Lisanna Annus, ERRi kultuuriportaal, 27.01.2021
Uuslavastus
Tartu Uus Teater "VIDEO: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses"
Lavastaja: Elise Metsanurk
Kunstnik: Annika Lindemann
Valguskunstnik: Chris Kirsimäe
Videokunstnik: Fredi Karu
Osades: Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork
Esietendus 22. jaanuaril Tartu Uues Teatris
Ärevus ei ole praeguses maailmas ja ajahetkes just see meeleseisund, mida avasüli tervitada või millest igaüks ilmtingimata osa tahaks saada. Ometi kutsub Tartu Uus Teater publikut teatrisse, et kogeda "väljakannatamatut ärevust kolmes toas", vürtsitades seda märksõnadega šokk ja kaos. Intrigeeriv! Eemalepeletav? Uudishimu tekitav! Kahtlema panev? Kellele kuidas, aga arvata võib, et teatris igav ei hakka.
Ootusärevus tärkas minus juba enne teatrisse minekut. Kuna Uue Teatri maja on üsna väike, võis eeldada, et teatrikülastaja peab juba välisuksel pea ees lavastuseks loodud tundmatusse maailma sukelduma. Musta eesriidega varjatud teatrimaja sisemus tekitaski alguses teatud müstika ning kasvatas ootuseid veelgi.
Omale meelepärase värviga kleepsu tõmbamise järel määratud saali suundudes, tekkis aga tunne, mida inglise keeles tabavalt fomo'ks nimetatakse. Fomo ehk fear of missing out ehk ilmajäämise hirm istub selliste korraga mitmes paigas toimuvate lavastuste puhul tihti kuklas ja paneb mõtlema, et äkki see, mis teises saalis toimub, on huvitavam, naljakam või kaasahaaravam kui valituks osutunud tegevustik. Teadmatusest tekkiv millest-ma-ilma-jään-küsimus tuleb aga üsna kiirelt unustada või vähemalt kuhugi kaugemasse ajusoppi pista, et keskenduda sellele ruumile, kus tegelikult viibid, sest vastasel juhul ei ole teatrisse minekul üldse mõtet.
Esimesel vaatamiskorral maandus oodatud ärevus üsna kiiresti, kuna leinameeleolus üleni musta kaetud saal, kus taustal mängis vaikne instrumentaalmuusika ning lava ja saali lahutas peielaud, sisendas pigem rahu kui närvikõdi. Teisel õhtul kunstmurule istudes ja sünnipäevapeo meeleolu keskele sattudes hakkas muljet avaldama aga atmosfääride kontrast, mis erinevate saalide vahel on suudetud luua.
Selle valguses on imekspandavad ka näitlejate kiired registrivahetused, sest pidev kolme saali vahel sõelumine tähendab, et rollide ja meeleolude vahetamiseks jääb vaid ühest uksest välja ja teisest uksest sisse astumise aeg. Märkimisväärne on ka lavastuse tehniline teostus, kuna samaaegselt kolme mängupaigaga töötamine, kus mängivad erinevad video- ja helitaustad ning toimuvad ruumidevahelised lülitused, tundub paras katsumus.
Kuigi lavastuse eesmärk on info- või teabeärevuse lahkamine, siis minu jaoks tõusis esile hoopis mõte sümboli tähenduslikkusest. Laulukaare plahvatamise ümber keerlev lugu võimaldas paralleele luua 2019. aasta Pariisi Jumalaema kiriku põlenguga, sest nii fiktsionaalse kui ka reaalse kokkuvarisemise peamiseks tragöödiaks sai rahvusliku sümboli häving.
Kui prantslaste sümboolika hukkumisel ühtegi inimest surma ei saanud, tekkis kustutustöödel siiski oluline moraalne küsimus - kumb on suurema tähtsusega, kas kellatornid ehk viimased tugisambad, mis põlevat katedraali püsti hoidsid, või 20 tuletõrjuja elu, kes pidid neid iga hetk varisema hakkavaid torne päästma minema. Selles olukorras otsustati, et olulisem on nii Pariisi kui kogu Prantsusmaa ühe väärtuslikuma sümboli ja ajaloolise objekti täieliku hävimise ärahoidmine ning lootus seati tuletõrjujate vilumusele ja nende õnnele või saatusele, mis säästaks ka ohtu seatud inimelusid. Sümboli mõju ja tähendus kaalusid sel hetkel üle üksikinimeste elud, sest kogu rahvuse jaoks oluline tähenduste kogum lõõmas kõigi silme ees leekides.
Kuigi Elise Metsanurga lavastus inimeludega mängima ei hakka, tõstatab see sarnase küsimuse rahvusliku sümboli tähtsuse ja tähenduse kohta ning pakub välja selle tähenduse laiali jagamise. Kui Notre Dame'i tähendus koondub prantslaste jaoks väga tugevalt just katedraali kui ehitisse, mis tuli esile, kui sümboli ja inimese vahele asetati kaalukauss, siis meie laulukaar ilmselt sellise dilemma esinemisel võitjaks ei osutuks.
Loomulikult on laululava arhitektuur, ajalugu ja rahaline väärtus tuhandeid kordi väiksem prantslaste kompleksse katedraali kõrval ehk nende mõõtmed ja ulatuslikkus ei ole võrreldavad, kuid sümbolite rahvusliku tähenduse astet võiks sarnaneks pidada küll. Sellegipoolest tundub, et kaare iga hinna eest püsti hoidmise asemel hakataks hävingu puhul enne rekonstrueerimisele kui inimeste ohtu seadmisele mõtlema. Selle oletusega ei ürita ma muidugi vähendada eestlaste vabaduse sümboli väärtust, vaid pigem öelda, et laulukaare tähendus tundub olevat hajusam ning mitte nii kõvasti selle betooni ja puidu külge haakunud.
Seda leidsid ka lavastuses platvormi #kodukaar loojad, kes arvasid, et laulukaar peaks olema iga eestlase jaoks isiklikum ja kasulikum, ning soovisid sümboli haaksõna (uudne eestikeelne vaste sõnale hashtag) abil igasse Eesti koju viia. Kaare märgilisuse laialijaotamises võis näha viidet läinud aasta tähendusloomele tavapärasest erinevas ruumis, kui kõik traditsiooniliselt kokku tulemisel põhinevad elamused ja nende tähendus igaühele individuaalselt virtuaalsel teel koju üritati viia. #kodukaare kampaania juurde käiv iroonia suunati aga sümboli tähenduse moeasjaks muutmise pihta, sest sümboli nii-öelda ületarbimisel hakkab selle tähendus oma väärtust kaotama. Lõpuks piinlike TikToki videote taustale manatud #kodukaar muutuski veelgi banaalsemaks ja naljakamaks kui see alguses tundus ning devalveerus vaatamata eesmärgi täitmisele ehk massidesse jõudmisele täielikult.
Kuigi hindan üsna kõrgelt lavastuse detailsust ja struktuurilist keerukust, tekkis siiski tunne, et oleksin tahtnud olla tugevamalt kaasahaaratud sellesse maailma ja süžeesse, mis publiku ette laotati. Olenemata põnevast ja suurejoonelisest ideest, tundus loo kontseptsioon kohati kõikuvat ning jäi seetõttu pigem kaugeks. Selle taustal mõjus lavastus siiski huvitava vormikatsetusena, mille ärevuse temaatika ja tähenduste loomine mõttelõnga veerema pani.
Toimetaja: Kaspar Viilup