Madli Pesti/Teater.Muusika.Kino: Ruum kui kaasmängija

Madli Pesti, Teater.Muusika.Kino, 02.2021

2020. aasta sügisel esietendusid mitmes Eesti teatris lavastused, mis tõstsid tavapärasest enam esile vaataja ruumikogemuse. Järgnevalt vaatlen erinevaid ruumi organiseerimise viise lavastuste „Kas te olete oma kohaga rahul", „*******", „Ümarlaud", inimesed ja numbrid" ning „supersocial" näitel. (1) Ruum on teatavasti teatrikunsti määrav mõõde. Üks võimalus teatrit defineerida ongi näha seda ruumi eriomase organiseerimise kaudu. Seda määravat mõõdet ehk ruumi saavad teatritegijad esile tõsta ja pöörata sellele erilist tähelepanu. Alljärgnevalt käsitletavate lavastuste loojaid ongi huvitanud etenduse kogeja mõjutamine läbi ruumiliste vahendite. Seda mõjutamist võib vaadelda piiridel kõndimise metafoori kaudu: kunst oma olemuselt tegeleb piiridega ja piirgi on ruumiline mõiste. Käsitletavad lavastused mängivad piiridega ehk tavapärasest rohkem. Mind huvitab vaadelda seda piiridel mängu ruumi puudutavate mõistete kaudu.

Installatiivne ja kaasav teatriruum
Lavastus „Kas te olete oma kohaga rahul"(2) moodustab oskuslikult läbi põimitud terviku, mille lahutamatuks osaks on vaataja ruumikogemus. Selle installatiivse lavastuse vaataja pole mitte nähtu tunnistaja, vaid füüsiline kogeja.(3) Etendajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner istuvad koos publikuga parteris Kanuti Gildi SAA-Lis, publikuridade ette on ehitatud saali päevinäinud seintega samasugust halli tooni sein. Ruumi seninägematu füüsiline muutmine, tavapärase avara saaliperspektiivi ahendamine ei teravda mitte ainult vaataja fenomenoloogilist ruumitunnetust, vaid võtab ruumi(kogemuse) suisa kogu lavastuse teemaks. Lavastuse pealkirja lugedes võiks küsida, kas see puudutab rahul olemist oma kohaga teatrisaalis, elukohaga või kohaga elus.(4) Etendajad peavad kordamööda monoloogi - kas omaeluloolist või fiktiivset, see polegi oluline. Kes kõneleb oma suvemaja ehitamisest, kes, elades korruselamu esimesel korrusel, oma elu esimesest kinnisvarakogemusest. Lavastus avardab põnevalt vaataja taju- ja tunderuumi.(5) Lisaks lubab lavastus tõsta kaane vaataja mäluruumilt. Gaston Bachelard'i järgi on just ruum meie mälestuste keskne element (6), ja ka minu võttis lavastus kaasa mu isiklikele ruumirännakutele, aktiveerides minu mäluruumi. Mäluruumist liigutakse edasi füüsilise ruumi teadvustamisele: Mart Kangro sätib seinaga sama värvi halli plaadi minu istekoha ette. Mind ärgitatakse mõtlema perspektiivile, väljavaatele, füüsilisele võimalusele toimuvat jälgida. Siis jälle tõstetakse plaat mujale ja minu vaateväli muutub taas.

Oliver Issak toob oma arvustuses huvitavalt esile lavastuse sõnakesksuse: „... just sõna on see vahend, millega uut ruumi, uut perspektiivi, uut tunnetust vaataja (ruumi)tajusse installeeritakse. Sõnast saab tegu."(7) „Kas te olete oma kohaga rahul" avabki ühe lavastuse kohta erakordselt palju ruume, nii füüsilisi kui ka metafoorseid: teatriruumi, etenduseruumi, tajuruumi, tunderuumi, mäluruumi, sõnaruumi, kogemusruumi...
Kui lavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul" nimetaksin installatiivseks sõnateatriks, siis Von Krahli teatri ja Paide teatri ühistöö „*******" (8) kompab veelgi enam kaasaegse kunsti ja teatri piire. Teose täpseim žanrimääratlus võiks olla performatiivne ruumiinstallatsioon. Lavastus teravdab Eesti teatris väga harvaesineval moel vaataja vastuvõtumehhanisme.

