Mario Pulver/Sirp: Eneseisolatsioon kajakambrites

Mario Pulver, Sirp, 12.02.2021

Tartu Uus teater on juba aegade algusest olnud identiteediteater ja järab taas mõnuga eestlase hingeelu kallal, ent sedapuhku on kavalalt asetatud rõhk hoopis infole, mis identiteeti toidab.

Tartu Uue teatri „Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“, autor ja lavastaja Elise Metsanurk, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Chris Kirsimäe, videokunstnik Fredi Karu. Mängivad Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 22. I Tartu Uues teatris.

Noor lavastaja Elise Metsanurk ei karda oma elu keeruliseks teha. Selle asemel et võtta mõni turvaline teema – näiteks armastus – ning teha valmis tehniliselt mitte kuigi keerukas lavastus, on Metsanurk valinud teemaks poliitika ja kaasanud kogu teatrimaja. Ja mitte nii, et lavastus liigub ühest kohast teise ja publik vantsib järele. Ei, mängitakse korraga kolmes ruumis, kõigi nende vahel on videoühendus ja kasutatakse samu näitlejaid. Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork ja Maarja Mitt-Pichen sõna otseses mõttes jooksevad üle kogu maja ringi ning vahetavad rolle nagu neidsamu põllesid, pintsakuid ja prille, mis tegelasi markeerivad.

Ainuüksi selle ettevõtmise logistika on aukartustäratav. Korraliku proovi­perioodiga pole muidugi raske timmida tegelaste piirjooned ja tunnused paika nii, et ühest ruumist teise liikudes vahetab näitleja rolli piisavalt puhtalt. Aga ajastada kolme ruumi vahel videokõned nii, et need ka toimivad, on juba saavutus. Kõned saabuvad kõigi kolme ruumi kontekstis omale kohale, pälvides publikult teenitud reaktsiooni just tänu sellele, et eelnevalt on hoolikalt töötatud üles kummagi kõneleja taust ja hetkeolukord. Peab ütlema, et kogu see kulissidetagune töö on muljetavaldav, eraldi tuleb esile tõsta Annika Lindemanni kunstnikutööd mitmevärvilises peosaalis ja samuti pälvib kiidusõnu Fredi Karu videomontaaž.

Tegevus hargneb ühtaegu toitlustamisettevõtte köögis, hiigelsuurt elutuba meenutavas peosaalis ja rangelt mustas peieruumis. Oleks olnud täiesti mõeldav teostada need ruumid eraldi lavastustena, kasutades samu näitlejaid ja mängides läbi oma lood. Ent kiiduväärseks muudab lavastuse just see, et ruumid on omavahel tihedalt seotud, nendes viibijad ei saa mujal tegutsevate inimesteta hakkama. Köök teenindab peielauda ja peosaali, valmistades matuselistele kehakosutust ja jännates teiste tordiga.

Ega Metsanurk vist ei varjagi, et lavastus kubiseb metafooridest ning üks neist ongi seesama pealtnäha eraldatud ruumide ühendatus. Me vajame üksteist ja ehkki tegutseme omal rindel üksi, on niidid ühiskonda moodustavate kapslite vahel palju tugevamad, kui me teame või tahame. See, kuidas ühe kapsli elanikud lendavad suure kisaga kallale teiste kapslite asukatele, olles end eelnevalt kajakambris üles kütnud ja, piltlikult öeldes, tõrvikud haaranud, väljendub ka lavastuses videokõnede kaudu, mis enamasti kas algavad või lõpevad suure tüliga.

