Katrin+Andres Maimik: Valu on hea

EE Areen, 26.03.2015

“Põletatud väljade hurmaad” peaksid kohustuslikus korras vaatama nii poliitikud, pangabossid kui reklaamiagentuuride lakeid, arvavad Katrin ja Andres Maimik.

Juba pealkiri lööb tajutšakrad avali. “Põletatud väljade hurmaa”. Selle kõlas on midagi oksüümoronlikku, deemonlikku ja eufoorilist. Ühelt poolt selle kompromissitult hävituslik, isegi barbaarne tähendus. Põletatud maa sõjaline taktika omistatakse kindral Kutuzovile, kes Napoleoni vägede eest taganedes käskis maha põletada Moskva linna koos kõige olulise ja ilusaga, mis sinna ajaloo jooksul oli settinud. Ikka selleks, et vaenlasele ei jääks mitte midagi. Hurmaa on selline lääge vili, mis jätab suhu kuiva ja kirbe järelmaitse. Sõnaga seostub veel hurmus, lummus, võrgutamine, ihalus. Pealkiri justkui räägiks sellest naudingust, mis tekib enese radikaalsel äralõikamisel eluloost, uueks inimeseks saamise lummast mineviku “põletatud väljadel”, hingekulu põletamisel tekkivast tuhast virguvatest uutest loomingulistest õitest. Muidugi on kulupõletamisega see oht, et tarmukas kulupõletaja võib kevadel koos kuluga ka ise ära põleda.

Juba Renate Keerdi varasemate lavastuste pealkirjad sisaldavad sõna- ja tähenduste mänge. “Pung”, millegi puhkemine, samas sõna “punk” pehmendus. Punk, pungime, pung, pungime. “PURE MIND”, puhas mõistus, samas ka jära mind, hammusta mind, rebi mind tükkideks. Ka “Pink Flamingos, Crazy Horses” (koos Maria Ibarretxega) sisaldab mõnusat vastuolu. Roosad küütlevad pikajalgsed linnud ning vahtuaetud hullud hobused, vastandite sünteesimine. Kohutav ilu versus marutõbi.

Renatel ei ole lihtne. Iga uue tükiga oodatakse talt eelmise rekordi purustamist, pidevalt tahetakse teda tema endaga võrrelda. Aga ta lahendab asja elegantselt – iga uus lavastus on nii sisult kui kontseptilt eelnevast nii erinev, et võrdlused hanguvad suul. “PURE MINDi” fellinilik metafüüsiline karneval jõudis lõpuks kirgaskülma valgustuseni, “Põletatud väljade hurmaa” orgastiline odüsseia viis välja värvilise armastuse altarini, mille ees ka kehaliselt puhastuda.

Ansambli Tindersticks ninamehel Stuart Staplesil on lugu “That ­Leaving Feeling”, mida me kasutasime ka oma filmi “Kirsitubakas” lõpuloona. Laul räägib kiusatusest jätta kogu oma senine elu, koos inimeste, kohustuste ja paratamatustega, võtta kaenlasse vaid ajaleht ja kohvrike südame kildudega, istuda rongile ja alustada kusagil kaugel uut elu.

Aga siis hakkab vihma sadama ja minategelane otsustab, et “kuhu sa sellise vihmaga ikka praegu lähed, jõuab ka hiljem”. Sedasama lahkumistunnet leiame paljudes ilusates teostes: nii Hanif Kureishi romaanis “Intiimsus” kui Laurent Cantet’ filmis “Aeg maha”. Enese eest põgenemise soov ajendas folklaulja Nick Drake’i alatasa autoga tundmatusse suunda kihutama, kuni lõpuks kütus otsa sai. Sellest põrgulikust igatsusest kõnelebki “Põletatud väljade hurmaa” energeetiliselt laetud kujundite ja südamest haarama sundiva akrobaatikaga eufooriline amokk.

