Keiu Virro: Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks

Keiu Virro, EPL, 10.03.2017

Ühel ajal tuli välja kaks Eesti-teemalist lavastust: „Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu”. Mõlemad võtavad luubi all eestluse ja eestlaseks olemise, aga täiesti erineval moel.

24. veebruaril oli Estonia teatris iseseisvuspäeva kontsertetendus. Laval võis näha peamiselt halli riietunud esinejaid, konstrueeriti üht võimalikku pilti Eestist. Umbes samal ajal astusid Genialistide klubis lavale samuti halli riietunud näitlejad teatrist Must Kast ning hakkasid lavastuses „Peks mõisatallis” tükkideks lammutama stereotüüpset eestlast ja tema kannatusi. Päev varem esitati Tartu Uues Teatris esimest korda „Praktilist Eesti ajalugu” ehk kujutlust Eestist toidu ja Kukerpillide muusika kaudu.

Iseenese mõtestamine on eestlaste ja küllap iga rahvuse jaoks igihaljas teema. Omamütoloogia on muidugi tore ja tuntav tugi, millele oma kultuurilist identiteeti rajada. Pealegi on kirjanik ja semiootik Valdur Mikita meile viimastel aastatel selgeks teinud, et isegi seks on Eestist pärit. Mis nii viga elada.

Lavastused „Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu” vaatavad värske pilguga eestlaseks olemisele. Esimene läheneb mõnusalt kõveraks timmitud peegliga meile nii armsatele teemadele orja-aastatest, ängist, viletsusest ja sellest, kuidas kogu aeg on palju tööd ja kiire. Teine võtab eestluse teema ette otseses mõttes praktiliselt ja optimistlikult. Toidu kaudu Eestist rääkimise juurde käib siiski ka viide eestlase lemmiktoidule. Kõige mahlasema lihatüki lõikab kokk Ann Ideon ikka kaaseestlase turjast. Ent üldiselt näitab praktiline ajalugu, et kui oleme praegu siin, siis ju on midagi õigesti tehtud.

Kannatusekriipsud ja kaljujoonistused

Mõlema lavastuse vaatenurka iseloomustab ka lavakujundus. „Peks mõisatallis”, mis käib ükshaaval läbi eestlusega seotud enesekohased stereotüübid ja näitab, et uhkuseasjaks on kujunenud äng, rist ja viletsus, võimaldab seda kõike vaadelda mitmest küljest. Otseses mõttes. Lava on neljast küljest publikule avatud, põranda moodustab muld, mille lõhna tunneb ka publik ja mis loob nii mõnegi vaataja peas küllap ka viiteid teistele lavastustele. („Kuiv kõnts,” kuulsin kedagi teatrist lahkudes ütlemas.) Seinu katavad kriipsud, mis loendavad seitsetsadat orja-aastat. „Praktiline Eesti ajalugu” venitab aga lavaruumi pikuti välja. Kannatusekriipsukesed selle kontseptsiooni juurde ei klapiks, siin tekivad näitlejate käte all etenduse vältel seinale hoopis kaljujoonistused. (Jälle sobib mõelda Mikitale ja tema raamatukujundustele?)

Aga kannatuse teema kannab. Lauset „Kes kannatab, see kaua elab” on tüdimuseni ajukurdude vahele kulutatud. Sellele seltsiks võiks sobitada ka versioone teemal „Kes kurdab, sellele antakse” ja „Tujurikkujast” tuttavaid laulusõnu „Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks”. „Peks mõisatallis” näitab, kui mõnus on üksteist tümitada. Ikka nii, et kui üks peksja väsib maaslamajat tagumast ja ise kukub, siis saab hakata omakorda teda materdama, nii et higipull otsaees. On pealegi veidi nagu trenni eest.

Kannatamisnarratiivi juurde kuulub ka naisepeksu teema. Lavastuses kurdab tütar telefonis emale, et mees peksab. Ema ei tee kuulmagi: „Sa ise norid ju ka, nüüd kannatad ära! [- - -] Ja mõtle positiivselt – praegu sa kannatad veel üksi, aga kümne aasta pärast kannatate mõlemad.”


Nali, mis ei naeruväärista

Kuna teema on tundlik, siis tehkem lavastuste juurest lühiekskurss paralleeluniversumisse, mille asukate hulka kuulub näiteks suhtekorraldaja ja luuletaja Janek Mäggi. Meenutuseks: Mäggi heitis pärast presidendi aastapäevakõnet nalja „Kelle naist me siis täna koos peksma hakkame?” ja arvas sinna juurde, et probleem pole ju sugugi nii suur, et president peaks seda pidupäeval käsitlema. (On küll nii suur.) Kui tema seisukoht sai üsna valulise reaktsiooni osaliseks, püüdis ta hiljem irooniaga Eesti Laulu vaheklippe arvustades edastada midagi, mille peamine sõnum näis olevat umbes: miks Sepp ja Avandi võivad naiste peksmise üle nalja visata, aga tema ei või? Vastata on üsna lihtne, kui võtta näiteks nii Sepa ja Avandi kui ka Musta Kasti samateemalised naljad. Nalja saab teha ja tehaksegi peaaegu igal teemal. Ainult et vastupidi Mäggile ei pisenda teised mainitud probleemi ennast ega anna seeläbi mõista, justkui poleks teema oluline. Millegi üle naljaheitmine on üks asi, sama teema naeruvääristamine teine asi.