Von Krahli teatris sünnib kaasamisteater, mis ilma osalejateta toimuda ei saaks: lavastuse esimeses osas loeb eelnevalt ruumis spetsiifiliselt organiseeritud publik (Ivana Mülleri vaimus) ise endale etendusteksti ette. Seejärel toimub pikk stseen etendajatega, kes on peaaegu üleni kaetud ühtaegu nii kõhedust kui nalja pakkuva mungarüüga. Publikuga suheldakse sundimatult, juuakse õlut ja vaadatakse vanu fotosid. Seejärel muundatakse ruumi: publik surutakse klaustrofoobselt kokku kottpimedasse saalinurka. Siin võib näha tahet viia inimesed piirsituatsiooni. Mõne aja pärastpäästavad publiku etendajate kehastatud töömehed, kes seina augu saevad. Me liigume justkui põrgust taevasse: kottpimedast ruumist astume pehmesse, porolooniga kaetud ja õndsa valgusega (Olafur Eliassoni teoseid meenutavasse) ruumi.

Vastukaja lavateosele oli etendusejärgsete vestluste põhjal vastandlik. Mõni tundis puudust kui mitte jälgitavast loost, siis vähemalt seostatud mõtetest, ideedest. Mina aga häälestasin end kohe abstraktse kaasaegse kunsti kogemise lainele ja leian, et sellisena oli lavastus värskendav kogemus. Tajusin seda ehtsa meelteteatrina, kuhu vaataja on haaratud lisaks kuulmis- ja nägemismeelele ka haistmis- ja kompimismeele kaudu. Sellise teatri eripäraks on publiku vahetu suhe ümbritseva etendusega ning seda tajutakse ja kogetakse aistiliselt.
Kunsti- ja teatrivälja piiridel liugleb ka Kadri Noormets oma interdistsiplinaarse kaasamisteatriga „Ümarlaud".(9) Ka seekord on Noormets leiutanud oma tööle ainuomase žanrimääratluse - „lavastus-situatsioon". Esmajoones rõhutab see mänguolukorda kui sellist: etendajad mängivad laval päriselt mitmesuguseid seltskonnamänge. Situatsioon viitab ehk ka etendajate ja publiku ühises ruumis siin ja praegu koos olemisele. Tegijatele on oluline, et näitleja oleks samamoodi elus situatsioonis nagu publikki.

Nagu Noormetsa tööde puhul tavaline, tekib ka „Ümarlaua" publikul ruumi, Tartu Uude Teatrisse sisenedes ohhoo-elamus. Etenduse kulgedes imbub sisse mälu temaatika: kohamälu, inimeste mälu, mälu kui tegu. Ühises ruumis luuakse ühine pinnas, kust mängima hakata. Igal publiku liikmel tekivad omad mäluseosed mängudega (vrd lavastus „Kas te olete oma kohaga rahul", mis kergitas esile vaataja mäluseosed oma elukohtadega). Tekivad seosed mineviku, mälu ning kohaloluga siin ja praegu. Noormetsale pakub huvi ruumi salvestamine vaataja mällu ja mõne aja pärast muutunud ruumis algse olukorra taastamine - siin on tugev teadlikkus ruumist. Inimestel on õigus osaleda selles vaatlejana või tegutsejana, võttes endale erinevaid rolle.
Kadri Noormetsal on lavastuste, ka „Ümarlaua" loomise impulsiks alati ruumipilt, mis seostub kohe ka tegevuslahendusega.(10) Seekordne lavastuse pealkiri, „Ümarlaud", peegeldabki ruumilahendust ning see määrab suuresti publiku ruumitunnetuse. Noormetsa loomingule ongi omane huvi just tunnetusliku ruumi vastu.

