Madis Mikkor: Vägi, millega ERMis teatrit tehakse

Madis Mikkor, Müürileht, 8.11.2016

Oktoobri keskel avati Eesti Rahva Muuseumi teatrisaal Ivar Põllu ja Tartu Uue Teatri lavastuse „Vägi” esietendusega. Kuidas poolteistsada inimest lõkke ümber mahtus, muljetab Madis Mikkor.


Mis vägi see on, mis paneb inimesi tuhandete kaupa, lähedalt ja kaugelt, meilt ja mujalt teed otsima unustatud aegade ja võõraste lugude juurde? Eesti Rahva Muuseumi uus maja on maagiline vormel, millega on nii kaua lohutatud unistuste täitumises kahtlejaid, et nüüd ilma ootuste ja lootusteta sellesse templisse enam astuda ei sobigi. Ootustega mindi kindlasti ka vaatama, kui laia loo Uue Teatri seltskond seekord võtab. Uus mängupaik näikse nõudvat uut lähenemist ja seninägemata ilmutusi. Kui esimese asjana saali astudes toolidest puudust tundev publik targu uurima hakkas, kuidas ruumist ka välja pääseb, oli see märk, et ilmutuse vastuvõtt ei pruugi igaühele jõukohane olla. Ometi laotati kohaletulnud rahvas väikese sekeldamisega siiski nagu värske hein saalipõrandale laiali ja kosmiline kinoseanss võis alata.


Kui meie vaatame tagasi, siis kes vaatab tagasi meie peale?


Sügaval maa all, kaelamurdvat akrobaatilist ronimisoskust nõudva redeli lõpus asub katakombide labürint. Koridorid, toad ja saalid avanevad üksteise järel avastaja pilgule, kuid oma sügavamaid saladusi varjavad nad kiivalt. Millist rituaali viidi läbi ruumis, mille põrandal lebab tihedalt külg-külje kõrval sada ja viiskümmend sinistesse kookonitesse mähitud inimkeha?


Alt-üles perspektiivi abil võib tajuda, et kui ühine vaatepunkt viia võimalikult madalale, pole enam vahet, kas vaataja on suureks sirgunud või kängu jäänud, piisavalt kaugesse tulevikku kaedes ja tuleviku jaoks oleme ühtviisi tillukesed.


Siis tulevad näitlejad. Elavad inimesed elava muusika saatel. Ja kui on ära kuulatud, kuidas mulgi kuue juurde kuuluvad püksid kandjal kubeme hauduma ajavad, võib järgneva pikema ja sügava monoloogi ajal korra ka rahulikult tukastusse vajuda. Unelauluks luubivad silversepalikud sämplid.


Millest on tehtud kukeseened?


Ja millest rääkida, kui teksti pole ette antud? Esimene saladus jäi lahendamata, ehkki neljas sein oli ringikujuline ja kuna näitlejad ise tehnilise personalina logistikat korraldasid, siis ka hõredapoolne. Tordikarbitäis krõmpsuvaid kukeseeni oli kahtlemata etenduse mõjuvamaid rekvisiite. Loomulikult tuli põldudelt ka palju muud silmale maitsvat nagu valgusest puust ilmasambad, kuid jäägu iga vaataja meeltele oma. Mulle meeldisid kukeseened.


Ja siis tuli kätte Tätte-aeg. Asjasse pühendamata maised hinged võisid teise tukastuse ette võtta. Viimasest unest äratas naelapillide ansambel, kuid millega etendus lõppes, sellest ei saa siinkohal rääkida – muidu poleks lugejal ju enam endal põnev tollesse vägevasse auku laskuda.


Tagasi maa peale tulnud publik võis uuesti jalad kängitseda ning vihjama peaks ka, et kontsakingadel tütarlapsed tuleb pärast etendust kätel autosse kanda, sest parklasse viib tee üle künkliku killustiku.


Vaata lavastuse „Vägi” novembrikuiseid etenduseaegu Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt.

Jaga

Vaata lisaks