Teadmatus või tahtlik ignorantsus oma kapslist väljaspool viibijate suhtes ei ole iseenesest uus asi. Selles ei saa süüdistada ainult internetti või ühismeediat, sest veidi vanemad peaksid veel mäletama, et ka paberlehtede ajastul oli täiesti olemas väiklane maailmavaade. See tulenes just sellest, et peaaegu ainsaks infoallikaks näiteks välispoliitika kohta oli seesama ajaleht, mida kodanik oma käte vahel hoidis. Minuvanused peaks veel mäletama mühatusi stiilis „no misasja nad seal Aafrikas jälle sõdivad?“. Tahtlik huvipuudus sündmuste detailide või põhjuste osas oli varem kergemini põhjendatav, sest enne internetti ei saanudki vaadata järele, misasja nad seal Kongos müravad. Nüüd saab, ja minu arust on paljud tänapäeval märgatavalt paremini kursis sellega, miks maailmas juhtuvad need asjad, mis juhtuvad.

See ei tähenda, et tänapäeva kodanik oleks tingimata paremini valgustatud. Osaliselt just seda Metsanurga lavastuses käsitletaksegi. Nimelt toimub üle riigi ja kultuuriliselt vapustav sündmus, mille kohta näeb Estookini kujundatud plakatil ka teatavat vihjet. Sündmus saab täiesti erilaadseid kajastusi: kodanike reaktsioon sellele kõigub agressiivsest liberaalsusest nördinud konservatiivsuseni, selle vahele jääb veel teadmatus ja apaatia.

Päris veenev on see, kuidas eri ruumide asukate dialoogid ja monoloogid vormivad nende maailmavaadet nii, et seos ignorantsuse ja sallimatuse vahel areneb silmanähtavaks. Küsimus „no kuhu see puljong siis jääb?!“ on matuseruumis mõistetav, ent eirab täielikult põhjust, miks puljong viibib. Seda, miks viibib, saab alati ju järele uurida, kuid siinkohal ongi vaja teada, kuidas seda küsida. Võib uurida rahulikult, võib küsida teravalt, võib röökida raevunult. Registri valik on igaühe enda asi ja seda saab õigustada kuidas tahes, ent see ei kaota tõsiasja: kui sa karjud teise peale, on väiksem tõenäosus, et ta tahab sind kuulata. Tüli on võimalik kiskuda täiesti tühjalt kohalt, aga eriti siis, kui üks osapool on veendunud, et talle on liiga tehtud. Metsanurga kolm ruumi lausa pakatavad ebaõigluse energiast. Igaühel on midagi, mida teistele näkku paisata.

Tartu Uus teater on juba aegade algusest olnud identiteediteater ja järab taas mõnuga eestlase hingeelu kallal, ent sedapuhku on kavalalt asetatud rõhk hoopis infole, mis identiteeti toidab. See, mida sa tead, mõjutab väga suurel määral seda, kuidas sa mõtled. Nagu uuringud on näidanud, ei taheta eriti kuulda infot, mis ei toeta olemasolevaid vaateid. Sellest ka see kajakambri efekt – piiratud alal, kas või näiteks Facebooki grupis, korrutatakse tõdesid, mille vankumatus on kuuluvusega pitseeritud. Vastandlike või isegi mõnevõrra teistsuguste seisukohtade avaldamisega kaotab avaldaja suure tõenäosusega oma kuuluvuse selles kambris. Tribalism pole olemuslikult halb ja võib teatud kriisides lausa kasuks tulla, kuid see võib peale suruda ka erinevuste tasalülitamise ja võõraviha. Kui Lasnamäel elavad ainult venkud ja kõik vähemuste õigustest rääkijad on tolerastid, pole erilist lootust dialoogile ühiskondlike segmentide vahel. Mitte et see oleks mingi uus nähtus. Britid teavad suurepäraselt, et kui sa ütled mulle, mis päevalehte sa loed, ütlen ma sulle, mis vaateid sa toetad. Suni lugejad ja Guardiani pooldajad võivad ilmselt erilise vaevata karvupidi kokku minna.