Ruumi installatiivsus
Kõiki kolme käsitletud lavastust võib nimetada installatiivseks, kuna nende - nii vormi kui ka sisu - lahutamatuks osaks on ruumilised suhted.(11) Installatiivsetes lavastustes esitletakse ruumi tähendust loova elemendina, subjektina, kusjuures ruumi omadusi transformeeritakse etenduse käigus. Seda just lavastused „Kas te olete oma kohaga rahul" ja „*******" jõuliselt teevadki. Tavapärast ruumitunnetust muudab Kanuti Gildi SAALi lavastuses etendajate paiknemine vaatajatega samas ruumis, ehk siis etendamine toimub istmetel, pingiridade vahel, kõrval ja all. Von Krahlis nihutavad ja ehitavad etendajad seinu ja muudavad ruumi osalejate ümber täielikult. „Ümarlauas" ruum vaatajate ümbertäielikult ei muutu, kuid kuna ruumi keskel asuva suure ümarlaua asukoht kas laua, põranda või laena on piisavalt jõuline, mõjutab selle liikumine publiku tunnetuslikku ruumi.
Installatiivsetele lavastustele on iseloomulik avada tavapäraseid teatriruume erilisel moel ja seda peamiselt etendajate tegevuse kaudu. Kolm käsitletud lavastust toimuvad kõik harjumuspärases teatriruumis, kuid pakuvad sellele uut vaadet. Kuna lavastused leiavad aset tuttavates teatrimajades, ei ole need kohaspetsiifilised (selle all mõistetakse etenduspaiku väljaspool tavapäraseid teatrihooneid). Küll aga võib neid nimetada ruumispetsiifilisteks, sest nad pakuvad uutmoodi ja (Von Krahlis) kohati äratuntamatut vaadet tuntud ruumile. Need lavastused mõtestavad teatriruumi ümber ja publik saab võimaluse vaadata harjunud teatriruumile värske pilguga.
Teatriruumi kui mõiste all peetakse eelkõige silmas spetsiaalselt teatritegemiseks ehitatud või kohandatud hoonet(12) Hoone mõjutab nii etendajaid kui ka publikut ning seda, kuidas etendust vastu võetakse ja tõlgendatakse. Mainitud kolm lavastust teravdavad kohe etenduse alguses vaataja ruumitaju. Lavastustes on muudetud tavapärast ruumipaigutust, kahes neist tegeldakse ka vaataja sisenemise eripärase organiseerimisega. Kadri Noormets laseb vaatajatel siseneda publiku ruumist etenduse ruumi koos etendajatega, üksteise järel hanereas. Saali sisenedes seistakse koos etendajatega ümber ruumi täitva ümarlaua - mänguvälja. Ühine mänguruum on kehtestatud, mäng võib alata. Ka Von Krahlis lasevad lavastuse „*******" tegijad publikul etenduse ruumi siseneda ükshaaval ja ebatraditsioonilist teed pidi, läbi teatri ametiruumide. Lavastuses muudetakse etenduse ruumi sedavõrd, et ka kõige kogenumal Von Krahli saalis viibinul läheb etenduse jooksul tavapärane ruumitunnetus sassi, mis omakorda aktiveerib veelgi teravamalt osaleja kohalolutaju.
Käsitletud lavastuste installatiivseid omadusi rõhutab ka ruumi organiseerimine vaatajate silme all: raskete paneelide tõstmine nii Kanuti Gildi kui ka Von Krahli saalis, ümarlaua tõstmine ja langetamine Kadri Noormetsa lavastuses. Installatiivne lavastus ei taotle illusiooni, vaid nähtavale tuuakse installeerimise, ruumi muutmise protsess. Samuti on neile iseloomulik rõhutatult terviklik ruumikasutus, mis loob ka vaatajates erilise ruumilise kogemuse.

