Kaur Riismaa/Arvustus. Ära solva kodanikke sigu. „Vaba(n)dus“ uurib inimsuhteid ja kratsib elu pealispinda

Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht, 22.02.2023

„Vaba(n)dus“ ei käsitle ühiskonna teravate küsimustega ega lahenda oma teemasid. Küll aga on lavastus tugev üldinimlikus ja kunstilises mõttes.

Vaba inimene ei pea vabadusele mõtlema. On võimalik, et vaba inimene ei teagi, et ta vaba on. Nii kui küsima hakkad, oled juba mingi mõtte, tunde või narratiivi orgi otsas. Tartu Uue Teatri ja Vanemuise „Vaba(n)duse“ turundus suutis omajagu furoori tekitada. Pärast Martin Korgi intervjuu lugemist teatas minu sotsiaalmeediaseltskonna liberaalsem osa, et nemad lavastust vaatama ei lähe. Kas sõnavabadus, tühistamine, solvumine, vabanduse palumine on ainult keskealiste sotsiaalmeedias igavlevate inimeste probleem või ongi vabadus meie aja peamine sõlmküsimus?

Eri tasemega etüüdid

Tartu Uue Teatri saali keskel on tohutu metallvarbadega puur. Puuris teevad neli ahvi kõike seda, mida ahvid ikka teevad: publikule nägusid, ronivad puurilakke, mööda varbu. Pilt on õige kõnekas nagu loomaaiaski. Kes õieti on kütketud, kas ahv, kes teeb mida tahab, või inimene puuri ees, kes on otsinud parkimiskohta, ostnud pileti, lapsele jäätist, mõtleb homsele tööpäevale ja kiirustab edasi? Teatrisaalis toolil istuv inimene on kindlasti vähem vaba kui näitleja, kellele ahvi roll annab vabaduse nina või esimeses reas istuva daami kinga nokkida. Liikuva ahvi vaatamine masseerib endalgi kehas mingid lihased lahti.

Lavastus koosneb paarikümnest etüüdist, millest õnnestunumad annavad eraldi performance’i mõõdu välja ja toimivadki eraldi teostena. Need etüüdid, milles trupp läheb reklaamitud teemat ründama, jäävad mängulisemate ja sügavamate etüüdide kõrval kahvatuks. Näiteks lavastuse alguses näidatav ahvidega osa on märksa põnevam ja sisulisem kui teises etüüdis ringis kõndimine ja Bornhöhe tsiteerimine. Teisalt on just nn sõnateatri poolelt vaadates huvitav etüüd, milles Ilo-Ann Saarepera ja Martin Kork moodustavad ühe suhtepaari, Maarja Johanna Mägi ja Veiko Porkanen teise. Saarepera kehastatav naine ütleb mehele, et annab tollele vabaduse. Elagu kuu aega teises linnas, leidku endale armuke, tundku ennast vabalt. Suhtefoorumeid kamminud naine arvab, et on ehk liiga klammerduv. Poole etüüdi pealt rollid vahetatakse. Nüüd pakub Porkanen Mägile vabadust. Tekst muutub üha absurdsemaks: lõpuks nõuab Porkanen, et kui Mägi on oma uue mehega toredasti aega veetnud, peaksid nad mõlemad tulema temalt vabandust paluma, sest lõppude lõpuks on toime pandud abielurikkumine. Tekst muutub naljakaks ja tõsisem sisu hajub laiali.

Ma ei oska pakkuda, kuidas seda stseeni vaatab naissoost publik. Mehe vaatevinklist pakub naine mehele tõesti vabadust, aga kui vabadusepakkuja on mees, siis hakkab stseen kriipima. Ta nagu topiks naisele vabadust, tundub, et tal on endal mingi tagamõte. Ka vabaduse andmine võib ahistada: võib-olla ma ei taha sinu pakutud vabadust? Mis õigusega sina mulle vabaduse annad? Saareperal on ilus etüüd ja monoloog sellest, kuidas ta oma võtmekimpu hoiab. Võtmekimbu nimi on Elviira. Saarepera viib oma Elviira spaasse, jalutama. Stseen lõppeb, kui Elviira jääb tekki mässituna televiisorit vaatama ja Saarepera peab oma kodust välja kolima. Mõlemad etüüdid tegelevad küsimusega, kui palju vabadust õigupoolest on vabadus. Mingist piirist edasi muutub totaalne vabadus ahistavaks, sest inimene võidab vabaduse, aga kaotab suunised, kuidas elada. Saarepera monoloog pakub väga palju filosoofilisi ja kujundlikke allusioone. Ainuüksi usteta puuris kinni olles esitatav ning võtmekimbule empaatiat ja tähelepanu paluv tekst on kujundina mõjus.