Kisklejate liikumised ühest saalist teise on usutavalt põhjendatud, et mitte liiga kunstlikult mõjuda. Ainus dissonants tekib siis, kui seesama tegelane vaatab teleekraanilt iseenda esinemist mõnes teises rollis, aga omamoodi on selline võõritav efekt ka hea meenutus, et tegemist on ikkagi mänguga. Kusjuures eri ruumide mängustiilid on kohati täiesti erisugused. Peosaal meenutab oma elegantse ülbusega jahedat postmodernistlikku teatrit, mille destilleerib täiuslikult kokku Ekke Heklese stiilselt riides hipster, kes meela mõnuga rüvetab ära kõigile mõeldud maiuse. Võimsa paugu paneb kohe alguses aga Maarja Mitt-Pichen, kelle ühe-naise-soolo tulipäise dirigendina tõmbab peo raginal käima.

Peiesaalis toimib justkui psühholoogiline realism, mille nukrad mono- ja dialoogid täidavad vaikuse mõtisklustega. Sealse kurbliku kulgemise üheks tipphetkeks oli Martin Korgi väärikas pereisa, kelle zenbudistlikult pühendunud lauakatmine harmoneerus pausidest punkteeritud kõnega. Sama kõrgele küündis pastelne narvaka pihtimus Hekleselt, kellest on kiirelt kujunemas üks mu lemmikuid. Ent kindlasti tahan mainida ka Andreas Aadeli sõimurohket tiraadi, mille ülalhoidmiseks ja selle järel rotipüüdjaliku slepiga minema lippamiseks on vaja kõva sisemist energiat.

Köögiruum paistab olevat pesueht farss või räigem komöödia, kuid siiski meeldivas võtmes. Selleni ei minda, et üks kokk ei tea, mida teine teeb, aga küllalt palju nalja saab mitmesuguste viperustega, mille põhjustajaks on tavaliselt kolleegi tahtmatu aps. Siin saab särada Andreas Aadel, kelle halekoomilise Andrei seiklused nõuavad head füüsilist komöödianäitleja annet. Veidi nukrama komöödia võtmes on tõeliselt nauditav Mitt-Picheni väsinud kokk, kelle tööd segavad vahetpidamata lapsukese nõudmised. Gradatsioon hellusest raevuni toimub minusuguse lapsevanema meelest täiesti usutavalt ja eks vist kõik, kes pandeemia embuses on pidanud kodus töötama, teavad seda tunnet suurepäraselt. Ka suurima röökimise taustal läigib Mitt-Picheni silmis ahastav armastus kalli võsukese vastu.

Tunnustan Metsanurka selle eest, et tegelaste seas on tähtsal kohal ka nähtamatud eestlased ehk need, kelle kodukeel on olnud vene keel. Kohati tundubki, et kurikuulus tort on justkui metafoor sellele riigile, kus haigutavat tühimikku täidavad vaht ja nõukogulikud punased nelgid. Ehk õnnestub seda kunagi pisut paremini lappida. Lootust ju on ning seda esindavad lavastuses Eduard ja Andrei. Me kõik tunneme vähemalt üht lahedat venelast ehk vene keelt emakeelena kõnelevat Eesti kodanikku. Need osutuvad enamasti inimesteks, kes on sündinud ja kasvanud Eestis ning räägivad ka eesti keelt. Aktsendiga, jah, aga räägivad. Milles siis probleem? Miks kanda neile üle hoiakut välismaal sündinud ja eesti keelt põhimõtteliselt mitte ära õppinud venelaste vastu? Nagu Metsanurk osutab teleuudistes inter­vjueeritud kodanike kaudu, pole mitte kõik aktsendiga rääkijad samas pajas nagu pesueht nõukogude muulased, kes kolisid siia teadliku ümberasustuspoliitika tõttu. Meenutame kass Leopoldi, kes halises: „Lapsed, hakkame sõbralikult koos elama.“ See ongi elementaarne mõte, aga kui see on nii kuradi elementaarne, miks see siis on nii raske? Äkki vihkaks vähem? See on raske, kuid tegelikult mitte nii raske. Muidu jäämegi tülitsema.

