Maaleht: Teater 2020 elu või ellujäämiskursus

Margus Mikomägi, Maaleht, 17.12.2020

Pandeemia tõttu painavad teatreid tõsised küsimused. Peale majandusliku ellujäämise on kaalukausil valik - kunst või meelelahutus.
Publikupiirangud ja hajutamiskohustus ei ole ainult majandusliku ellujäämise küsimused. Venemaa teatriasjatundja Oleg Lojevski ütleb, et teater on elus, aga kui saalid peavad olude sunnil olema pooltühjad, ei anna see näitlejatele võimalust tunnetada publiku tagasipeegeldust. “Nõnda on raske endast kõike andes mängida. See ei lae näitlejat. Praegu tuleb aga ellu jääda, et edasi elada!” mõtiskleb kogu Venemaal taas teatrilaboratooriume korraldav Lojevski.
Maailmakuulus Läti lavastaja Alvis Hermanis ütleb novembri lõpus antud intervjuus: “Poliitkorrektsuse hävitav terror jätab kunstile aina vähem ruumi.”
Seda tõdemust saab laiendada meil ja mujal maailmas sündivatele muutustele. Hermanise sõnul on just pandeemia oludes selgunud, et XXI sajandil üles võetud kiirus ei klapi inimese psühhofüüsikaga, meie bioloogilistel parameetritel on omad piirid. “Teater sünnib vaid füüsilise kohtumise ja vahetu elamuse teel. Kõik need Zoom-teatrid on lihtsalt üks jama,” ütleb Hermanis.

Puuris või pilves
Kanuti Gildi juhi Priit Raua eestvõtmisel arutati hiljuti veebiseminaril teatri internetivõimaluste üle. Seda suunda nimetatakse erialaringis - ja ilmselt see kinnistub laiemalt - voogteatriks. Arutlesid Emer Värk, Kristjan Suits ja Maike Lond, kes kõik on proovinud teatrit nüüdisaegsete tehniliste vahenditega rikastada.
Millest räägiti? Sellest, et nii-öelda pilves ei saa edastada energiat. Kuidas luua ühendus publiku ja laval olevate inimeste vahel? Eesti teatril ei ole hetkel kvaliteetseks voogedastuseks tehnilist ja rahalist võimekust. Tulevikus aga paneb inimene kodus pähe virtuaalreaalsuse prillid, mis võimaldavad justkui olla näitlejatega samas ruumis. Veel arutati, kuidas saaksid vaatajad oma kodudes tajuda voogteatri sündi siin ja praegu. Leiti, et voogteater ei tohi midagi imiteerida, kopeerida, vaid tuleb leida uute kunstiliste võimaluste abil oma keel. Kuid teatriskäimise rituaali voogedastus inimesele siiski ei asenda.

Energiat ei saa tagasi
Venemaa hetkel üks kuulsamaid teatrinaisi, näitleja ja lavastaja Julia Aug kirjutab sotsiaalmeedias, et mängis publikule, kui saalis oli 38 vaatajat. Moskvas näeb norm ette - etendus oli väikeses saalis - täitumust 25%. Etenduse lõppedes seisid inimesed püsti, plaksutasid ja hüüdsid “Braavo!”.
“Aga ikkagi ei suuda nad katta energiakaotust, mis ma neile annan. See kõlab muidugi kohutavalt,” kirjutab Julia Aug. Ning jätkab, et endast annab ta kõik - nagu oleks saal täielikult välja müüdud. “Sest teisiti [mängida] ei tohi ja pole võimalik. Aga energeetilist vastust pole...”
Julia Aug arutleb veel, et pooltühjale saalile mängimine tegelikult lõhub lavastuse energeetilise terviku, ning jõuab jutuga selleni, et ka teatrisaalid on ehitatud energiavahetusele mõeldes.