Reegliteta ei saa

Reegliteta pole võimalik mängida, sest mängu kui niisugust pole olemas, on vaid kogum reegleid ja piiranguid, mida järgides seda konkreetset mängu mängime. Piiravad ja vabadust pakkuvad reeglid on olemas ka stseenide vahel, kui kulli mängitakse, või stseenides, milles pole sõnu või üldse midagi ei näe. Kolmas etüüd toimub pimeduses ning näitlejad teevad looma- ja loodushääli. Soo- või metsahääled muutuvad aja jooksul taluhäälteks. Aga mis reguleerib häälte muutumist? Teise inimese, teise näitleja kuulamine. Mängija peab tähelepanelik olema, muidu satub ta reeglitega vastuollu ja kaotab vabaduse, rikub mängu. Samamoodi ka ühiskonnaliikmena toimides: igal asjal on oma aeg ja koht. Sageli unustatakse, et sotsiaalmeedia pole enam oma sõpradega suhtlemise koht, vaid on tänapäeval muutunud tohutuks laadaplatsiks. Ja laadal on omad laadakombed. Seal justkui võid nägusid teha ja solvata, isegi kui sa teise inimesega silmast silma kohtudes niimoodi ei käituks.

Kui sotsiaalmeedias midagi valesti ütled, kustutad teksti ja lähed raputad päris meedias endale tuhka pähe. Lavastuses on stseen, milles trupp palub vabandust, et saalis on liiga soe, et Kork on higine, et ventilatsioon ei tööta jne. Etüüd on naljakas, aga üheplaaniline, ei anna mingit värsket perspektiivi. Vanasti elasid inimesed eraldatumalt ja läbimõtlemata plurtsatus ei teinud mõne hetkega maakerale kolme tiiru peale. Keegi ei nõudnud ka, et sul oleks mingi raevuka narri öeldud tobeduse kohta oma arvamus. Vaadates puuris igasugu asjade pärast vabandust paluvaid näitlejaid, tuleb meelde katke Viidingu luuletusest „Pojaga restoranis“: „Ära solva kodanikke Sigu / siis sul hästi käivad käbarad.“ Kodanikud Sead ei saa midagi parata, et nad on, nagu on, aga sina saad. Ole parem, ole üle, ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad.

Kratsitakse elu pealispinda

Kogu lavastuse kõige tugevam etüüd ongi seotud sellega, millest meie vabadus sõltub, sõna otseses mõttes: millest vabadus „ära ripub“. Veiko Porkanen ripub lavastuses kasutatava lina küljes puurilaest alla. Ta kiigub edasi ja tagasi, püüab teisi näitlejaid. Kipaka puurivarva otsast alla rippuv ja kogu puuri lõgisema panev imposantse kasvuga Porkanen mõjub ohtlikuna. Seda enam, et hoo sisse saanud massiivne näitleja peaaegu riivab esimeses reas istujaid. Etüüdi lõpul jääb Porkanen lina sisse ja ütleb, et peab midagi ette lugema (miks peab, jääb küll selgusetuks). Kui Porkanen alustab lauset Kenderi teosest „Untitled 12“, vaigistavad teised näitlejad ta patjadega tümitades. Siin tundub, et pinge kukub stseenist välja. Lihtsalt, mitte miski ei saa olla visuaalselt ja sisuliselt üle täie hooga lae all lendavast Porkanenist. See on stseen, mille saaks pikendada tunniajaseks performance’iks ja sisu jääks ikkagi samaks, mis meedias ja kavalehel lubatud: millest sa sõltud, ära ripud, annab sulle vabaduse, aga ka vabadusele piirid.

„Vaba(n)dus“ ei tegele ühiskonna teravate küsimustega, selleks jääb silmapiir kitsaks. Teemasid ei lahendata, kratsitakse elu pealispinda. Küll aga on tegemist tugeva teatrilavastusega üldinimlikus ja kunstilises mõttes. Reklaami silmas pidades võis karta deklaratiivset, programmilist kunstiteost millegi pihta või millegi poolt, ent lavastus hingab, on siiski terviklik organism. Soovitan seda kõigile, kes Korgi intervjuud lugedes otsustasid, et seda lavastust peab vältima. Tegemist on sooja, inimest ja inimsuhteid uuriva teatritükiga.