Kaasav ruum
Üks võimalus on vaadelda ruumi kui publiku kaasamist soodustavat elementi. Publiku tegutsemisest või tegemata jätmisest võib sõltuda etenduse kulg. Von Krahli lavastuses „*******" peavad publiku liikmed üksteisele teksti ette lugema või ettekirjutatud tegevusi tegema ja sellest moodustubki etendus. Tegevuse käigus kasvab teadlikkus ruumist ja seal paiknevatest inimestest: publik seisab kindlatel kohtadel üle ruumi hajutatult. Kui keegi jääks teksti lugemise või ettekirjutatud tegevustega liialt kaua kõhklema, küllap siis oodataks mõnda aega ja mindaks siiski edasi (tekstilugeja järjekorranumber ilmub ekraanile). Publiku ja ruumi suhe teravdatakse ka teises stseenis, kui etendajad suruvad inimesed ühte saalinurka, ehitades nende ette musta paneelseina. Publiku liikmel oli võimalus rikkuda etendajate plaani. Seega, etendajate tegutsemine ruu-mi füüsilise muutmisega pani vaatajad otsustaja rolli. Kuuldavasti oli selline takistav olukord ühel etendusel tekkinudki ja etendajad ei saanud etenduse edasi minemisega eriti hästi hakkama. Etendus jätkus, kui publiku liige seda lõpuks lubas.
Uue Teatri „Ümarlaua" puhul näeb lavastaja publiku kaasamist pigem võimalusena. Kadri Noormets toimetab selle võimalusega talle omasel pehmel ja sõbralikul moel. Noormetsal on eriline anne luua oma tasasel kombel pingevaba atmosfäär, kus keegi ei tohiks end tunda ohustatuna või ebamugavalt. Kuna lavastuses on keskne rollimäng „Maffia", mida etendajad mängivad päriselt, st teadmata, kes kolleegidest keda mängus kehastab, siis on publikul reaalne võimalus aidata etendajaid, et mänguga ja seega ka etendusega kiiremini edasi minna. Kaasav ruum ilmutab end „Ümarlaua" puhul veel ühest aspektist. Uue Teatri saali on näiliselt juhuslikult pillutatud kõikvõimalikke esemeid: klaasid, puurid, lauajupid, nöörid. Jääb mulje, et need on jäänud vedelema lavastuse prooviperioodist. Publikul on võimalus istuda ruumi neljas küljes asuvatele toolidele, tagurpidi asetatud toolid tuleb aga enne püsti tõsta ja segavad lauajupid eemale lükata. Etenduse lõppedes on aga publikul ülesanne taastada ruumis algne kord (ehk näiline kaos).

