LAVASTAJADEBÜÜT. Lavastuses «Kauboid ja vampiirid» aitab meeleolu luua rikkalik lavakujundus, mis viib publiku juba saali sisenemisel vesternlikule läänenabale.
Martin Kork tegi möödunud laupäeval Tartu Uues Teatris oma lavastajadebüüdi «Kauboid ja vampiirid», tuues lavale omapäraste riimidega luuletuse, mis arutleb surematuse üle. Siiski ei tasu publikul oodata kuiva etlemist, kuna laval üles astuvad Martin Kork, Hardi Möller, Erik Richard Salumäe ja Mark Erik Savi käsitlevad surematuse, arengu ja edujanu teemasid humoorikas võtmes, näidates seejuures ka oma füüsilisi võimeid.
Lavastuse algus venib: tegelaste ükshaaval sisenemine ei ole naljakas. Stseen oleks ajakulu väärt, kui vaataja saaks selle käigus rohkem aimu kauboide iseloomudest. Tegelasi tutvustades kõlavad üha uuesti samad fraasid.
Kuigi andeka poeedi luulele võivad kordused palju juurde anda, tunduvad need lavastuses «Kauboid ja vampiirid» veidi liiga laisad. Hea kordus tekitab vaatajas ootamatut äratundmisrõõmu ja kannab endas igal taasilmumisel mõnda uut nooti, siin kujunevad need aga pigem etteaimatavaks malliks, mille rikkumine ei ole suur üllatus.
Pärast sisenemist
Kui kohmetu tegelaste tutvustamine ja teemapüstitus läbi saavad, on lavastus siiski ülimalt nauditav. Tehakse palju kavalaid, kohati tähenärijalikke nalju ning kord humoorikaid klišeesid kasutades, siis jälle teemadele ootamatu nurga alt lähenedes hoitakse vaatajat põnevil.
Üks lavastuse tipphetki on ilmselt Korgi ja Mölleri füüsiline mõõduvõtt, mille eskalatsioon pani esietendusel publiku ahhetama.
Kork on endale võtnud neljast kauboist kõige tagasihoidlikuma, Punase Jacki rolli, kuid oma sarmiga suudab ta esmapilgul käpardliku ja lihtsameelse tegelase kurikuulsate kauboidega samale tasemele tõsta. Mölleri Võrgutaja Jack on juba liigutuste poolest donžuanlik ning lavastuse jooksul saab nii mõnigi kord näha kirge, millega ta daame võlub.
Salumäe oma juuksepahmakaga sobib hästi kehastama teadushuvilist Jack Kuuskanti, kes ei suuda teistega füüsilistes mõõduvõtmistes konkureerida. See-eest hiilgab ta oma tegude ja ideedega ning tänu näitleja ilmekusele on teda põnev jälgida. Savi Ühe Lasu Jack on ütluse «vaga vesi, sügav põhi» kehastus, kes hoiab vaikselt teistest eemale, kuid kelle kohalolu sellest hoolimata ei jää märkamata.
Lisaks näitlejatööle aitab lavastuse atmosfääri luua rikkalik ja detailne lavakujundus, mis viib publiku juba saali sisenedes vesternlikule läänenabale. Lavastuse jooksul tõstab seda veelgi esile Kärt Karro ja Kristjan Tammi valguskujundus, mille kavalad detailid suunavad publiku tähelepanu.
Vampiiri tarkus
Lisaks edujanustele kauboidele toimetab lavastuses vampiir, kes maandab surelike õhinat ja jagab neile üpriski pessimistlikku elutarkust (või peaks ütlema ebasurnutarkust). Innukalt arengut jahtivate kauboide kõrval mõjub vampiir antagonistina, kes ütleb kangelastele, et nende pingutustel pole mõtet. Kuid kliimakriiside ja tehnoloogia kuritarvitamise ajastul peab tõdema, et ehk on tal õigus ja lõputu areng ei ole mõistlik ega kasulik.
Lavastuse lõpuks suudavad kauboid siiski vampiiri mõista ning tahavad talle heameelt valmistada. Viimased hetked laval on küll kaunid, kuid paratamatult kerkib peas esile mõte: mis edasi?
Tundub, et viimane stseen räägib vastu kõigele, mida lavastuse eelnevad poolteist tundi on publikule selgitanud. Kuigi vampiir laval hoiatas liigse auahnuse eest, võib kokkuvõtteks öelda, et Kork võib püüelda lavastajana kõrgemate sihtide poole. Kui tal õnnestub publikut naerutada nii nagu esietendusel, on pingutused vaeva väärt.
TARTU UUES TEATRIS
• Tartu Uues Teatris esietendus 26. novembril «Kauboid ja vampiirid».
• Teater on lavastuse määratlenud märuliks läänenabal.
• Autor-lavastaja Martin Kork.
• Kunstnik Illimar Vihmar.
• Valguskunstnik Kärt Karro.
• Laval on Martin Kork, Hardi Möller, Erik Richard Salumäe ja Mark Erik Savi.
ALLIKAS: TUT
"Kui kohmetu tegelaste tutvustamine ja teemapüstitus läbi saavad, on lavastus siiski ülimalt nauditav."
Baarileti juures on vesternlike kauboide rollis Martin Kork (vasakult), Erik Richard Salumäe, Hardi Möller ja Mark Erik Savi. HENRY GRIIN TUT
MADLEN SINIALLIK, teatrikriitik