Mario Pulver: Kadu sinus eneses

Egokulturism, 29.11.2014

“Ole või ära ole” eeldab dihhotoomiat olemise ja mitteolemise vahel. See omakorda eeldab, et on olemine. Mõnikord pole see kõik nii kindel. Kindlustunde saavutamiseks peab kõigepealt olema olemine, kuid selles ei saa me kindlad olla. Suurt Pauku me ise ei näinud, kogeme vaid tulemust, aga isegi Suur Pauk on teatav eeldus. Enne pidi keegi midagi täis puhuma, andma olematusele paisuva kuju.


“Mõnikord on kõik nii selge” algab monoliitse argieluga, mis laguneb kataklüsmide järel kosmoseks. “Liha luudel” algab Suure Paugu järelkajaga ja suits koaguleerub ajapikku lugematuteks galaktikateks, kus Anubis ja Horus jaotavad olematuse olemiseks ja mitteolemiseks. See ringmäng, kus Tähistatav muutub Tähistaevaks ja uuesti Tähistamiseks, ongi Moppeli ontoloogia. On to something.
Edasi.

Väär oleks öelda, et Moppel osutab millelegi, mida inimesed reeglina ei märka. Väär oleks ka öelda, et Moppel valgustab midagi, mis oli seni pimeduses. Pigem torkab pähe, et kõige korrektsem oleks viidata moppelliku lähenemise puhul sellele samale suitsule, mis keerleb ja voogab etenduse alguses. Seesama olemise hall, mis sarnaselt jõkke või vereringesse lisatavale värvainele joonistab välja hoovused ja keerised. Seesama õhk, mida muidu ei märka, kui pole just “värsket õhku”, kui pole hingamist, ilmutab end selgete keeriste ja korrastatud kaosena ainult siis, kui keegi lisab sellele suitsu.
Edasi.

Ometi pole Moppel muutunud monoliitseks, errori esteetika säilib endiselt ja ilmutab end läbi kulisside – kasvõi närviliselt plinkiva projektoririba näol. Kõik need lõputu peo variatsioonid, need pauguga üksteisesse sulanduvad permutatsioonid pole küll muud kui peo arhetüübi meeleheitlikud teisendused – lõppeks on siiraim ja ürgseim just sõnatu oleng sõbralikult uksega viipava sektsioonkapi hõlma all -, kuid error elab neis igaühes nii vältimatu ja kutsumata külalisena, et rahu saab inimene alles siis, kui pidu korraldatakse südamest.
Edasi.

Tahtmatult külastab mõte ka Von Krahli “The Endi” (vahest ka NO99 “Suurt õgimist”), mille leebe apokalüptiline sõprus nihilismist veel ühe sammu edasi astunud ja puhtasse (üks)kõiksusesse laskunud inimeste vahel kaigub siin olematu külalisena, kelle olemasolu on ometi tajutav. Kui Roland Laos pihib eikellelegi, räägib tema selja taga budalik varjukuju juba pigem kõnet kõigile. Toosti inimkonna ürgessentsile. Ümbersünd saab lõppeda alles siis, kui mõistetakse kõige olematust. Olgu see mõtlemine nii kurnav ja raske kui tahes, nagu reedab Hendrik Toompere jr rodäänlik poos. Igasugune targutamine ja kargutamine viib vältimatult omaenda ja reaalsuse tühisuse tunnistamiseni, isegi kui see sünnib surmahetkel. Kord sureme kõik. Viimane kustutab teadvuse.
Jaga

Vaata lisaks