Lavastus annab vaatajale võimaluse omaenese ülemullitav hingesita ämber täiega kummuli virutada, visata turjalt sinna settinud taak – positsioon, kohustused, elu paratamatus, keele ängistus, nõudepesumasinasse kuhjunud nõud, mitte kusagile viivad mõtted, ämma sünnipäev. Ning rebida ennast alukate väele ja mõttes kaasa mürgeldada, möirata, püherdada, rammida, peksta, põgeneda torustikus tiirlevate nõmedate mõtete ja emotsionaalsete mürgiaurude käest puhtasse kehalisse ekstaasi. Ja siis ennast tühjaks tõmmelnuna ja armastuse altari ees puhastununa minna tagasi oma hallide seinte ja valge laega koju, panna nõudepesumasin tööle ja heita abikaasa kõrvale, ilma et padi oleks igatsusest läbi vettinud.

Lavastuse algul näeme justkui kaadreid mõnest etnograafilisest filmist. Meie ees lebab merineitsi, ­eemalt hiilib ligi ahinguga kütt, merineitsi muutub rahutuks. Ta püüab end kohalt liigutada, aga ei suuda, ta kardab, aga samas ka ihaleb. Kütt jõuab lähemale; enne kui ahing teda tabab, jõuab merineitsi veel kiirelt kostüümi kuldsema vastu vahetada. Renate lavastustes pole oluline, kes mis sugu on. Erootika toimib ilma sugudeta, olulised on vaid kehade hõõrdumine ja põrkumine. Kütid on kõikjal. Maaslebaja, keda tabab kohe magusvalus ahingulöök, võib olla nii mees kui naine. Isane hiilib kõrges rohus, ta on huvitatud. Emane hiilib kõrges rohus, ka tema on huvitatud.

Siin laval on kehadel kaitsev anonüümsus, paljasolu on kui maskiball, kus koos riietega viskad sa maha ka oma individuaalsuse ning võid seejärel olla kes iganes: mees või naine, ilus või kole, paks või peenike, osav või tönts, homo- või heteroseksuaal, nudist või budist. Orgias oleme me kõik üks biomass, voogavad ja pulseerivad kehad.

“Pean endast mänge laasima, naer rebenemas suul. Ehk näib vaid nii et jälgivad mind vaenulikud kuud”, luuletab Viivi Luik. Kogu aeg ongi sul risti ees su sotsiaalne positsioon, “keep smiling” ja enesest parema tegelase kehastamine. Ja see viib lõpuks paratamatu kollapsini, mille vastu aitab totaalne mentaalne restart ja kaduma läinud sisemise lapse üles otsimine.

“Põletatud väljade hurmaa” üks läbivaid teemasid on lapse mäng ja lapsemeelsus. Öeldakse, et mäng on lapse töö. Kui laps mängib, teeb ta seda täie tõsiduse ja andumusega ning teda häirib tõsiselt, kui keegi täiskasvanu tuleb uksele passima ja muigama. Kui laps poeb vaiba alla peitu, siis usub ta tõemeeli, et teda pole praegu olemas. Kui laps teeb puuksunalja, võib ta seda lõputult korrata, saades veel tuult tiibadesse vanemate ruigamisest, et “lõpeta kohe ära, nii pole viisakas”. Kui laps on vihane, siis ta vehib oma tillukeste rusikatega, hoolimata kõigist neist noomimistest, et “kulla mees, mis mulje sa niiviisi tädidele ja onudele jätad”. Laps aga on mängides vaba.

Enese vabastamise teemadega tegelevad sellised filmid nagu ­David Fincheri “Kaklusklubi” ja Lars von Trieri “Idioodid”. Mõlemas kinotükis asutatakse salaselts, mille liikmete missiooniks on sotsiaalsetest normidest välja murdmise ja tõelise loomuse omastamine. Ühel puhul antakse hagu maskuliinsele vägivallainstinktile, teisel puhul avatakse uks sisemisele debiilikule.

