Kerli Jõgi/Tartu Postimees: Tõde šoki ja minestuseta

Kerli Jõgi, Tartu Postimees, 28.01.2021

Äsja esietendunud lavastuse «Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses» on teater määratlenud väljakannatamatuks ärevuseks kolmes toas.
Elise Metsanurga pika ja vahuse pealkirjaga lavastus Tartu Uues Teatris on täielik šokk, sest sündmuskohal on kaos, mis ajaks isegi tuvid minestusse. Teatri koduleht hoiatab, et tegevus toimub kolmes ruumis korraga, kuid arusaam juhtunust on neis erinev. Kas on nii, ei saa publik esialgu kontrollida, sest vaatajad jaotatakse etenduse alguses loosi tahtel eri ruumidesse.
Kolm tuba ühendatakse paar korda küll videosillaga, kuid terviklikku ülevaadet see etendusest ei anna ja tekitab publikus tõenäoliselt küsimusi juurde.

Tõe valem
Vaatajad ei ole selles kaoses siiski üksi jäetud. Näitlejad küll liiguvad erinevate ruumide vahet, kuid nende saatus on sama traagiline kui vaataja oma. Ka näitlejad saavad olla korraga ainult ühes kohas, mis tähendab, et vahetut ülevaadet sellest, mis toimub parasjagu mujal, pole ka neil.
Muidugi on pärast etendust publikul ja näitlejatel võimalik uurida, mis teistes ruumides toimus, ja ka vaataja saab järgmisel etendusel uuesti osaleda. Aga kui tõde on ruumiti erinev, siis küsimus sellest, mis tegelikult juhtus, võib jääda vastuseta nii erinevatel silmapaaridel kui ka mitmekordsel vaatamisel. Selgusetu on ka see, kes kelle käest mida küsima peaks. Kas publik näitlejate käest või vastupidi? Kes teab tõde ja milline on selleni jõudmise valem?

Kollektiivne tõde
Mõistlik oleks tõe väljaselgitamiseks tuua asjaosalised ühte ruumi, kus kõigil oleks võimalik esitada juhtunust oma versioon. Sellist tehnikat elus ja teatris tihti kasutataksegi, kuid mitte selles lavastuses. Elise Metsanurga loogika käib teisi radu mööda ja jätab maha hoopis isemoodi jäljed.
Konkreetsel juhtumil ei olegi selles lavastuses kuigi suurt tähtsust, sest tegelaste tõlgendused on erinevad. Lavastus räägib millestki üldisemast, mida toetab etenduse ülesehitus.
Publik on paigutatud hajusalt eri ruumidesse mitte ainult seepärast, et me elame ajal, kus võõraga kõrvuti istuda on vale, või seepärast, et lavastaja tahaks jälgi segada. Publiku paigutus on füüsiline mõttemudel sellest, et tõde ei ole tervikuna ühes kohas, vaid see on erinevate tajude ja tõlgenduste summa. Lavastus pakub välja viisi, kuidas tõde defineerida, ja loob süsteemi, mis annab osalejatele võimaluse olla osa kollektiivsest tõest.
Lavastuse tegelastel sellist turvatunnet ei ole. Igaüks kaitseb oma subjektiivset tõlgendust juhtunust ega ole valmis tõde vabavaraks pidama.
Selle tulemusena koguvad dialoogid üha enam tuure, reaktsioonid ületavad piire, keskkond muutub kontrollimatuks ja lõpuks ununevad ka põhjused. Vaidlustel ei ole enam mõtet, sest puuduvad argumendid, karjumisest ei ole enam kasu, sest keegi ei kuula. Nagu tänapäevane teatriversioon romaanist «Tõde ja õigus», aga palju helgemas võtmes.

Peen sõim
Etendusest on kõige meeldejäävam see, kui osavalt ja näiliselt ennastunustavalt oskavad näitlejad karjuda. Näost punased, agressiivsed, kuid ühelgi sõnal komistamata on nad lihtsalt meisterlikud.
Vähe on ühiskonnarühmi, kes selles sõimurahes puutumata jäävad, ja sama vähe on põhjusi, miks peaks seda kõike tõsiselt võtma. Olukorra teeb jaburaks see, et kogu selle rafineeritud sõimu sõnumiväärtus on viidud miinimumi. Sõimu põhjused on ebaselged, sellel puudub kontekst ja lõpuks ka vastuvõtja, sest kraaksutakse juba üksteise võidu nagu linnuparves.
Ka koos karjumisega ei vii etendus vaatajat šokiseisundisse, sest pinged on maandatud. Etenduse lõpuks ei tundugi enam vajalik välja selgitada, mis täpselt juhtus, piisab sellestki, kui saaksime lihtsalt olla koos.

"Etendusest on kõige meeldejäävam see, kui osavalt ja näiliselt ennastunustavalt oskavad näitlejad karjuda."

ESIETENDUS
• Tartu Uues Teatris (Lai 37) esietendus 22. jaanuaril korraga kolmes ruumis lavastus «Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses».

• Autor-lavastaja Elise Metsanurk. • Kunstnik Annika Lindemann. • Valguskunstnik Chris Kirsimäe. • Videokunstnik Fredi Karu. • Mängivad Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles ja Martin Kork.