Mario Pulver: Seltsimehed, te muutute familiaarseks (“Baskin”, Tartu Uus Teater)

Mario Pulver, ajaveeb mpulver.offline.ee, 30.01.2016

Istun, tähendab, kodus, kui tuleb naine ja käsib olla kultuursem. Ütlen: “Lubage, seltsimees abikaasa, aga nii põhjas ma omadega ka pole.” Viskab mu välja! Lähen siis mina kinosaali, kõik löristavad nutta. Küsin: “Mis film see on?” Öeldakse: “Komöödia.” Küsin: “Miks siis kõik nutta löristavad?” Nemad: “Rahast on kahju!”
Olgu nii, otsustasin minna kuhugi, kuhu tõotasin jalga enam mitte kunagi tõsta. Läksin kunstigaleriisse. Astun mina sisse, saal on tühi. Valge. Lähen ühe seina äärde, tamiilid ripuvad laest alla. Pilti pole. Kutsun proua, küsin: “Lubage, kus on kunst?” Tema ütleb: “Siinsamas.” Vaatan mina ringi, midagi ei näe. Küsin uuesti: “Vabandage, ma ei mõista?” Tema vastu: “Kas uksel sissepääsu eest maksite? Vot selles ongi kunst.”
Läksin siis teatrisse, nii suur häda oli käes. Aga seal, lubage naerda – Baskin! Võtsin kohe topelt!
Tartu Uus Teater, tähendab, pakub kvaliteetset meelelahutust, estraadi, kui tohib. Kas on naljakas? Kõhklusi pole, kahtlusi samuti mitte. Huumor, seltsimehed, esmaklassiline, sobib suurepäraselt argileivakõrvaseks. Baskin on, ütleme, ainulaadne, eks ole, unikaalne fenomen, temalaadset enam ei tule. Estraad pole tingimata surnud, eks ole, aga haiseb tihtipeale imelikult. Mis seal salata, estraadi ümbritsenud maailm on ka ammu muutunud, kikilipsus konferansjee mõjub kohatult, eks ole. Aga midagi seal siiski on, Joost ja Pärn, pealtnäha noored inimesed, aga närivad läbi, närivad läbi, ma ütleks. Satiir – see on kunst. Ega igaüks ei tee ära. Aga nemad teevad. Mine võta kinni, milles asi – hea lavastajanärv või tubli tekst või suurepärane paroodia/pastišš, aga teevad ära. Kui üldse mõni asi, tähendab, teeb au, siis tuleb seda ka tunnustada. Ega igaüks ei ole Baskin, eks ole. Seda uhkem, kui on kaks.
Jaga

Vaata lisaks