Keiu Virro/EPL: „Eesti teatri päästmine”? Pigem muhe teatri aseaine

Keiu Virro, Eesti Päevaleht, 10.05.2020

Reedel üheks korraks inimesed ekraanide ette toonud aktsiooni pealkiri viitas päästmisele, aga sisu tähendas pigem võimalust meenutada elava teatri võlu.

Reede õhtul toimus veebis ühekordne aktsioon „Eesti teatri päästmine”. Selle taust ulatub 2019. aasta teatrifestivalile Draama. Siis räägiti teatri üleproduktsioonist ega osatud aimatagi, et elaval kujul teater pannakse mõne kuu pärast olude sunnil pausile. Toona kirjutasid näitekirjanikud Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk festivali käigus publiku ees näidendi. Tagantjärele hakkas tekst ootamatult päevakohane tunduma ja jõudis nüüd (veebi)publikuni.

„Eesti teatri päästmise” aktsioonist on keeruline kirjutada, sest õigupoolest oli ju tegemist kättesaadavate vahenditega teatri markeerimisega. Ja mina markeerin nüüd seda markeerimist. Suuri ootusi ju polnudki või kui, siis vahest ainult ajastu mõttes täppi läinud pealkirja põhjal. See oli eelkõige ikkagi teksti lugemine ja just seda publikule lubatigi. Ja nagu teksti sünniloost aimata, ei ole tegemist niivõrd põhjalikult läbitunnetatud sügava teatritekstiga, kuivõrd eelkõige lõbusa katsetuse tulemusega, mille ettekandmise peamine võlu oli võimalus vastastikku teatri ja publiku suhet meenutada. Omamoodi simulaakrumina see kahtlemata toimiski. Veebiolukord ei näinud teatrina, ent viitas sellele ometi.

Publiku ette tekkis 12 ekraani. Justkui Zoomi kõne, milleks praegu peetakse platvormist olenemata vist enam-vähem iga veebikoosolekut ja -kohtumist.

Tegevuskohtadeks, mille pingiread näitlejate taga kumasid, Tallinna Linnateater, Tartu Uus Teater, Sõltumatu Tantsu Lava, Piip ja Tuut Teater / Kanuti Gildi SAAL, Endla teater, VAT Teater, Rakvere teater, Vene Teater, Ugala ja Vanemuine. Toimuvas juhatas teed Maarja Jakobson. Ikka nii, et tegelaste tutvustamine, remargid jne.

AKTSIOON „EESTI TEATRI PÄÄSTMINE”
Följeton ühes osas ja järelvaatamise võimaluseta
Autorid: Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk Esitavad: Tartu Uue Teatri, Endla, Ugala, Rakvere teatri, Vanemuise, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri, Kanuti Gildi SAAL-i, Sõltumatu Tantsu Lava, VAT Teatri, Piip ja Tuut Teatri ja e⁻lektroni ühendatud jõud
Koordinaator: Ivar Põllu

Tekstiga tehti vaatajale esiti selgeks, et teater tuleb uuesti luua. Kas minna seda teed, mis on ajast aega toiminud ja kus pärast kolmetunnist kriisikoosolekut tehakse otsus, et mängitakse Tšehhovit? Seekord mitte. Raha on täpselt nii palju, et luua üks ideaalne näitleja, ja selleks tuleb kasutada teatriajaloo paremate DNA-d. Tegelased teevad visiite eri ajastutesse, kus ootavad märgilisemad teatritegelased. Klassikaline humoorikas ajahüppelugu teatrimaailmas.

Aktsioon oli taas üks võimalus katsetada teatri tegemiseks eriolukorras loodud või kasutusele võetud platvorme. Praegu oli selleks e⁻lektroni rühmituse loodud elektron.live, mis tõepoolest toimib mõnusa veebikunstiplatvormina, kus juba festivalgi peetud. Leht on üsna kompaktne, silme ees nii olnud kui ka tulevad üritused. Tundub, et alternatiivide puudumise korral igati hea koht, kust konkreetsete viidetetagi aeg-ajalt „läbi jalutada” ja vaadata, kas parasjagu midagi toimub. Võib-olla sünnib sealt ka eraldiseisvat kvaliteeti, mille puhul ei kipu pidevalt veebi ja reaalsust vastandama.

Etenduse ajal oli võimalik kommenteerida, aga ka kommentaare ignoreerida. Seda pole teatrisaalis enda ees või kõrval valjult sosistavate teatrivaatajatega niisama lihtne korraldada. Ja kuna näitlejad ei saa publiku elavat tagasisidet ega aplausi, on vähemasti võimalik pilduda tänusõnu, südamekesi, smailisid ja kommentaare „Täitsa nunnu! Lohutav, nagu kõik oleks hästi”.

Ei oskagi midagi põhjapanevat öelda. Oli tore kuulda muhedat teksti, mille taga pole vist suurt pretensiooni olnud (ega peagi olema). Oli tore näha näitlejaid ja teada, et nad tegutsevad seal kuskil reaalajas. Ja lõpuks teada saada, et selle näidendi maailmas polegi tarvis möödunud aegade näitlejatest midagi uut kokku panna, sest Eesti teatrimaastikul on juba täiesti olemas Heino Seljamaa. (Kuna aktsioon oli ühekordne, oletan, et lõpust rääkimine ei jäta kedagi millestki ilma.)

Kokkuvõttes pean tunnistama, et vähemasti minu tähelepanu selle formaadi puhul killustus. Laiemas plaanis olen nõus nendega, kes ütlevad, veebiteater on siiski aseaine, mitte uus normaalsus. Vähemasti seni nähtu põhjal. Kindlasti on selles maailmas avastamata võimalusi, ent vähemasti esialgu ei ole see teatrite jaoks valik, vaid võimalus midagigi teha. Ja sellisena see vorm toimib.