(:)kivisildnik: Kaks inimest jutustavad mitut lugu

Postimees 21.03.2011


Eesti teater on igav, see pole solvav ega pahatahtlik väide. Möödunud nädalal käisin kaks korda teatris, teine kord vaatamas Endla uuslavastust «Mees, kes teadis ussisõnu». Selle kohta ei julgeks küll väita, et igav – see oli kohutav, see oli nürimeelne, see oli otse kuritegelik, kõige loomastunum ja ebainimlikum näidend, mida ma kunagi näinud olen. Seega, rohkem igavat eesti teatrit, härrased lavastajad.




«Ussisõnad» kehastab endas kõike halba, mida jumalikult rahastatud kroonuteatrid suurel laval ja ilma vähimagi häbitundeta pakuvad. Loovuseta, paraku ka käsitööoskuseta, antud juhul ka sõna otsese mõttes segaselt lämisev ning – nagu väga sageli juhtub – igas mõttes läbikukkunud koguperekommertsüritus. Siin ei ole Kivirähal süüd; Kivirähk on suur kunstnik, kellega käituti Endlas väga halvasti.

Urmas Vadi on samuti suur kunstnik, selle vahega, et ta ei lase endaga halvasti käituda, ta kirjutab ja lavastab ise ja hoiab viimasel ajal eemale filmide tegemisest, kus autor on raha ja projektiinimeste lükata-tõugata. Vadi teater esindab seda vähest, mis erineb kõigist dementsetest ussisõnadest.

Vadi eelmine näidend «Peeter Volkonski viimane suudlus» on samuti Tartu Uue Teatri toode ja autori enda lavastatud. Kaks näitlejat, ei mingeid kostüüme, helitausta, valgustust ega rekvisiite, ja tulemus oli täiuslik. Järjekordne näide sellest, et teatris pole tähtis betoon, kontor, rahapakk ja laiadele massidele pugemine. Tähtsad on inimesed, tähtis on kunst ja emotsioonid, kuid tähtis on ka terve mõistus.

Kultuuri vabadussõda

Omast kogemusest kirjanikuna tean, et sul tuleb teha isiklik kirjastus ja leida mingi väike Gutenbergi Poegade tüüpi karvane trükikoda, sest olemasolevad süsteemid ei anna rahuldavat tulemust. Betoon, trükikojad, turumajandus ja kontorid söövad su elavalt ära. Sama seis tundub olevat teatris ja filmis – muide, Vadi näidendi idee oli algselt mõeldud film jaoks.

Ühelt poolt on kahju, et esmaklassiliste filmiskriptide ja näidenditega pole praeguses kultuurisituatsioonis midagi peale hakata, neid kas ei vajata või siis solgitakse ära. Eespool sarjata saanud Endla kiituseks olgu öeldud, et Vadi «Ballettmeister» oli tubli tükk tööd, aga erinevalt «Ussisõnadest» oli see ka väikese saali etendus, kus on natuke lihtsam kunsti teha. Suured saalid on meil juba ammu müügitöö kohad.

Võib-olla on see halb, et paljud loojad hukkuvad, ei leia endale teatrikontorites ja teatrikaubamajades rakendust. Mõned manduvad tegema ussisõnu, teised kukuvad Krüpti nurgas, aga mõned üksikud, nagu Vadi, murravad läbi halli seina uude teatrisse. Igal juhul on selge, et uus teater ei saa tulla vanast teatrist, sest sealt ei tule enam ammu midagi.

Paki naiseotsingutes on Vadi edasi arendanud «Volkonski suudluse» tehnoloogiat, inimesed mängivad iseennast ja nii ei saa keegi öelda, et «ei kandnud rolli välja» – Volkonski mängib Volkonskit ja Pakk mängib Pakki. Elulugude ja tõsielusarjade müügiedu näitab, et inimesed ise müüvad paremini kui rollid, seega on rollid liigsed. On siin tegu näitlejate või publiku piiridega, pole tähtis – need piirid enam ei sega.

Kui «Volkonski suudlus» oli ainult üks suur lugu detektiivist ja väike lugu sportlasest, siis «Pakk otsib» on oluliselt komplitseerituma ülesehitusega. Kaunitari ja koletise lugu, näitlejate elulood, Teele lugu «Kevadest» ja muu sarnane on hästi tasakaalus. Lisaks on kaunitari ja koletise loost saanud lugu paksust mehest ja haigest naisest. Lugu rikkast ja vaesest; ka printsist ja kerjusest, kui soovite.

Inimene pääses pildile

Kõige huvitavam ongi see, kuidas kaunitari ja koletise lugu läheb üle printsi ja kerjuse looks, aga ma ei hakka seda siin lahti kirjutama, vaadake ise ja tundke näitekunstist rõõmu. Igal juhul on koledate, paksude ja haiget inimeste rambivalgusse toomine üksi tänuväärne ja moraal­ne tegu. Ka kõige koledamad meist on inimesed.

Ekraane, liikuvat pilti ja igasugu sogast videokunsti oleme teatris näinud nii palju, et jätkub kolmeks-neljaks eluajaks, kasu on nendest üldjuhul aga sama palju kui sadulast sea seljas. Seekord läks teisiti, pildirida pole taust, liikuv tapeet ega reklaamipausi-taoline silmade puhkamise koht, vaid osa etendusest, viib tegevust edasi, loob teisi plaane ja on igati asjaks.

On vähemalt kolm põhjust, miks see nii on. Esiteks filmilaadne käsikiri – ega pilti ei saa teha, kui pilti pole sisse kirjutatud –, teiseks fotolavastaja Jaak Kilmi ning kolmandaks fotograaf Lauri Kulpsoo. Pilt on alati parem, kui pilti teeb see, kes pilti teha oskab. Sama käib ka liikuva pildi kohta. Kel «La jetée» meeles, kujutavad umbes ette, kuidas Paki pildiriba paistab.

Seekord näeme piltidel inimesi, ehk oleme juba tõesti vaadanud liiga palju inimese moodi asju ja poolloomi, väike vaheldus on alati teretulnud. Nii harva pääseb inimene pildile, nii kuradi harva.

Jaga

Vaata lisaks