Liisa Ojakõiv: Tontlikult julge "1987"

Postimees, 15.02.2015

Ivar Põllu loob oma uuslavastuses Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengite 10. lennu kaasabil 1987. aasta noorest põlvkonnast fantaasia- ja nostalgiaseguse pildi, mis jutustab lootusetusest, eskapismist ja ärkamisest üsna ebatavalisel viisil.



Tartu Uue Teatri lavastus ei etendu harjumuspäraselt Laia tänava teatrimajas, vaid Tartu ülikooli kirikus, mis loob etenduseks sobivalt avara liikumisruumi, lisab pühalikku ja vanahõngulist atmosfääri.

Sõnatu maailm

Õhustiku tekitamisele aitab kaasa ka tundlik ja rütmistav originaalmuusika, mis asub etendust toestama ja osadeks jagama. Eripärane ruum, heli-valguse koosmängud ja atmosfääri võlu kutsuvadki lavastusele lähenema avatud meeltega, sest sõnad puuduvad peaaegu sootuks.

Sellel on ka oma põhjus. Nimelt kannab kogu tegelaskond gaasimaske ja kuigi mehed-naised on teineteisest eristatavad riietuse järgi, pole võimalik näitlejaid nägupidi ära tunda. Olenemata kinnikaetud nägudest võimaldab aga tegelaste väljendusrikas kehakeel neid üsna edukalt lugeda.

Nüüdisteatris pole maskide kasutamine eriti tavaline võte ja seostub pigem antiikteatri traditsiooniga, kuid siinkohal õigustab selline valik end täiesti, kui maskist saab pärsitud sõnavabaduse sümbol.

Igavesti aastas 1987

Lava täidab kogu etenduse vältel tihe simultaanne liikumine, mille puhul lasub vaatajal vaba valik, keda parajasti jälgida. Publikule pakutakse pidevat aktiivset kaasamõtlemist ja valmisolekut lavastusega kaasa minekuks.

Esialgu võtab pisut aega, et fantaasiaküllasesse maailma sisse elada ning aru saada, et need maskitatud tegelased ongi 1987. aasta noor nutikalt kohanenud põlvkond, kelle nihestatud maailm on üsna päris.

Sealse maailma elanikud käivad tööl, hoolitsevad pere eest, teevad hommikuvõimlemist, kasutavad ühissõidukeid, naudivad tantsupidusid ning kannatavad pohmelli käes. Üks-ühest ajaloolist realismi lavalt aga kindlasti ei leia. Selle asemel on kogu see detailirohke igapäevaelu vaatajate ette toodud originaalselt leidliku huumoriga.

Keegi keerab omale kupli gaasimaski toru külge ja temast saab lamp, teine kehastub seinakapiks, kolmas muutub elavaks diskokeraks, kelle ümber ülejäänud retrohõnguliselt puusi nõksutades tantsima hakkavad.

Uusaastaööl peatub korraks pidu ja trall, alkohol ja amelemine, et ootusärevalt uue aastaarvu vahetumist tunnistada. Paraku selgub, et tegelaste saatuseks on olla igavesti suletud aastasse 1987 ja pidev kellavaatamine sellest ei päästa.

Ootamatu lõpp

Lavastuse jantlikkusse on sisse kirjutatud tõsisem alltekst, mis avaneb üha jõulisemalt etenduse lõpu poole liikudes.

Ükshaaval proovivad tegelased end kummistest näokatetest vabastada, kuid filtreerimata hapnik on kopsudele talumatu ja silmad valgust ei kannata, mistõttu jääb see katse üürikeseks, kuid süüvib ometi mällu. Vabaduse maik on magus ja paneb tahtma enamat.

Nii paljastuvad publiku ees korraks näitlejate näod ja distants maailmade vahel väheneb. Lavastuse lõpukulminatsioon võtab aga täiesti ootamatu pöörde, sulatades publiku näitlejatega kogemuslikult ühte.

Ivar Põllul on õnnestunud luua väga omapärane kunstiline kooslus fantastikast, huumorist ja realistlikkusest, mis raputab publiku nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt ärksaks. Tekib pisut kõhe, kuid romantiline tunne, mis jääb püsima pikemaks kui kaheks õhtutunniks. «1987» on kõike muud kui igav ja etteaimatav teatrielamus.
Jaga

Vaata lisaks