Tartu Uus Teater saab peagi 15. Puberteedipõlve laineharjale astutakse aga hillitsetult ja enesesse vaatavalt, mitte mäslevalt ega impulsiivselt, nagu võiks teismelisest eeldada.
Tartu Uue Teatri 15. hooaja avalavastus «Stereo» (autor-lavastaja Ivar Põllu) käsitleb ühelt poolt muusikat ja üksindust, asju ja mälestusi, kuid töötab teisalt ka teatri retrospektiivina. Lavale sõna otseses mõttes kuhjatakse kilde Tartu Uue Teatri kirevast ajaloost, laadides ruumi tugeva nostalgiahõnguga. Vanadele kildudele toetuv uus tervik ei suuda ometi niimoodi põue pugeda nagu too nostalgia.
«Stereo» etendusele saabudes on Tartu Uue Teatri saalis nii mõndagi teisiti kui muidu. Valgusraam on lastud alla, prožektorid ja värviliste tulukestega («Serafima+Bogdani» etendustest tuttavad) kõrvaklapid ripuvad seal publiku peadest vaid paari meetri kõrgusel, moodustades saali kohale kirkalt särava lae. Vaatajad on paigutatud kahele poole lava, mõlemal tribüünil vaid neli rida. Saal saab nõnda väiksem ning sellevõrra intiimsem, isiklikum.
Kuigi minu mälestused Tartu Uue Teatri etendustest ulatuvad kõigest kümne aasta taha (ja sedagi esiotsa väga katkendlikult), tahaks miskipärast öelda, et «Stereo» saalis tekib sarnane atmosfäär nagu teatri esimestes lavastustes – küllap põhineb see siis muljel, mis on mulle jäänud Tartu Uue Teatri kohta kuuldud-loetud lugudest ning nähtud salvestustest. Seda atmosfääri kujundavadki just väike mastaap, vähesed vahendid ja parimas mõttes põlve otsas pusitus. Selles on midagi kodust ja meeldivalt familiaarset, samas nutikalt loovat ja ambitsioonikat.
Tänu säärasele atmosfäärile võib teatav nostalgia puudutada «Stereos» ka inimest, kel Tartu Uue Teatriga ühine ajalugu puudub. Ülejäänud tunnetega on lavastuses aga keerulisem. «Stereo» näitlejate – Ilo-Ann Saarepera, Elise Metsanurga ja Andreas Aadeli – lavategevus kulgeb pigem monotoonselt: lavale toodud vanu kostüüme hakatakse järgemööda selga panema ja ajalooga rekvisiite järele proovima. Igaüks toimetab enamasti omasoodu, ilma teiste lavalolijatega selgeid suhteid loomata – siin-seal kohtuvad pilgud või kõlavad kokku tegevused, ent päriselt kontakti ei teki. Ainult finaalstseenis hakkab näitlejate mängust kergelt kumama midagi armukolmnurgataolist, ent siis näib see juba üleliigne.
Pigem on «Stereo» oma väljenduslaadilt lihtsalt liiga introvertne, et mind puudutada – mingi leek seal põleb, aga ennekõike sissepoole.
Poolteist tundi kestev asjades sobramine, riiete vahetamine ja muu lavaline toimetamine meenutab osalt etenduskunstis levinud võtet, kus etendaja kordab mõnd tegevust laval nii jaburalt kaua, et see oma esialgse tähenduse täiesti kaotab ning hakkab viitama ainult iseenesele. Publik tunnetab seega lõpuks vaid etendaja fenomenoloogilist keha ja puhast kohalolu, ootamata, et need midagi väljendaks. «Stereo» kordused seda efekti ometi ei saavuta, sest kogu aeg jääb ikka mulje, et meile tahetakse midagi väljendada. Näitlejad ei ürita laval justkui olla võimalikult lähedal iseendale, vaid askeldavad tegelastena, kel on omad mõtted-tunded – mis siis, et need väga reljeefselt ilmsiks ei tule. Kuid mida siis tahetakse väljendada?
Tutvustuse järgi peaks Põllu autorilavastus kõnelema «muusikast, üksindusest ja muudest asjadest meie vahel». Tõepoolest, muusika, üksindus ja asjad on lavastuses kahtlemata olemas. Muusika, täpsemalt erinevates arranžeeringutes Johann Sebastian Bachi «Air» saadab kogu lavastust, tõustes kord esiplaanile ja nihkudes kord taustale. Üksindus hakkab silma kõigi näitlejate lavategevuses, kus kulgetaksegi omaette, kuid sisimas ehk igatsetakse kontakti teisega – näiteks torkab see silma Andreas Aadeli askeldustes, kuhu kuulub esemete intensiivne nuusutamine, isegi lakkumine. Ja asjadest on juba räägitud: kostüümid ja rekvisiidid täidavad kuhjadena lavaruumi ning meenutavad Tartu Uue Teatri varasemaid lavastusi.
Muusika, üksindus ja muu?
Sellest, et midagi lihtsalt laval viibib, on aga vähe – nendega koos oleks tarvis ka mõnd väidet või tunnet, mis end etenduse jooksul kehtestada püüab. «Stereo» etendusel ei täheldanud ma siiski, et minuni oleks ükski selline väide või tunne (peale eelmainitud nostalgia) päriselt jõudnud. See muidugi ei tähenda, et need lavastuses täielikult puudusid. Pigem on «Stereo» oma väljenduslaadilt lihtsalt liiga introvertne, et mind puudutada – mingi leek seal põleb, aga ennekõike sissepoole. Vaid stseenis, kus kolm asjaosalist rokkmuusika saatel viivuks tantsisid-hüppasid-õõtsusid, igaüks küll ikka omasoodu, tekkis tunne, et leek pöördub väljapoolegi. Heiastus tõesti idee hingesugulusest, mis tekib ka võõraste vahel, kui nad parajasti sama muusikat kuulavad, seda kas või maailma eri otstes. Ent edasi see idee ei arenenud.
Kui hiljutises intervjuus kirjeldasid Tartu Uue Teatri näitlejad Ilo-Ann Saarepera ja Martin Kork oma teatri edu võtmena julgust riskida, siis nõustun, et ka «Stereo» puhul on julgetud riskida. Tegu on küllaltki kentsaka, kuid omanäolise lavastusega, mida mõnes muus Eesti teatris hästi ette ei kujutaks. Aga nagu riskimisega ikka, kaasneb oht, et asi läheb nihu. Liialt introvertse «Stereo» liigitaksingi sinna nihu-kategooriasse.
«Stereo»
Autor-lavastaja Ivar Põllu, laval Ilo-Ann Saarepera, Elise Metsanurk või Ekke Hekles, Andreas Aadel
Esietendus Tartu Uues Teatris 30. septembril 2022