Vaatamata sõjale, tuleb jääda mõistuse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ning lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“
Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, rahvusvahelise teatripäeva eel, pälvinud kolm aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.
***
Kas sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?Kui ma küsimused kätte saanuna ohootasin, et millised küsimused, siis vastasid, et sinu meelest ei kõlba praegusel ajal küsida, mida hommikuti sööd. Aga mulle tundub, et praegusel ajal ei tasu selliseid küsimusi ja teemasid just nimelt unustada. Just sellistes olukordades ei tohi kaotada inimlikku kontakti ja lihtsat rutiini. Ei tohi kaasa minna hirmuga. Teise maailmasõja üle elanute mälestustes jättis mulle sügava mulje perekond, kes istus alati koos piduliku õhtusöögilaua äärde, isegi siis, kui süüa polnud suurt midagi.
Välised mõjutajad võivad olla väga võimsad ja tugevad, aga enamasti teevad meile viga just hirm ja ülemõtlemine. Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu, nad ei ole paanikas. Hirm tapab, kui lased ta endale peale. Tuleb jääda terveks, ka vaimselt, tuleb osata jääda terveks ja rahulikuks. Ehk on see asi, mida oleks aeg õppida.
Kas humanism sõjast võidab või kaotab?Sõda kindlasti paneb sellistele teemadele mõtlema ja endalt küsima selliseid küsimusi. See on hea. Selles mõttes juba on kindel, et humanism võidab. Kui poleks sõda, siis me ei mõtlekski humanismile. Ning kui me mõtleme humanismile ja ise ka oleme humaansed, siis pole sõjal mingit pikka pidu.
Pärast Kolkjal nähtud „Serafima + Bogdani” sõnastasin ma enda jaoks, et sa oled Eesti teatri kõige parema muusikalise kuulmisega lavastaja. See arvamus toetub nii su osalusel tehtud ansamblile Genialistid kui ka su lavastustele. Nüüd mõtlen sellele osale inimkonnast, kellel muusikaline kuulmine puudub. Äkki on just nemad need, kes sõda ja kriise rikastumise võimalusena näevad ja kasutavad?Muusikaline kuulmine ei tee kedagi heaks inimeseks ega harmooniliseks isiksuseks. Isegi vastupidi võib olla. See on lihtsalt üks keel, mille kaudu suhelda ja mille kaudu mõjutada inimesi nende enda teadmata, sest muusika on intuitiivne. Me ei saa mõistusega aru, mida muusika meile sisendab. Võib-olla aimame, aga ei tea. Lihtsalt puhkeme nutma. Käsi tõmbub rusikasse. Tahaks kellegagi vahekorda astuda, või siis hoopis vastupidi – kellelegi pasunasse sõita.
Seda kõike suudab muusika meiega teha. Just need vibratsioonid, helivõnked, mitte sõnad. Kõik need võnked mõjutavad meid, ka kuulmatud, nagu näiteks nähtav valgus. Ja kõik need kiirgused, mida me ei näe ega kuule. Kuri geenius, kes neid tajub ja oskab kokku panna mürgikokteiliks, suudab palju kurja teha. Ja kurjaks võib ta muutuda näiteks sellepärast, et keegi teine ei taju neid võnkeid, mida tema näeb ja kuuleb, ning need teised peavad teda veidrikuks.
Nii „Serafima + Bogdani” mängukoht – Kolkja küla peatänavaäärne võsa – kui ka lugu ise kõnelevad venelastest, vanausulistest, kes on oma maalt põgenenud. Oled sa mõelnud, et praegu on kuidagi samasugune olukord, kus venelased on sunnitud Venemaalt põgenema, sest mõtlevad teisiti kui diktaator?Ei ole selle peale mõelnud, küll aga sellest, et kuidas „Serafima + Bogdan” sel suvel kõlab, mis on tema tähendus.
[Sadistlik miilits] Raimond on ju lavastuses ainuke puhas eestlane, kes siis neid venelasi kiusab ja türanniseerib. Korralik nats, pole midagi öelda. Loodan, et Priit Loog saab selle eest parima meespeaosa preemia ka.
Eelmisel aastal oli see pahupidi pilt eestlaste kannatuste loost. Sel aastal… Ma loodan, et võiks aidata eestlasel mõista praegust olukorda. Kuidas jõutakse liialduseni iseennast kaitstes, kannatuste kohutavust nägemata. Kuidas enesekaitsest saab äärmuslik türanlik rünnak.
Kas meil Eestis saab juba rääkida tsensuurist või enesetsensuurist?Enesetsensuur on kindlasti. Eri inimestel erinev. Enesetsensuur kõrvaldab näiteks teemad, millega tegeledes oled liiga vanamoodne (peab olema uuenduslik) või liiga rahvuslik (peab olema kosmopoliitne) või kellegi jaoks liiga esoteeriline.
