Marite H. Butkaite: <br /><strong>Siilist ja udust, karupojast rääkimata

Tartu Postimees, 22.04.2014

Tartu Uue Teatri senised lastelavastused põhinevad klassikalisel materjalil, kuid on selgelt omanäolised ja arvestavad sihtrühmaga. Eelmise hooaja algul esietendunud «Hansu ja Grete ...» jätkuks on «Siil udus».

Lastelavastuse «Siil udus» alus on kultusanimafilm, mis jõudis ekraanidele 1975. aastal ja on sellest ajast olnud mitme põlvkonna kaaslaseks.

Ringiga on siilike, karupoeg ja hobune jõudnud Laia tänava teatrimajja. Lavastaja Leino Rei on siili teekonna kandnud üle teatrisse ja teatrikeelde. Pisikesele vaatajale on tõenäoliselt kõik niikuinii uus ja huvitav, kuid magusa kommi leiab ka täiskasvanu.

Sedapuhku mängitakse lavastust teise korruse proovisaalis ja see loob intiimse õhkkonna – kõik on käega katsutav ja väga lähedal. Nii lava kui ka kaaspubliku lähedus loob väga õdusa tunde.

7I3A0208-2

Publik padjasaarel

Tumedad läbipaistvad kardinad ümbritsevad padjasaarel istuvat publikut. Kuna lavastus liigub kardinate taga ringiratast, siis viimane rida võib ühel hetkel avastada, et nad on esimene rida. Kaval nõks visuaalses mõttes ja sihtrühma arvestades – lapsel pole kohustust olla paigal, tal on vabadus liikuda ja vähemalt mingi osa etendusest on talle kindlasti väga lähedal.

Laps – nagu ka näitleja – on mängiv inimene ja tema fantaasia võib saada sütitatud väikesest asjast ning kõik ei pea olema tehtud «puust ja punaseks». Sama joon on ka lavastuses «Siil udus». Vaataja fantaasiaga mängib kujundus. Kunstnik Kristiina Põllu on koos nukumeister Kaili Kasega loonud kampsunitest ja muudest kudumitest minimalistliku maailma, kus siil tegutseb.

Näitlejad Helgur Rosenthal ja Janek Joost on laval koos nukkudega ning panevad elama ja kõndima kampsunist tehtud karupoja ja siili, rääkimata muudest tegelastest. Kui poleks ise näinud, poleks uskunud, et üks nukk-öökull ja nukk-liblikas võivad mõjuda nii tõetruult ja tõesti lennata.

Helid hämaruses

Suurt osa mängivad ka pimedus, hämarus ja helid. Siili teekonda saatev valgus on vähene, selline, nagu on kohane pimedale metsale ja udus ekslemisele. Kuid väikesest taskulambivalgusest ja mõnest prožektorist on küll ja küll.

Peaaegu kolmveerand tunniks on loodud müstiline hämar maailm, kus on metsahääled ja muud helid. Kui on pime, teravnevad muud meeled.

Siil, karupoeg ja muud tegelased ei räägi palju, kuid häälitsevad, ja lugu jõuab kohale. Kõik toimub küll nelja seina vahel, kuid üldmulje on ehe, looduslik ja südamlik. Pimedus, heli ja fantaasia – need elemendid teevad kõik võimalikuks.

«Siil udus» kätkeb leidlikke lahendusi ning arvestab pisikest vaatajat ja tema keskendumisvõimet. Seetõttu on lavastus sobilik esimesteks teatriskäikudeks. Ja ühiseks perekondlikuks ajaveetmiseks, sest vanemad ju teavad siili ja karupoega küll.

See, et kaevu ääres laulab öökull midagi «Öökuninganna aaria» laadset, on ainult boonus. Praegu, vaadates lavastust täiskasvanuna, tekkis üks küsimus küll, mis lapsena filmi vaadates pähegi ei tulnud: mida sisaldasid siili söödud käbid, et ta hiljem udus elevanti nägi?

Lavastus lastele

• Sergei Kozlovi «Siil udus» esietendus Tartu Uues Teatris 12. aprillil.

• Lavastaja Leino Rei.

• Kunstnik Kristiina Põllu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, nukumeister Kaili Kask, valguskunstnik Taavi Toom.

• Mängivad Helgur Rosenthal ja Janek Joost.

• Etendust sobib vaadata alates neljandast eluaastast.

• Järgmised etendused on täna kell 11 (reserveeritud) ja kell 18.
Jaga

Vaata lisaks