Lõpetatud festivalid
Vaba Lava juht ja isikliku erateatri R.A.A.A.M. produtsent Märt Meos on samuti seda meelt, et elus teater on asendamatu. “Millal kõik taastub, pole võimalik ennustada. Rahvusvaheline tegevus ilmselt ei taastu kunagi enam sellises mahus, nagu see oli enne 2020. aasta märtsi.” Meos on kriitiline, öeldes, et mitme riigi võimud, ka Euroopas, kasutavad pandeemiast lähtuvaid käskimise ja keelamise võimalusi, et kõrvaldada areenilt mittekuulekaid teatreid ja vabatruppe.
“Rahvusvahelised festivalid on kõik varjusurmas ja ilmselt see suhtlus kiratseb veel pikka aega,” arvab viimastel aastatel kõige enam rahvusvaheliselt Eesti teatrit tutvustanud mees. Ta ei kahtle, et pandeemia toob näitelavale uued teemad. “Kuigi pandeemiast endast on kõigil villand, ja vaevalt et publik praegu seda igatseb.”
Küsimusele, mis ikkagi võib tulla, vastab Meos: “Võib-olla tuleviku dramaturgia käsitleb rohkem ulmet. See, mis on toimunud viimase kaheksa kuu jooksul, on ju paras ulme. Kindlasti jääb poliitiline teater ja jätkuvalt aktuaalsed on sotsiaalsed teemad.”
Ka selline mõte jäi teatrijuttudest kõrva, et äkki esialgu polegi vahet, mis laval toimub - põhiline on, et jälle oleks turvaline istuda lühtritega kaunistatud teatrisaalis, ja seda ilma kaitsemaskita.

KOMMENTAAR
lavastaja ja dramaturg Rakveres URMAS LENNUK;
Tulevik sõltub lastelavastustest
Kultuurita kukuks kokku kogu ühiskondlik mõtlemine. Kultuur on demokraatia garant. Seega - kultuuri pärast pole tarvis muretseda. Küll aga annab pandeemia väga jõhkra maksahaagi just teatrikunstile, mis on üks tundlikumaid suhtleva kultuuri väljundeid. Ja muret peab tundma eriti lasteteater, mis on Eestis niigi koomas. Meie parimad lavastajad pole ka headel aegadel vaadanud lasteteatri poole ihaldava pilguga. Distantsõpe tapab veel viimasedki elu ilmingud selles vallas. Praegu valitsuses toimuv on kuritegu, mida on võimatu lunastada. Ja kuigi see valitsus on kümne aasta pärast ajaloo prügikastis, jääb nende hingele rammus mõrvakatse.
Õnneks on inimene nagu viirus - ta tahab ellu jääda, vaktsiinide kiuste. Ja kümne aasta pärast me ilmselt naerame koos selle kõige üle. Küsimus on lihtsalt selles: kes irvitab ja kes muigab koolnuhuultega. Kuigi - kogu teater saab alguse just lasteteatrist. Selles suhtes mind hämmastab praeguste lavastajate lühinägelikkus. Kui turvaline ja värviline lavamaailm muutub meie lastelavastuste homseks päevaks, siis sillutab see teed vaid komöödiate ja melodraamade publikule. Ning seda ei ravi enam ükski vaktsiin, isegi kui on 95protsendise tõhususega.

Üleproduktsiooni aastad saavad läbi
lavastaja ja Tartu Uue Teatri juht IVAR PÕLLU
Kevadel usuti, et edasi samamoodi minna ei saa. Nüüd näeme, et väga hästi saab.
Kevadised õppetunnid pole midagi muutnud, suure hooga tuleb vaid kevadised puudujäägid järele võtta, enne kui uued piirangud tulevad. Väga tahaks uskuda, et kõik, mida me teeme, muutub paremaks ja valitumaks. Aga millegipärast pole seda kerge uskuda. Tendentsid näitavad praegu pigem, et kõik jätkub, aga palju küünilisemalt.
Muutusteks on vaja suuremat kriisi. Ja kui see ei tule ise, siis pandeemia varjus saab seda luua. Ajalugu kirjutavad need, kes jäävad ellu. Kes jäävad ellu? Suured ja hoitud. Selles mõttes saavad üleproduktsiooni aastad varsti läbi.
Suuremad organisatsioonid tulevad kriisist läbi ja siis sõltub juba nende liidritest, kuidas teatrid oma ainuvõimu kasutavad - kas jätkavad endist viisi või mitte. Loodetavasti suurte teatrite repertuaar siiski läheb rikkamaks, palju otsi on ju lahti ning tegijaid ja raha jääb vähemaks.
Suured on viimaks ainsad, kes jaksavad kvaliteetselt kunsti edasi teha. Väiksemad, kes alles jäävad, kommertsialiseeruvad täiesti või siis lähevad oma kitsasse nišši.
Kriitikud saavad kuhjaga rõõmustada vaese teatri leidlikkuse üle.

MARGUS MIKOMÄGI