Ivar ja Kristiina Põllu uuslavastus «Stereo» on Tartu Uue Teatri iga tõelise fänni unistus. Nagu ekskursioon kostüümi- ja rekvisiidilattu, kus peaaegu iga ese on kui mõne varasema lavastuse taasleitud mälestus.
Mitte kõik esemed vaatajate ees pole siiski eelmiste lavastustega seotud, osale neist on see lavadebüüt. On nendeks siis lihtsad teatri olmetarvikud või instrumendid, mõni pärit teatri kohvikust või hoopis trupiliikme erakogust.
Omal moel viitavad nad kõik teatrile ja peaaegu kõik, mida etendamiseks vaja võiks minna, on laval, ämbrist mullikileni. Ja sellisena võib «Stereot» pidada ka Tartu Uue Teatri sisekaemuseks.
Lavalt puudu
Ka tegevustik sisaldab seda, mis jääb muidu varju. Näitlejad on terve etenduse laval ja see annab vaatajale võimaluse jälgida, mida teeb näitleja siis, kui pole parasjagu tema stseen või kui palju energiat kulub kostüümi vahetamiseks.
Tegevustikku on lavastatud ka osa lavastamise protsessist. «Stereo» avab seega teatri esemelist, aga ka funktsionaalset ja ajalist olemise viisi. Kuid teatrile ebatüüpiliselt on lavalt puudu sõnad.
Etenduses ei kuule publik ühtegi sõna, kuid see ei tähenda, et osatäitjad omavahel ei suhtleks või üksteise tegevusele ei reageeriks. Seegi on laval olemas, aga vähendatud mahus ja tagasihoidlikul moel, mis esemelisest paljususest ka hästi välja joonistub. Sõnad on asendatud lihtsasti tõlgendatavate häälitsustega.
Kõige lähemal
Aga lavastuse fookus ei ole inimestevahelisel suhtlusel ega sellel, kuidas keegi mühkab või ümiseb, isegi kui see ajab naerma.
«Stereo» avab inimese suhet asjadega ja seal ei olegi sõnu vaja, sest asju saab vaadata, katsuda, maitsta, kuulda ja nuusutada. Inimesi muidugi ka, kuid see lavastus ei sukeldu inimestevahelisse suheterägastikku ega haruta lahti sõnade tähendusvälju.
See taastab suhtlemise elementaartasandi ehk inimese suhte maailma selle osaga, mis on vastupanu osutamata talle kõige lähemal. Maailmaga, mida ta saab hingata oma kopsudesse, kuulda oma peas, maitsta keelel või tunda kehal.
Ja seda kõike näitlejad ka laval teevad. Maitstes, nuusutades, kuulates ja kompides mängivad nad kostüümide, esemete ja instrumentide abil lahti mitmeid suhtlemisviise. Ja ütlevad nii inimese ja maailma kohta ehk rohkemgi kui sõnadega võimalik. Lavastus annab edasi vahetut, mitte keele abil vahendatud kogemust.
Vaevalt teab nüüd keegi paremini kui Andreas Aadel, kuidas maitseb värskelt pestud, veidi jahune lavapõrand. Ja isegi kui see tekitab vaatajas ebamugavust ja iiveldust, on selles ka midagi õrna, isiklikku ja intiimset.
Nagu selleski, kuidas Ilo-Ann Saarepera hellalt kostüümi- ja rekvisiidihunnikutes korda loob või kuidas Elise Metsanurk poeb nendessesamadesse hunnikutesse nagu kaitsvasse pesasse.
Isiklike idülliliste stseenide kõrval ei puudu inimese ja asjade vahelise suhte kriitiline käsitlus. Tartu Uue Teatri meeskond on varemgi kasutanud teatri kontekstis mõistet prügi. Seekord küll mitte otseselt, kuid kaudselt on seegi «Stereos» olemas. Kasvõi ainult visuaalselt nendes esemehunnikutes, mille tegelased endast maha jätavad.
Igaüks kasutab neid hunnikuid isemoodi ning nõnda loovad näitlejad ühe juurest teise liikudes nagu prügiahela, kus igast hunnikust võtab igaüks just seda, mida parasjagu vaja. See on nagu ideaalne tuleviku majandusmudel, kus asju juurde toota pole enam vaja, sest prügi on nii palju, et kõigile jagub.
ESIETENDUS SUURES SAALIS
• 30. septembril esietendus Tartu Uue Teatri suures saalis Ivar Põllu autorilavastus «Stereo».
• Kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, helikunstnik Andreas Jõesaar ja jumestuskunstnik Kersti Niglas.
• Esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest, mis on 14 aasta jooksul esietendunud Tartu Uues Teatris.
• Vaatajate ees on Ilo-Ann Saarepera, Andreas Aadel ja Elise Metsanurk või Ekke Hekles.
ALLIKAS: TUT