Etenduse ruumi kehtestamine
Kohaspetsiifiline rännaklavastus „Inimesed ja numbrid"(13) on eesti teatris eriline näide tugeva, mitmesugustest elementidest koosneva etenduse ruumi (performance space(14)) kehtestamisest. Lavastus toimub väga erinevates paikades: teatriruumis, bussis, tänaval, korterites. Gay McAuley järgi kohtuvad etenduse ruumis etendajad ja publik, kes töötavad koos (sic! work together), et sünniks teatrikogemus. Etenduse ruum jääb alles ka siis, kui puudub teatriruum kui hoone. Etenduse ruum ongi just see ruum, mis on teatrit olemuslikult määrav. Ilma etenduse ruumita, kus toimub vaataja ja etendaja kohtumine, pole ka teatrit.(15) Riigi toimimise ja inimeste vabaduse üle mõtlema panev lavastus „Inimesed ja numbrid" algab ja lõpeb küll Vaba Lava väikeses saalis, kuid nelja bussi jaotatud publik saab näitlejategiidide juhatusel seigelda paar tundi hilisõhtuses Põhja-Tallinnas ja vanalinnas. Lavastus sünnibki teatrisaalis, bussis, tänaval ja neljas korteris, mida vaataja koos oma väikese bussiseltskonnaga külastab. Näitlejad kehastuvad etenduse jooksul entusiastlikeks statistikuteks-koolitajateks. Teatrisaalis toimuval sissejuhataval „koolitusel" tutvustatakse, mis on mediaanpalk, tulukvintiilid, tarbimiskaalud ja leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulek.
Lavastajat Birgit Landbergi on käivitanud statistiline info, et (2018. aasta seisuga) elab 2,4% Eesti inimestest absoluutses vaesuses ja 21,7% suhtelises vaesuses. Lavastaja küsib, mis on nende numbrite taga. Ta jõuab inimese privaatruumi ehk koju. Ka see lavastus pakub meelteteatri kogemuse: etendusel osaleja tunneb võõra kodu lõhna, istub võõral voodil, nuusutab toataimi, piilub külmkappi. „Inimeste ja numbrite" publikut sõidutatakse „inspekteerima" nelja korterit, mille asukate sissetulek asub erinevates tulukvintiilides.
Lavastus tõi meelde kaks Eestiski esinenud kaasaegse teatri tipptruppi. Meelteteatri ja osavõtuteatri trupp SIGNA Taanist loob leitud paikadesse realistlike mängumaailmade sarnaseid kogemusruume. Nende kohaspetsiifiline teater lähtub sageli konkreetsest ruumist ning nad panevad suurt rõhku lõhnadele, objektide katsumisele ja publiku aktiivsele osavõtule. Birgit Landbergi lavastusega haakuvad ka poliitilise osavõtuteatri tipptegija Rimini Protokolli paljud rännaklavastused, mis pakuvad sageli mitmekülgseid piirikogemusi.(16) Inimese taju- ja kogemuspiire kompab ka „Inimesed ja numbrid". Lavastus pakub osalejatele erilist kogemusruumi: on ju haruldane liikuda eluruumides, mille elanike sissetulek on etendusel osaleja omast kordades madalam või kõrgem. „Inimesi ja numbreid" saab vaadelda ka installatiivse ruumi kontekstis: lavastuses osalevaid eluruume esitletakse subjektina, nii teose sisu kui vormi lahutamatuks osaks on ruumilised suhted. Lavastus suutis aga, vaatamata oma ruumilisele heterogeensusele, kehtestada tugeva ja ühtse etenduse ruumi, nii et etenduse kogejal tekkis terviklik tajuruum.

Sotsiaalne ruum rakendusteatrina
Teater võib lisaks eriomasele füüsilise ruumi organiseerimisele pakkuda ka suhtlus- ja mentaalse ruumi avardamise võimalusi. Sellekohase näitena sobib vaadelda kaasavat, ajutist kogukonda loovat rakendusteatri katset, Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste lavastust „supersocial"(17). „supersocial" üritab luua sotsiaalset ruumi etendusest osavõtjate ümber. Sotsiaalseks nimetatakse igasugust ruumi, kus inimesed suhtlevad.(18) Seega, igasugune teatriruum on sotsiaalne ruum, aga „supersocial" tõstab selle sotsiaalse ruumi fookusesse, teravdab selle tajumist. Lavastuse võib asetada ka su-hestuva esteetika konteksti: suhestuv kunst seisneb interaktsioonis, inimestevahelise kogemuse pakkumises(19) ja sellega „supersocial" just tegelebki.
Sisuliselt huvitab lavastuse tegijaid ühiskondliku arvamuse kujunemine: kuidas mõjutab sotsiaalne keskkond vaba arvamuse kujunemist ja sellele kindlaks jäämist? Mille nimel tasub teha kompromisse ja milline on demokraatia tervis laiemalt? Kas meie põhimõtted jäävad vankumatuks ka sotsiaalse surve all? Lavastus on poliitiline ja ka siin saab kasutada ruumimetafoore: lavastus tegeleb osalejate „poliitilise ühisruumi"(20) leidmisega, seejuures saavad osalejad kujundada ja väljendada oma vaateid poliitiliselt ja ühiskondlikult põletavatel teemadel ning positsioneerida end läbi arvamuste ja tegude.
Kahjuks nägin lavastust vaid korra, mis ei ole järelduste tegemiseks kaugeltki piisav. Nähtud „supersociali" etendus mõjus vajaliku performatiivse ühiskonnaõpetuse tunnina. Publikult küsitakse ühiskondlikult olulisi küsimusi (näiteks, kas eakate eest peaks hoolitsema ühiskondlike ressursside eest hooldekodus või on see kohustus perekonnal), palutakse grupeeruda vastavalt arvamustele ja siis gruppidel võimalusel ühineda. Nähtud etendusel küll erilist diskussiooni ei sündinud ning omavahelised arutelud olid pigem loiud.Lavastus asetub rakendusteatri konteksti, sest selle eesmärk asub väljaspool esteetilist. Iseloomulik on, et etendused leiavad aset väljaspool teatriruume: „supersociali" kõik etendused toimusid erinevates kohtades, näiteks raudteejaamas, noortekeskuses, kultuurimajas, muuseumis (lõpuks sai lavastusest osa ka teatriruumis, Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALis). Sellise rakendusteatri eesmärk võikski olla kogukonna, vähemalt ajutisegi kogukonna loomine, samuti hariduslik eesmärk noorte puhul. Lisaks, etendused olid tasuta kättesaadavad kõigile. Tegijad on intervjuus öelnud, et neile on oluline kaasata inimesi, kellega koos ühiskonnas elame, kuulda nende mõtteid.(21) Seega, „supersocial" oli katse luua ühine sotsiaalne ruum.

