tegelikust staatusest alati teadlik olnud Graps rehabiliteerimist ära oodata. Bluusilik tagasitulekualbum „Rajalt maas” ilmus veidi vara, rokkmuusika polnud uuesti moodi läinud. Metsatöll oli alles underground, praegused nooremad staarid alles harjutasid ägedate bändide tegemist. Rabarock ja Rock Ramp ei toimunud veel. Eesti popi ja roki pärandit alles hakati otsima ja väärtustama. Graps suri liiga vara. Kullafondi kolmikkogumik ja elutööauhind võinuks jääda vahe-, mitte lõppjaamaks.
Aga ta jäi lõpuni iseendaks. Või nagu ütleb Kuusik: „Öeldakse, et ta oli kompromissitu. See kompromissitus seisnes eelkõige selles, et Gunnar polnud nõus vastuollu minema oma sisemiste veendumustega.” Ja postuumselt on see osutunud kõvaks kapitaliks. Gunnar Graps elab meie tänavas tänini.

Gunnar Graps

Trummar, laulja,
laulukirjutaja ja bändiliider
27. november 1951 Tartu – 17. mai 2004 Tallinn
Hakkas muusikaga tegelema kuueaastaselt, õppis tšellot.
Kolmeteistkümneselt valis kitarri, seejärel trummid.

Bändist bändi:
Satelliidid (1964–1967)
Toomapojad (1967)
Mikronid (1967–1973)
Ornament (1973–1976)
Ruja (1977)
Magnetic Band
(1976–1983; alates 2003)
Gunnar Grapsi Grupp
(1983–1989; alates 1995)

Diskograafia
„Magnetic Band”
(Melodija, 1978, EP)
„Roosid papale”
(Melodija, 1982, LP )
„Põlemine”
(Melodija, 1988, LP)
„Tühjad pihud”
(Elwood ELCD 003, 1995, CD)
„Tühjad pihud”
(Elwood (G. Graps v/s Planet Disco), 1996, CD)
„Gunnar Graps – Eesti
Kullafond 4”
(TT Rec, 2002, 3CD MC)
„Rajalt maas”
(Elwood, 2003, CD MC)

Valik tunnustusi
Festival Moskva 78 – Magnetic Band kroonitakse laureaadiks.
Festival Kevadised Rütmid Thbilisis 1980 – Magnetic Band ja Mašina Vremeni jagavad esikohta.
Tartu levimuusikapäevad 1983 – parima lavasõu auhind läheb Magnetic Bandile
Tartu levimuusikapäevad 1985 – eriauhind Gunnar Grapsile.
Eesti Muusikaauhinnad 2004 – elutööpreemia

Tribuutkogumik
Jaak Aheliku eestvedamisel kokku pandud ja lähinädalatel plaadipoodidesse jõudval kolmeplaadilisel kogumikul esitavad Grapsi loomingut teiste seas Tõnis Mägi, Ivo Linna, Boogie Company, Lauri Pihlap, Pantokraator, Jaan Pehk ja Imandra Lake, Hendrik Sal-Saller ja Magnetic Band, Kolumbus Kris, Dramamama, Ska Faktor, Nevesis, Metsatöll, No-Big-Silence ja DND.
Tegemist on teadaolevalt seni suurima sellise projektiga Eestis.

Muusikal „Raudmees”
„Raudmees” on muusikaline viirastus Gunnar Grapsi elu ja loomingu põhjal.
Mängus on terve elu. Mängus on väikse poisi unistus kuulsaks saada. Mängus on suure mehe suutmatus kuulsaks jääda.
Peaosas Juss Haasma. Teistes osades Katrin Pärn, Maria Soomets (Vanemuine), Malle Pärn, Evald Aavik, Nero Urke, Janek Joost.
Autor-lavastaja Robert Annus (Vanemuine), dramaturg Ivar Põllu, muusikajuht Feliks Kütt (Endla), kunstnik Kaie Kal, valguskunstnik Rene Liivamägi.

Jaga

Vaata lisaks