Mario Pulver: Sõjardite tragöödia komöödia (“Odysseia”, Tartu Uus Teater)

Arvustus, Mario Pulver, 5.08.2016, Ajaveeb mpulver.offline.ee

Klaasike veini, professionaalselt kõlav giid, erapidu, joovastunud näitsikud tantsimas su ümber – kui see on inimese kannatuseretk, siis andke veel, eks ole. Ainult et “Odysseia” suurim õnnestumine on see, kuidas pealtnäha kogu see väikese mehikese suur reis läbi elukestva pillerkaari on vägev illusioon. Veiniklaasi saateks tuleb kannatada poliitilist kihutuskõnet ja kuulsat Solferino soolikasonkimise laulu, giidi möla on liigvalulikult tuttav igaühele, kes kord paketireisil käinud. Erapeole kontvõõrana sisse sadamine pole ka parimal juhul mugav kogemus ja kõige kaasakiskuvamgi ragatmiline biit ei suuda lõpuks varjata seda, et isegi õhinapõhiseim tüdruk väsib lõpuks tantsust.


“Odüsseia,” jällegi. Aastatuhandeid nii kuld-, pronks-, raua- kui digiajastu inimest paeluv lugu, mis on nii lihtne ja ometi nii keerukas. Selle võlu tulebki ju asjaolust, et mõne inimese (okei, olgem ausad, mehe) retk läbi elu on lihtne ja keeruline. Üks korralik mees on harjunud sellega, et kui semud ikka õhutavad, et teeme ära, siis minnakse sõtta või vähemalt peksa andma. Ja kui peol mõni hingeldav neiu vastu liibub, siis tuleb see seks ära teha, olgu kodus naine või mitte. Õigustuse leiab alati, teine on süüdi. Üks korralik mees mitte niivõrd ei lähe, vaid lohiseb läbi elu. Tahaks leida mingit selgroogu ja vaba tahet, aga kogu aeg satub valel ajal valesse kohta. Sõbrad on süüdi, neiu on süüdi, riik on süüdi.

Odüsseuse kaitseks räägib tema kavatsus, kui mitte tulemus. Jah, ta teeb paljud ehtmehelikud seiklused kaasa, aga enamasti vastu tahtmist või avaldab valju pahameelt. Ta ei lähe sõtta hurraa ja lauluga, nagu tema laudkond. Ta võtab otsustavalt ohjad enda kätte, kui kogu kamp juhmilt tühermaal ringi vaatab. Ta karjub nümfide hurmas mõnulevatele kaaslastele, et need aru pähe võtaks. Ei ole maailma kõige kindlameelsem juht, kuid ei lase end ühelgi hetkel päris maha suruda. Ja “Odüsseia” kui loo ja ka kui lavastuse ilusaimaks teemaks on see, kui mõttetult nüri, lihtlabane ja igav on sõda. Aastaid kestev, väljamõeldud põhjustel toimuv, üleritualiseeritud ja -heroiseeritud täiskasvanud meeste katse elada üksteise peal välja oma puudujääke. Ühiskondlik protsess, kus võitjad kaotavad lihtsalt natuke vähem kui kaotajad. Vaidlus vaimuderiigist gastrollile tulnud Achilleuse ja väsinud elavhinge Odüsseuse vahel on väga armas just sellesama teema arutamise tõttu. “Tulen tagasi ma võitjana või langen ma-a-a!” Mis “või” seal vahel on? Üks on langenud inimene, teine langenud hing. Kumb tunneb end paremini? Surnu, kes on jäänud ilma kõigest elavate maailmas toimuvast või elus inimene, kes peab tulema toime kogu selle pornoga, mida sõda inimkonnaga teeb?

Ja me ei räägi abstraktselt. Kogu aeg, ka praegu, on kusagil ehtne, sajaprotsendiline ja lahjendamata sõda. Täpselt selline, mille peale mõtlemisel ja kujutamisel on kaks võimalust: täielik, kõikehõlmav realism (konservatiivne teater ja kino) või absurdiga tembitud, neljandat seina irvitades lammutav suprealism, mida Eestis on meisterlikult etendanud näiteks Von Krahl oma “Budapestis”, kus sõjakoledusi ja inimkäitumise räigusi serveeritakse samuti meeldivas seltskonnas joogi ja huumori kõrval. Kuna Tartu Uus Teater ei kujuta Odüsseust “Reamees Ryani” stiilis, jääb üle ainult kujutada seda läbi krahliliku, laisa elegantsiga rolli ja reaalsuse vahel voogava suprealismiga. Sellega saab TUT-i raskekahurvägi hiilgavalt hakkama ja mulle meeldib väga, et trupi koondnimetuse “ja teised” alla kuuluvad näitlejad omakorda püsivad rangelt neljanda seina taga. Kontrast töötab seda paremini, kui Joost, Pärn, Simson, Rosental ja Jakobson flirdivad häbitult publikuga ja Angerpikk koos “ja teistega” kohtlevad nende vahel ja ees ja taga olevaid inimesi illusoorsete kaaslastena.

Tartu linna kaasamine lavastusse on kena liigutus, sest annelinlaste hämming ja metsa tagant kaikuvad driftijate möirged mõjuvad toreda dekoratsioonina. Kohati kaldub õhtu juba perfonksi, kui jahmunud vanapaar pargipingil vahib, kuidas valgeks võõbatud Achilleus kõnnib surmavalda, ise Hadesele helistades. Ja see tummaks löödud koer Annelinna bussipeatuses, kelle pilk läks kord kilekotiga konutavale Odüsseusele ja pateetikat paiskavale Penelopele ja siis kaugemal seisvale itsitavale rahvamassile, oli väärt omaette talletamist. Osalusteater on uhke asi, kui lavastus ei häbene tõmmata publikupiire ümber. Näiteks kasvõi ümber terve linna.
Jaga

Vaata lisaks