Kokkuvõtteks
Artiklis käsitletud lavastused ei esinda päris traditsioonilist teatrit, kus eristatakse fiktsionaalset ja reaalset ruumi. Kõnealuste lavastuste puhul eksisteerivad need ruumid paralleelselt ega oponeeri teineteisele; võib ehk isegi öelda, et fiktsionaalne ja reaalne ruum asetuvad teineteisest eristumatult kohakuti. Võime neid ruume vaadelda kõikehõlmava kunstiruumi kontekstis: „Kunstiruum ühitab ja ühendab kontseptuaalse ja pertseptiivse, ratsionaalse ja meelelise, abstraktse ja konkreetse, teoreetilise ja tajutava ruumi."(22) Võimalik, et seda, mida kunstiteadlane Kaia Lehari nimetab kunstiruumiks, käsitleb teatriteadlane Erika Lischer-Lichte performatiivse ruumina. Performatiivne on ruum, milles etendus ilmneb, ja see ruum sünnib etendajate ja vaatajate koostoimes. Performatiivne ruum avab mitmekesiseid suhteid etendajate ja vaatajate, liikumise ja taju vahel. Nende suhete ükskõik millisel viisil muutmine või kehtestamine muudab performatiivset ruumi. Performatiivset ruumi nimetab Fischer-Lichte ka vahepealseks ruumiks (space between) ja etenduse käigus on see pidevas muutumises.(23) Erinevalt (Fischer-Lichte järgi) arhitektuurilis-geomeetrilisest ruumist (mis on McAuley järgi teatriruum), ei hõlma performatiivne ruum artefakte. Oma olemuselt kuulub performatiivne ruum pigem sündmustele kui kunstiteostele ja siinses artiklis analüüsitud lavastused sobituvad sellise vaateviisiga hästi. Performatiivne ruum loob alati ka atmosfäärilist ruumi (atmospheric space)(24), seega võib selles näha eespool käsitletud füüsilisi ja metafoorseid ruume ühendavat kontseptsiooni. Analüüsitud lavastusi ühendabki teravdatud taju performatiivsele ruumile. Ruumist on saanud aktiivne kaasmängija.

