Kirsten Simmo: Hans ja Grete ...

Lasteteater blogi, 22.10.2012

Tutvustus teatri kodulehelt: “Lugu kahest metsaeksinud lapsest jätkab võidukalt oma edasikestmist, ehkki loos aset leidvad sündmused ning tegelaste motiivid tekitavad küsimusi, millele vastuste otsimine võib lõppeda sooviga seda juttu oma lastele mitte rääkida.

Elustame selle sajanditest vääramatult läbi tulnud loo, äratame kummalised tegelased, maagilised ruumid, et kohtuda tunnetega, mida tekitavad väljapääsmatutena näivad olukorrad. Saame sõbraks pimedusega, mis lapsi hirmutab. See on põnev mäng kujutlusvõime ergutamiseks ja võimaluste avastamiseks lihtsate asjade, valguse ja varjuga teatrit teha.”

Käisin etendust vaatamas Tallinnas, Kanuti Gildi saalis. Kui alguses istusid lapsed publiku kohtadel ja näitlejad paiknesid laval, siis üsna pea kutsuti ka publik lavale patjadele istuma ja algas ühine mäng kardinatega piiritletud ja küllaltki hämaras ruumis. Näitlejad alustasid tuntud muinasloo jutustamist vaikselt, hästi loomulikult ja lihtsalt. Samal ajal näitasid nad näppude ja puuokstega varje laeks asetatud valgele linale. Intiimne ja õdus atmosfäär tekkis kohe ja märkamatult, palju aitas kaasa Siim Angerpiku kitarrimäng. Aeg-ajalt said lapsed võimaluse mängu sekkuda – puuoksi korjata vms. Kõik oli voogav, rahulik, hästi sõbralik ja sümpaatne. Publikul oli ühekorraga vabadus kuulata lugu ja vaadata varjumänge, suhestuda teiste pealtvaatajatega või hoopis omaette “uneleda”. Etendus hoidis eemal kära-müra, igapäeva kiired toimetused ja andis ruumi olemiseks, ilma liigse pealetükkivuseta.
Selle “etenduses olemise” käigus sai mõelda palju omi mõtteid ning jäi ka piisavalt aega nähtu jooksvaks analüüsimiseks.

Pean tunnistama, et minu jaoks tundus loo jutustamine mõlema näitleja poolt kohati liiga pingevaba ja isegi olmelisena. Mõistan, et üritati vältida punnitatud teatraalsust ja tõstetud kõnepruuki, kuid väheke enam energiat ja pingestatust poleks paha teinud. Sündmused selles muinasjutus on ju kohutavad ja kuigi lavastuse tutvustuses oli küsitavustele viidatud, ei tajunud ma näitlejate esituses neid küsimusi üldse. Lugu kulges liiga ühetaoliselt, ilma sisuliste tõusude, languste ja kulminatsioonideta ning näitlejate poolset suhet teemasse või kõrvalpilku mul tabada ei õnnestunud.

Varjumäng oli loo jutustamisele sobivaks visuaalseks täienduseks. Väiksematele lastele mõjus elamuslikult iga väiksemgi varjunäpu samm, suurematele võis ainult käeliigutustest ja okste kujutistest väheks jääda. Täiskasvanuna oleksin ihanud täpsemaid ja viimistletumaid kujutisi, kontrollitumaid liikumisi. Et juhuslikud varjud ja mitte nii täpsed üleminekud ei hajustaks-hägustaks maagilisi pilte.

Kokkuvõtteks jäi kunstiküpsest tervikust midagi puudu, aga loodan siiralt, et lavastajad-näitlejad Leesmend ja Angerpikk tahavad koos jätkata ning vormiliselt põnevat jutustamis-varjuteatrit edasi arendada. Lapsed ja nende vanemad võiksid olla tänulikud iga katse eest muuta lastele tehtav teater tundlikumaks, sügavamaks ja elamuslikumaks. Lõppude lõpuks kasvatame me ju inimesi, eks ole.

Kirsten Simmo
Jaga

Vaata lisaks