Selle pideva tüli juures tekib küsimus, kuidas seda kõike elegantselt lõpetada, ja lahendus on leidlik. Video­ekraanide kaudu nähtud suurim saal saab finaali keskpunktiks, sest sinna mahub kogu publik ära. Aga eelnevalt on Metsanurk lükkinud pealtvaatajaid nagu matrjoškasid, suunates väikese publiku keskmise külge ja talutades siis suurde saali justkui tüli keskele. Igast ruumist, kus on pisendatud ja üldistatud, kus meisterdatud õlgmehikestest saaks teha vaenlastele mäekõrguse tuleriida, tuuakse ärplejad kõigi ette püünele ja lastakse neil end ise naeruvääristada. Efekt on hämmastavalt sarnane Facebooki seina kerimisele, kus räuskavad ja pilkavad kolmest eri kajakambrist tulijad, taandudes lõppkokkuvõttes inimeste asemel rünnakute kogumiteks.

Katarsis saabub imeilusa kujundiga. Kogu lavastus vajutab emotsiooni­pedaali nukrusest raevuni ega lase võimule pääseda „aeglasel mõtlemisel“, nagu seda nimetab nobelist Daniel Kahneman. Miks siis mitte apelleerida lõpus samuti esteetilistele naudingutele ja emotsionaalsele reaktsioonile? Ma tean, et lahendus „suits + instrumentaalmuusika + värviline valgus“ ei ole maailmas kasutusel esimest korda. Aga see on ilus. See lihtsalt toimib. Iga kord, kui ma lavastust vaatasin, toetusin istekohal küünarnukkidele ning lasin vikerkaarevärvides küütleval ja hüpnootiliselt siugleval pilvel enese üle võtta. Kevad saabub ka igal aastal samamoodi, aga tule seda mulle ütlema, kui ma sireliokste vahelt paistvas päikeses silmad mõnust kinni vajutan.

See on katarsis kõige ehedamal kujul – mitte lahendus, vaid rahunemine, puhastus. Ja seda kogemust võimendab mitmekordne vaatamine. Põhimõtteliselt on võimalik näha ära ka ainult üks ruum. Kui peaksin soovitama ühtainsat – ja ma teen seda väga vastumeelselt –, siis alustage köögist. Siis vähemalt näete ära ka tükikese peielauda ja pidu. Peosaalis olijad peavad suu peiedest ja köögist puhtaks pühkima.

Aga ma tungivalt soovitan vaadata kõiki kolme. Muidu on nagu miniseriaaliga, kus olete näinud üht osa. Kriitiline materjal jääb nägemata, liinid on üheplaanilised või poolikud. Ent mis peamine: lavastuse sõnum läheb kaotsi. Pealegi on ruumid nii kaunilt kontrapunkteeritud, et nende omavahelise sissesõitmise nautimiseks peaks olema kursis sealse eluga. Ja tegelikult saab sellest räuskamisest ja vingumisest aru. Samuti saab aru sellest, miks sellega on vaja tegeleda. Sest nagu spordimehe Ruki (Martin Kork) kaebus maksude maksmise kohta näitab, on vaja ikka veel selgitada, mis on ühiskond. See seisnebki selles, et ma kannatan välja ka teiste valikud ja eelistused, sest nemad kannatavad välja minu omad.

Seepärast ütlen aitäh Metsanurgale, et ta ei kartnud võtta ette ohtlikult naiivset teemat, ja kiitus talle selle eest, et ei jäänud rebjaata-davaite-žit-druž­no tasandile, vaid punus kolmemõõtmelise ja kavala mudeli sellest, mida teeb inimesega infopuudus, ja seda eriti suhtlustasandil. Ent isegi Parlerite ja Facebooki gruppide maailmas ei suudeta meid lõhustada veel nii palju, et me enam ei tunneks oma naabreid. Vikerkaar kord ilmub ja kaob – kes tahab, näeb selles Jumala märki, kes rahu sümbolit, kes kondenseerunud veepiiskades murduvat päikesevalgust. Aga me kõik näeme seda ühelt ja samalt tasandilt ning teatud mõttes polegi see muud kui eri tahkudeks lõhestatud üks ja sama valgus. Mida oligi tarvis tõestada.


Jaga

Vaata lisaks

Registreeri