Viited:
1 Kahjuks pole ma näinud lavastust „Standard" (autorid Eva Koldits, Kairi Mändla, Mirtel Pohla, Inga Salurand, Hendrik Kaljujärv ja Triin Suvi; esietendus 12. VIII 2020 ühes Tallinna kesklinna katusekorteris), mis kirjelduse järgi sobiks siinset käsitlust täiendama.
2 Autorid-esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, dramaturg Maria Arusoo, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikunstnik Artjom Astrov. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esietendus 24. VIII 2020 Kanuti Gildi SAALis.
3 Pullerits, Marie 2020. Vaba tahte kohavalik. - Sirp, 11. IX.
4 Virro, Keiu 2020. Kas te olete oma (ruumi)kogemusega rahul? - Eesti Päevaleht, 15. X.
5Samas. 6Issak, Oliver 2020. Millest me räägime, kui me räägime kinnisvarast? - Teater. Muusika. Kino, nr 10.
7 Samas.
8 Von Krahli teatri ja Paide teatri koostöölavastuse autorid on Mart Koldits, Kairi Mändla, Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Kirill Havanski, Kalle Tikas, Jari Matsi. Esietendus 4. IX 2020 Von Krahli teatris.
9 Laval Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles ja Martin Kork; dramaturg Aare Pilv; maali autor Kairo; helikunstnik Taavi Suisalu; valguskunstnik Karl Marken. Esietendus 10. X 2020 Tartu Uues Teatris.
10 Noormets, Kadri 2020. Kadri Noormets liigub päris teatri poole. Intervjuu Madli Pestile. - Postimees, 16. X.
11 Vt installatiivsusest: Raudsepp, Evelyn 2017. Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014-2017. Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
12 Vt ruumitaksonoomiast: McAuley, Gay 2000. Space in Performance. Making Meaning in the Theatre. Ann Arbor: University of Michgan Press, lk 24 jj.
13 Lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Emil Kallas, näitlejad Kaarel Targo, Märt Koik, Mihkel Kallaste, Karl Edgar Tammi ja vabatahtlikud. Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastus; esietendus 20. X 2020.
14 McAuley, Gay 2000. Space in Performance. Making Meaning in the Theatre. Ann Arbor: University of Michigan Press, lk 26.
15 Samas. 16 Vt ka Pesti, Madli 2020. Meeliergutav rännaklavastus. - Postimees, 28. X.
17 Autorid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste. Etendajad Üüve-Lydia Toompere, Siim Tõniste ja Maryn-Liis Rüütelmaa; heli Dillon Sutherland; kunstnik Mari Škerin;
valgus Henry Kasch. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esietendus 28. VIII 2020 Tartus Elektriteatris.
18Lefebvre, Henri 2009. State, Space, World. Minneapolis, London: University of Minnesota Press, lk 186-187.
19 Bourriaud, Nicolas 2002. Relational Aesthetics. Dijon-Quetigny: les presses du reel, lk 44.
20 Ranciere, Jacques 2006. Aesthetic Separation, Aesthetic Community: Scenes from the Aesthetic Regime of Art. - Art&Research, vol 2, nr 1, suvi 2008, lk 1-15.
21Intervjuu Priit Rauale. - https://vim eo. com/447420052 22Lehari, Kaia 1997. Ruum, keskkond, koht. Tallinn: Virgela, lk 16.
23 Fischer-Lichte 2008. The Transformative Power of Performance. London, New York: Routledge, lk 107.
24 Samas, lk 114.

„Kas te olete oma kohaga rahul". Autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner. Dramaturg Maria Arusoo. Helikunstnik Artjom Astrov. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 24. VIII 2020 Kanuti Gildi SAALis.„Kas te olete oma kohaga rahul". Alissa Šnaideri fotod

„Ümarlaud". Lavastaja Kadri Noormets. Dramaturg Aare Pilv. Maalikunstnik Kairo. Lavakunstnik Tanel Russ. Helikunstnik Taavi Suisalu. Valguskunstnik Karl Marken. Grimmi- ja kostüümikunstnik Piret Sootla. Mängivad Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 10. X 2020 Tartu Uues Teatris. Talis Taim

„Inimesed ja numbrid". Lavastaja Birgit Landberg. Dramaturg Mihkel Seeder. Kunstnik Illimar Vihmar. Valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Kaarel Targo, Märt Koik, Mihkel Kallaste, Karl Edgar Tammi, harrastusnäitlejad ja vabatahtlikud. Esietendus 20. X 2020 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses. Karli Sauli

„supersocial". Autorid ja lavastajad Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere. Etendajad Maryn-Liis Rüütelmaa, Üüve-Lydia Toompere, Siim Tõniste ja publik. Helikujundaja Dillon Sutherland. Kunstnik Mari Škerin. Valguskujundaja ja tehniliste lahenduste autor Henry Kasch. Kanuti Gildi SAALi esietendus 28. VIII 2020 festivalil „Tartu interdistsiplinaar". Rene Jakobsoni foto