Madlen Siniallik/Arvustus. Liigne vabadus publiku ees tekitas igatsuse fookuse järele

Madlen Siniallik, Tartu Postimees, 14.02.2023

ESIETENDUS. Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöös mängib neli näitlejat oma füüsilise ja vokaalse võimekusega.

Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöös sündinud «Vaba(n) dus» tundub esmapilgul julge ja provotseeriv ning tõotab käsitleda sügavaid teemasid, kuid jääb lõpuni vaatamisel lahjaks ja tundub justkui toores.

Kuigi lavastaja on seekord Reimo Sagor Vanemuisest, meenutab lavastus ülesehituselt veidi eelnevaid Uue Teatri lavastusi. Seda eriti seetõttu, et mitmes stseenis on teema algpunktiks lastemängud. Samuti leidub temaatilisi paralleele varasemate lavalugudega, mis tekitavad usinamatele teatrikülastajatele paratamatult võrdlusmomendi varem nähtuga.

Sünergiline trupp

Näitetrupi moodustavad Uue Teatri Ilo-Ann Saarepera ja Martin Kork ning Vanemuise Maarja Johanna Mägi ja Veiko Porkanen. Nende vahel on tunda sünergiat ja ka mängudes võisteldes on nende vahel tunda sõbralikkust.

Eriti tore on näha vanemuislasi rolli etendamise asemel vahelduseks mängulisemalt näitlemas. Nad on saanud avarama võimaluse publikule meelde tuletada enda füüsilisi ja vokaalseid võimeid. Esietendusel paistis, et vanemuislased naudivad piiridest väljumist.

Lavastuse jooksul sai iga näitleja võimaluse olla ühe stseeni keskpunktis. Saarepera võlus publikut armsa siirusega ja Mägi sügavamõttelisusega. Porkanen esitas kookonisse mässinuna mõtlemapaneva kõne, mis isegi ilma miimika ja žestideta puudutas publikut, ning ta lendles vaba linnu kombel mänguplatsi kohal.

Kork meenutas onuheinolike vabandustega oma rolli lavastuses «Siili poomine» ning tema intervjuud Eesti Päevalehes lugenul tekib küsimus, mil määral on tegemist näitlemisega. Kork on alles oma teatrikarjääri alguses ja et mitte kindlasse karakterisse kinni jääda, oleks põnev näha teda kujutamas mahedama iseloomuga tegelast.

Kuigi näitlemine oli nauditav, jäi üldmulje «Vaba(n)dusest» kesisevõitu. Kogu asi mõjus pigem etüüdide kogumiku kui ühtse lavastusena. Kuigi erinevate stseenide läbimängimine on hea viis üksikute märksõnade põhjal terve lavastus üles ehitada, jäi kõnealusel juhul puudu kriitilisest pilgust.
Peale väga laia vabaduse märksõna ja rekvisiitidest tulenevate üleminekute pole stseenide vahel palju seoseid, seega ei tekkinud ühtset tervikut ning stseenid jäid mõtisklusteks, mis üldjuhul ei viinud kuhugi. Etenduse lõpuks oli raske öelda, mis oli lavastuse keskne mõte.

Publiku ootused

Lavastuse promomaterjalis tõstatati palju erinevaid küsimusi, esietendusele eelnevates intervjuudes mainis Sagor koroonapandeemiat ja Kork majanduslikku vabadust, kuid publikul ei tasu oma ootusi liialt kõrgeks ajada, sest need teemad ei leia lavastuses eriti kajastust.

Ka linnas siia-sinna kleebitud plakatitel leitav lõvi ei jõua lavale ning see süvendab muljet, et lavastus on justkui poolik ning viidi avalikkuse ette enne, kui trupp suutis otsustada, mis on need teemad ja kujundid, millele nad soovivad keskenduda. Sealjuures venisid mõned stseenid liialt pikaks, näiteks burkastseen ei suutnud enda pikkust ära õigustada.

Lavastuse üks tugevaimaid külgi on Kärt Karro valguskujundus, mis tihedalt muutudes aitab stseenide õhustikku muuta kord loomalikult pinevaks, kord unelevalt rahulikuks. Kavalalt on lahendatud ka lavakujundus, mis mõjutab vaatamiskogemust vastavalt sellele, millise valiku on vaatajad vabade kohtade hulgast teinud.

Kuigi näitlejad tegid esietendusel hea töö ja oli tore näha vanemuislasi laval vabamalt liikumas, jäi «Vaba(n)dus» kokkuvõttes pigem igavaks ja liialt laialivalguvaks. On lootust, et järgnevate etendustega loksuvad stseenid omavahel paremini paika, kuid ühtse fookuse andmiseks oleks vaja palju tööd teha.

"Eriti tore on näha vanemuislasi rolli etendamise asemel vahelduseks mängulisemalt näitlemas."


MÄNG VABADUSEGA
10. veebruaril esietendus Vanemuise ja Tartu Uue Teatri koostöös «Vaba(n)dus». Teatrikriitik Madlen Siniallik leiab, et kuigi näitlejad tegid hea töö, jäi lavastus laialivalguvaks.

SADAKOND MINUTIT
• 10. veebruaril esietendus Tartu Uue Teatri suures saalis «Vaba(n)dus».
• Lavastus on valminud Tartu Uue Teatri ja Vanemuise, autor-lavastaja Reimo Sagori, dramaturg Sven Karja ja trupi koostöös.
• Kunstnik Fey Piir, valguskunstnik Kärt Karro, muusikaline kujundaja Indrek Asukül.
• Vaatajate ees on Ilo-Ann Saarepera, Maarja Johanna Mägi, Martin Kork ja Veiko Porkanen.
• Etendus kestab umbes sada minutit, vaheaega ei ole.

ALLIKAS: TUT

Trupis on neli näitlejat: Veiko Porkanen (vasakult), Maarja Johanna Mägi, Martin Kork (esiplaanil) ja Ilo-Ann Saarepera. GABRIELA URM

MADLEN SINIALLIK, teatrikriitik