Mõtleme liiga palju, mida teised meist mõtlevad. Aga võib-olla on see hea?
Mis saab edasi? Kuidas mõelda ja elada, milliseid plaane teha sellisel ajal, kui pole kindel, mis juhtub tunni aja pärast?Tulebki jääda mõistuse juurde, panna põrandaliistud ikkagi ära ning õhtusöögiks katta laud samamoodi kui varem. Kedagi kaevikus ei aita meie metsistumine või hulluks minemine.
Kui oli augustiputš, siis me ehitasime isa ja vanaisaga kaevukaant. Kuulasime raadiost uudiseid ja oli selline mõtlik meeleolu. Et mida nüüd teha, kuhu joosta? Ja siis tegime kaevukaant edasi, sest see pidi ikkagi valmis saama.
Mida teha, et mitte muutuda hüsteeriliseks ja hirmunuks? Kuidas hoida tasakaalu?Teha oma asju edasi nii hästi kui võimalik ja aidata kriisis süütult kannatanuid. Uudiste pidev jälgimine pole kindlasti tervislik. Ja pole ka kindel, kui palju toovad kasu sotsiaalmeedias tehtavad kõlavad avaldused (kui neid ei tee just Mart Juur või Olav Osolin).
Oleme kõik justkui peadpidi tünnis või kellas, mida taotakse suure kaikaga. Kui iga löögi peale me ise veel karjume, et maha kaigas, siis läheb asi hullemaks. Aga vait ka ei saa olla, tõsi… Olla rahu poolt, tekitamata asjatut müra ja hüsteeriat… Hoida vaimset tervist.
Kas oled mõelnud, et oma ideedele suurema kõlapinna andmiseks võiks taas muusikat teha, bändi?Esiteks mul pole suuri mõtteid, millele peaks kõlapinda otsima. Mulle meeldib pigem luua maailmu. Aga popmuusiku maailmad on väiksed, kestavad umbes kolm minutit, ning vähe on inimesi, kes vaevuvad süvenema.
Kui sõjaõhkkond nüüd korraks unustada, siis mis on sinu meelest Eesti teatris puudu ja mida on ülearu?Kõike on vastavalt publiku nõudlusele ja tegijate andele parasjagu.
Ehk on liiga palju malli ja joonlaua järgi hindamist ja uurimist. Miks on laval nii vähe sotsiaalseid teemasid? Miks pole naissoost kunstilisi juhte? Eks see ole tegijate endi tahtmises ja turunõudmises kinni. Avatud turg on kole asi, keegi ei nõua ega kirjuta midagi ette ülevalt poolt. Tee mis tahad, ainult kriitikud pahandavad.
Kindlasti oleks paljudel teatritegijatel kergem, kui midagi ette kirjutataks. Minu teada on isegi küsitud, mida riik tellib, kui ta raha annab.
On see hea või halb? Mida teha?Tuleb andekamalt mängida ja mitte oma elu maha magada, kui klassikuid tsiteerida.
Mis annab sulle jõudu ja väge siin ilmas kultuuriga tegelda?Ilmselt on see minusugusel pool-autistil ainuke variant hakkama saada ja maailmaga suhelda. Luua oma maailmu. Oma organisatsioone. Ning töösuhete abil ajutiselt ka sõpru leida ja inimesi mõjutada.
Ei saa küsimata jätta, mis on elu mõte.Vist vastasin juba eelpool ära. Aga teisisõnu – esiteks, unistada, siis tegutseda ning hiljem mitte liiga palju kahetseda. Seeläbi kogeda, järeldusi teha ning ehk isegi targaks saada.
Kas sul on sellel suvel Kolkjal mängitavas „Serafima + Bogdanis” plaanis midagi muuta?Meil on üks näitleja vahetunud: Martin Kork ei soovinud sel suvel kaasa teha. Muus osas plaanilisi muutusi ei tule. See kõik sai eelmisel aastal kellavärgina üles ehitatud, usun, et saame selle masina uuesti käima. Ilmselt täpsustame muusikat ja valgust.
Et seekord pole kohapeal kuuajalist prooviperioodi, siis loodetavasti on meil ka lavakujundus vähem maha tallatud kui eelmisel aastal – see tähendab, et on rohkem rohtu kasvanud ja võsas.
Kui ma mõtlen Priit Loogi Kolkjal mängitud eestlasest sadistile, kes haigelt maksab kätte venelastele, siis mõtlen sellele, kuidas nüüd on rääkima hakatud venelaste kollektiivsest süüst. Kas selline asi on su meelest üldse mõeldav?Ei tea. Kui sakslased said oma zombie-taagast lahti, küllap saavad ka venelased, kui soovivad. Kui vaid soovivad.