Ka Renate lavastuse toorusest ja naturalismist, kergest sadismist ja hõrgust masohhismist, higist ja adrenaliinist õhkub sama teraapilist energiat. Valu on hea, valu on puhas siin ja praegu olemine, valu tapab mõtte, valu vabastab krambist! Pärast päris-valu tundub kõik nii valutu. Isegi hing. Lavastuses tehakse haiget ja saadakse haiget, rammitakse ja saadakse rammitud, hammustatakse ja nuhutatakse, räheldakse mööda põrandat, järatakse juukseid, tõmmatakse sukk pähe, ja väänatakse nägu jõledateks grimassideks, inisetakse ja kiunutakse – tehakse kõike seda, mida saad enesele lubada ainult paksus metsas või lukustatud ukse taga, kus sa sootsiumi distsiplineeriva superego kõikjaleulatuva pilgu eest korrakski varjul oled. Kui keegi sulle sel hetkel peale satub, siis on kindel iiu-iiu-iiu. “Ise tuntud inimene, peaksite teistele eeskujuks olema,” ütles valvelaua tädi Jan ­Uuspõllule filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Nii ­Fincheri kaklusklubi kui ­Trieri idiootide kommuuni kliendid tulid elualadelt, mis on seotud ­puhta sotsiaalse rollimänguga, täis lipitsemist ja võimutsemist, etiketi täitmist ja mulje avaldamist, kuni su tegelik loomus kipub kehaavaustest välja libisema. Seepärast peaks kohustuslikus korras “Põletatud väljade hurmaad” vaatama tooma nii poliitikuid kui tippjuhte, pangabosse ja reklaamiagentuuride lakeisid.

Renate provotseerib mõnuga kultuurilise “hea maitse” norme. Etikett näeb ette, et “puuksuhuumor” kuulub kuhugi sinna väga alla, kuhugi Vihula Tulise Tuhara ja Miss Eesti ­Tissi püsikundede “esteetikasse”, millel pole kunstitempli õilsatele lavalaudadele asja. Aga ei – puuksud kõlavad pikalt ja kaua, igas registris ja mahlasusastmel. Ja kui sellele lisada väike konkurentsi-paroodia, siis on see number nii naljakas, et pissi saapasse.

Ennast maailma peale laiali lasta pole mingi eneseületus. Viskad viigipüksid kui sotsiaalse kängitsuse sümboli jalast ja kargad vuplite väel ringi, nii kaua kui jaksad. Palju keerulisem on pärast püksid jalga saada, käte abita, pillimängu hetkekski lõpetamata... Kui pillimängu katkestad, sööb hiiglane su ära. Hiiglast tuleb pidevalt tantsimas hoida.

Aga ükspäev pead sa ikkagi tagasi maa peale tulema. Ka adrenaliini- ja endorfiinisõltuvus on sõltuvus. Mingil hetkel tuleb ju oma hallide seinte ja valge laega koju tagasi minna. Või peavad sõbrad sulle järele sõitma, kui su massinas on bensiin otsa saanud. Eeldusel, et sulle on jäänud veel mõni sõber.

Danny Boyle’i filmis “Trainspotting” on üks ilus koht, kus peategelane pärast üht herokalaksu langeb vaiba sisse peitu, nii, et reaalsusest jääb vaid üks pilu silmade kohal. Mängib Lou Reedi “Perfect Day”. See on langemine täiuslikku mõnusse – täielikku tahteta tardumusse, surmatungi hurmaasse. Ka Renate tüki tegelased peidavad laval ennast reaalsuse eest põrandapragudesse ja vaiba sisse, mängivad lapsemeelselt olematust. Aga lavastuse lõpus jätkub neil siiski niipalju elutahet, et ennast vaiba all püsti vinnata ja kummardada.

 
Jaga

Vaata lisaks