Olen kindel, et näiteks lavastuse „Peks mõisatallis” meeskond ei püüa väita, nagu poleks meil ajaloos olnud raskeid aegu ega kannatusi. Küll aga tõstatab lavastus küsimuse, kas eelmiste põlvkondade ängi peab tingimata takerduma. Kas inimesed, kes ise ei ole seda kõike läbi teinud, peaksid rahvusliku uhkuse mõttes ikka edasi kannatama? Julgen kahelda. Ajaloo meeles pidamine kasvõi õuduste kordumise vältimiseks ja alateadlik kohustus tunda varasemate põlvkondade pärast või nimel süüd ja kannatada on kaks eri asja.

Rühmatööna valminud lavastusse on pikitud tubli annus elutervet eneseirooniat. Näitlejad ei varjagi, et stereotüüpidesse, mille nad on lavastuses käsile võtnud, langevad ühel või teisel hetkel ka nad ise. Kasvõi lavastust tehes. Ilgutakse: lavastaja pole tasemel, kolleegid ei oska näidelda ja mille eest dramaturg üldse palka saab, kui enamiku stseene on kirjutanud näitlejad ise?


Laulupidudest „Viimse reliikviani”

Selget äratundmist pakub ka tempokas stseen sellest, kuidas eestlased kipuvad kõike enda omaks kaaperdama. Laulupidudest (saksa traditsioon) „Viimse reliikviani” (režissöör venelane, Gabriel ukrainlane, Agnes lätlane). Umbes nii: „Mandariinid” – „Gruusia režissöör!”–„Skype!”–„Eestlased tegid rootslaste ja taanlaste musta töö ära!” – „Estcube!” – „Ise läks sinna? Kanderakett oli ju teiste oma” jne. Kui paljud meist on õndsalt õhanud, et USA filminäitleja Mena Suvari on ikkagi osalt eestlane? Muidugi pole soov kõike kaaperdada omane ainult eestlastele.

Muu hulgas esitatakse muusikaline galerii, kuhu mahuvad nii isamaalised laulud, räppimine kui ka kiire ülevaade viimase paarikümne aasta hittlugudest, mis on nii halvad, et on juba head.



„Praktiline Eesti ajalugu” läheneb Eesti teemadele teise nurga alt ja teises vormis, ehkki Balti keti ja laulmiseta ei saa nemadki. Peamiselt on ette võetud Kukerpillide muusika, mille saatel näidatakse, kuidas end eestlaseks süüa. Tegemist on kulinaarse kontserdiga, kus publik paraku küll nälga jääb. Ent korralikku kannatamise narratiivi ei õnnestu siitki välja võluda, sest teatril on ju ometi kohvik.

Muusikalise kujunduse jaoks on lavastaja Ivar Põllul suurepärane, isegi vindiga taju: teha muusikast, mida me kõik oleme tüdimuseni kuulnud, midagi uut ja värsket. Kogu seltskond eesotsas Odd Hugo poiste Oliver Vare ja Rando Kruusiga on väga musikaalne. Varju see ei jää, sest lugude esitamine on sisuliselt kogu teatrimeeskonna õlul.


Tartu Uue Teatri musikaalne meeskond

Näitlejad Maarja Mitt, Maarja Jakobson ja Robert Annus on Tartu teatrikülastajale tuttavad olenemata sellest, kus linnas nad parajasti peamiselt tegutsevad, ja teevad lavastuses suurepärast tööd. Nende kõrval sobivad ansamblisse hästi Põllu lavastuses „Pao-Pao. Kuldse Trio lood” mänginud Endla teatri näitleja Tambet Seling ning Tartu ülikooli geograafia erialalt tulnud ja aastaid kokana tegutsenud (suurepärase lauluhäälega) Ann Ideon. Ukuleleansamblis võib aga näha vist peaaegu tervet teatrimeeskonda eesotsas Raul Oreškiniga – ka muidu pigem lavataguseid jõude.

Uues seades avanevad Kukerpillide lauludes publiku jaoks tähendused, mida varem pole neis ehk nähagi osatud. Lood on humoorikad, ent seejuures ei tehta nalja Kukerpillide ega nende muusika üle. Muusikast saab Eestiga seotud teemade mõtestamise vahend. Suurtesse sügavikesse ega enesedefineerimise ängi laskumise ohtu pole, ehkki läbi võetakse kogu ajalugu alates dinosaurustest.

„Peks mõisatallis” ja „Praktiline Eesti ajalugu” ühes intelligentse huumori ja teemadega, mis puudutavad küllap kõiki meist, on väärt kaht õhtut Tartus. Üht Tartu Uues Teatris ja teist umbes paarkümmend meetrit üle hoovi Genialistide klubis. Eks see subjektiivne värk ole, aga ma pole vist tükk aega teatrist nii hea tujuga tulnud kui neil kahel õhtul. Kui aga kellegi ettekujutus ja maitse on sootuks teistsugune, siis ei ole hullu. Selleks puhuks on teatri Must Kast kodulehel soovitus: „Kui etendus on halb – kannatad ära.”

 „Praktiline Eesti ajalugu”
Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare (Odd Hugo)
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi
Esietendus 23. veebruaril Tartu Uues Teatris

„Peks mõisatallis”
 Lavastaja: Birgit Landberg
Laval: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs, dramaturg Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Emil Kallas
Esietendus 24. veebruaril Genialistide klubis

Jaga

Vaata lisaks