Millised on sinu tulevikuplaanid?Valmistan ette järgmisi lavastusi. Kui asjalood jäävad suures plaanis samaks, siis lähim neist esietendub sel sügisel Uue Teatri trupiga.
Avastasime, et oleme Kristiinaga (kunstnikust abikaasa Kristiina Põlluga – M. M.) koos tehtud lavastustega tekitanud nii palju tähenduslikke esemeid, mis mõjuvad meile endile nagu tsitaadid (võib-olla kellelegi veel). Samas, teatri uue trupi jaoks on need lihtsalt esemed nagu ikka.
Sügiseses lavastuses saavad vanad tähenduslikud asjad ja uued inimesed laval kokku.
- ÄÄREJUTT -
Rahvusvaheline teatripäev
Teatriauhinnad 27. märtsil tähistatakse pidulikult rahvusvahelist teatripäeva ja parimatele jagatakse aastapreemiaid.
Ivar Põllu on mullu Kolkjas lavastatud „Serafima + Bogdaniga” nomineeritud parima lavastaja auhinnale. Kristiina Põllu on selle lavastuse kujundusega kunstnikuauhinna nominent. Parima meespeaosatäitja auhinnale kandideerib Priit Loog, kes mängib selles lavastuses piirkonnavolinik Raimond Uusküla.
Valik tänavusi nominatsioone.
Lavastajaauhind
Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – „Eden Detail“ (Kanuti Gildi Saal).
Renate Keerd – „ÜLT“ (Eesti Noorsooteater) ja „Lood“ (Tartu Uus Teater).
Mari-Liis Lill – „Teises toas“ (Eesti Noorsooteater).
Kertu Moppel – „Mefisto“ (Eesti Draamateater).
Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus Teater).
Meespeaosatäitja auhind
Erki Laur – Markus lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).
Priit Loog – Raimond Uusküla lavastuses „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus Teater).
Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater), Joonatan lavastuses „Kadunud kodu“ (Saueaugu Teatritalu), Brent lavastuses „Teises toas“ ning osatäitmine lavastuses „ÜLT“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).
Agur Seim – Paul lavastuses „Petserimaa igatsus“ (Taarka Pärimusteater).
Juhan Ulfsak – Hendrik Höfgen lavastuses „Mefisto“ (Eesti Draamateater).
Naispeaosatäitja auhind
Triin Lepik – Juula lavastuses „Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla Teater).
Terje Pennie – Anne lavastuses „Ema“, Tiina Villmann jt lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli“ ning Adelheid lavastuses „Leskede kadunud maailm“ (kõik Ugala Teater).
Liisa Saaremäel – Heidi lavastuses „Fundamentalist“ (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).
Külliki Saldre – Loviisa lavastuses „Niskamäe naised“ (teater Vanemuine).
Evelin Võigemast – Marianne lavastuses „Stseenid ühest abielust“ (Skene Katus Kunstile).
Tartu Uus Teater sündis kriisidesse
Ivar PõlluMeie teater sündis umbes sel ajal, kui toimus Gruusia sõda. Nii et ärevus ja vaikne sõda on kogu aeg kaasa tuksunud.
Pole midagi uut, see foon lihtsalt võimendub, vaibub ja võimendub.
Nõnda et küsimus, vähemalt minu jaoks, on alati olnud, miks üldse teater, ja kui, siis milline. Mis väärib küünlaid? Mis on see, mille pärast paneks pea tulle? Sest teatrit on niikuinii ülearu, pole mõtet samasugust juurde toota. Sugugi alati ei ole meie repertuaar terav olnud, aga iga lavastus annab vastuse, kus me oleme omadega. Kui võõrdunud. Kui kohal. Kuhu edasi.
Need küsimused pole andnud alati surmigavaid või masendavaid vastuseid ja lavastusi, vahepeal lausa vastupidi.
Kuidas nüüd edasi? Ümberringi toimub väga intensiivne vaatemäng, ühtaegu ebareaalne ja reaalne, sõu ja päris. See on nagu roomlaste tsirkus, kus inimesed ja loomad elu ja surma peale võitlesid ning ausad kodanikud seda tribüünilt pealt vaatasid ja väga-väga kaasa elasid. Praegu oleme meie tribüünil ja oleme katarsise piiril. Aga homme?
Teater ei suuda seda üle trumbata. Kas teater peaks olema koht, kuhu selle eest peituda? Kus toimuvad filosoofilised arutelud elu mõtte üle?
Kui teater peaks olema nagu elu, siis elu kõrval on teater ikkagi null. Seepärast peakski otsima uusi vahendeid, kogu aeg. Ja tõde.