Läbisegi mäng ja elu, publik ja näitlejad

Tartu Postimees, Piret Kuub, 6.09.2016

Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud «Eluaeg» jätkab ruumirännakuliste lavastuste rida, mille algusaeg ulatub neil kahel päris mitmete aastate taha. Sinna ritta võib paigutada nii Uue Teatri «Odysseia», aga ka eelmisel Draama festivalil näidatud «Mõtteainese» ja Eesti teatrikoolide ühistööna valminud «Pärismaalaste paaritumismängud».


Ühisnimetajaks on rännak läbi linna, publiku kaasamine etenduse loomisesse, piiride segunemine mängu ja reaalsuse vahel.


Arusaamatus ja ärevus


Pühapäeval esietendunud «Eluaja» publikul on üsna võimatu jääda passiivseks kõrvaltvaatajaks, sest on pidevalt kaasatud mitmesugusesse tegevusse. Taaskord ootab vaatajat ees omanäoline ekskursioon, samuti eeldatakse temalt kaasa «mängimist» ja oma lugude jutustamist.


Publik tabab end pidevalt küsimas: kes on etendaja ja kes vaataja, mis on n-ö sisse lavastatud ja mis toimub juhuslikult? Juba etenduse algupoolel, kui vaatajad suunatakse kellegi korterisse, valitseb paras arusaamatus ja ootusärevus. Ei teata täpselt, mis õigupoolest toimub või toimuma hakkab.


Keegi magab voodis, keegi võtab tolmuimejaga tolmu, keegi lõigub köögis õunu, keegi otsib kassi ... Kuigi igale külastajale on enne antud kiri, kus seisab tema personaalne ülesanne, paistab enamik inimesi olevat segaduses, oskamata eriti midagi teha. Õhus on küsimus: kas on siin kusagil ka mõni «päris» näitleja või «mängivadki» etenduse külastajad üksteisele? Taotlus esineja ja publiku vahelisi piire lõhkuda õnnestub täielikult.


Ka järgmises «stseenis», mis kujutab endast tänaval kõndivate inimeste vaatamist läbi lavaraami meenutava kangialuse, kohtuvad paljuski teatripärane ja juhuslik. Enamik möödujatest on siiski näitlejad, mida reedab muu hulgas nende teatraalne kehahoiak, ent mõne puhul jääbki lõpuni selgusetuks, kas ta on juhuslik möödakäija või ikkagi etendaja.


Selge on vaid see, et möödakihutavad autod ei saa kindlasti olla etendusse «sisse lavastatud», kuid sellegipoolest moodustavad nad suure osa situatsioonist. Igal juhul on siin tegemist nähtusega, kus tegelik elu muutub ühtäkki teatriks – nimelt siis, kui see asetada vastavasse konteksti ja vaadata teatava pilguga. Ei olegi oluline, mis on päris ja mis mitte, peamine on kompaktne tervik.


Toomel vanas majas


Enamik ajast saab etendusele tulnu viibida Toomemäe nõlval vanas majas, ammu unustatud ja aegadest puretud esemete keskel, liikuda ringi tubades, mis pole võib-olla enam tükil ajal aktiivset elu näinud, kuid mida nüüd täidab iselaadne tegevus. Ka siin on publikul täita suur roll nii vastuvõtmisel kui ka endast andmisel.


Vaataja saab muu hulgas tuvastada lõhnu, teha endale make up’i, voolida ja kuulata personaalselt talle pühendatud muusikat. Ja põhiline – mõlgutada mõtteid, mida ümbritsev temas tekitab. Selline lavastus ei saa kuidagi olla etteaimatav, vaid säilitab endas alati mingi salapära, teadmatuse, põnevuse.


Kuigi palju on juhuslikku, läbib etendust mõtteline telg ja seda hoitakse hästi raamides. Pidevalt viidatakse ja suunatakse publikut mõtlema sellistele teemadele nagu mälestus, mahajäetus, teekond, sina ise. Ka reaalne autosõit lavastuses on pigem mõtteline, unistuslik reis, seotud vaataja enda soovide ja vajadustega.


«Eluaeg» jätkab õnnestunult eksperimentaalse, otsingulise suunitlusega osalusteatri laadi, kus etendus püsib ikka ja alati värske, tekitades suuri ootusi ja hulgaliselt ootamatusi.


-----------------------


Esietendus


•    Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus «Eluaeg» esietendus festivali Draama ühe lavastusena 4. septembril kell 19.


•    Trupis on ühenduse G9 stsenograafid ja muusikud ning Uue Teatri näitlejad Siim


Angerpikk, Maarja Mitt ja Piret Simson.


•    Etenduse algus Riia 5 (raamatupood Sõna) ning lõpp Vallikraavi 19.


•    Järgmine etendus 7. septembril kell 19.

Jaga

Vaata lisaks