Karin Allik/Arvustus. Kaks koostöölavastust, ilma konfliktita

Karin Allik, Sirp, 17.03.2023

/.../

Pelglik ülevaade vabadusest.

Kuigi Tartu Uues teatris esietendunud „Vaba(n)dus“, mis valmis lavastaja Reimo Sagori koostöös neljaliikmelise trupiga, on oma loomult „Romeost ja Juliast“ üpris erinev, kimbutab lavastust sama häda, mis Metsanurga ja Aadeli Shakespeare'i- tõlgendust - teos ei võimalda konfliktil kehtestuda.
Sagori sõnul alustas ta lavastusprotsessi uudishimuga mõista, mida tähendab vabadus tänapäeva noortele, ning truppi kuulunud Maarja Johanna Mägi lisas, et paljudele proovides tekkinud küsimustele ei leitudki lõpuks ühest vastust, sest vabadus on niivõrd lai ja kompleksne teema. Jah, oleks isegi paradoksaalne, kui vabadusega seotud küsimuste juures jõutaks üheainsa õige vastuseni. Toosama arvamuste paljusus, millest kõnelesid ka Metsanurk ja Aadel, on niisiis teemasse algusest peale sisse kirjutatud.

Ent, nagu öeldud, ei kehtestu konflikt lavastuses piisavalt, et haarata vaataja aktiivselt arutellu.
Selle peale võivad tegijad loomulikult vastata, et lavastuse eesmärk ei olegi konflikti tekitada, vaid vahendada erisuguseid arusaamu vabadusest. Küll aga on erilaadsete arusaamade demonstreerimisel minu meelest mõtet ainult juhul, kui sünnib ka teatav dialektika: kui mitme vastanduva arusaama kokkusaamisel (ehk konfliktis) saab teha uusi järeldusi. Neid „Vaba(n)dus“ mulle vabaduse kohta aga ei pakkunud.

Lavastuses puudutatakse küll üsna laia vabaduse spektrit, kuid teemakäsitluses jäädaksegi puudutamise, mitte analüüsi tasemele. Ühtki arvamust ei öelda justkui lõpuni välja, lootuses, et kui niidiots on vaatajale kätte antud, jõuab too ise nende järeldusteni, milleni võiks viia vabadusest kõnelev lavastus. Ometi kohtub publik sellisel juhul ainult nendesamade mõtetega, mis on talle juba varemgi pähe tulnud, ega õpi tundma teistsugust perspektiivi.

Kas või stseen, kus puudutatakse loomingulist vabadust Kaur Kenderi „Untitled 12“ kaasuse näitel, saab aktiveerida ainult juba olemas mõtted juhtumi kohta. Veiko Porkanen ripub lava keskel linast kookonis ning annab esiotsa juhtumist ülevaate, mainimata kordagi Kenderi nime või teose pealkirja. Kui näitleja asub siis raamatust lõike ette lugema, tormab ülejäänud trupp kookoni ümber ning peksab teda patjadega, karjudes „Jää vait!“. Kuivõrd Porkaneni loetud laused sumbuvad peaaegu täielikult trupikaaslaste hüüetesse, pole publikul võimalik selle teose sisu ja tähenduse üle reflekteerida. Seega saab vaataja vaid teadvustada oma varasema hoiaku Kenderi kirjutise suhtes. Ja kui mõnele juhtum ei meenugi, jääb stseen talle veelgi väheütlevamaks.

Nõndaks näib, justkui pelgaks „Vaba(n)duse“ tegijad oma publikut ärritada ja tugevaid reaktsioone esile kutsuda, ning lavastus omandab viisaka koolikirjandi maigu. Teose mõjusaim osa jäi sestap teatrisaalist väljapoole ja hoopis leheveergudele. Nimelt ilmus „Vaba(n)duse“ esietendusele eelnenud nädalal Eesti Päevalehes usutlus lavastuse truppi kuuluva Martin Korgiga, kelle maailmavaade kutsus lugejates esile valju pahameele ning pani ühismeedia korralikult kihama. Ehkki minulegi on suur osa Korgi väidetest vastumeelt, tuleb tunnistada, et intervjuuga saavutati see, mille poole tundutakse püüdlevat paljude lavastustega, „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ sealhulgas - aktiivse arutelu. Midagi oli ka päriselt kaalul, riskiti päriselt.

Ambitsioon ja tulemus. „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita aga eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses. Kui vaadelda neid lavastusi teatripildi üldises kontekstis, paistab riskijulgus siiski silma.

„Romeot ja Juliat“ ohustab ühelt poolt alusteose tõlgenduste rohkus Eesti teatris ja maailmakultuuris, pealegi ei ole läinud Metsanurk oma lavastuslikes valikuteski kergema vastupanu teed. Kasutades Andreas Aadeli uuendatud dramaturgiat ning sidudes näitlejad marionettide kombel trossidega lae külge, pidi Metsanurk lavastusega arvatavasti läbima nii sisulisi kui ka logistilisi katsumusi. Samamoodi ei valinud lihtsat ülesannet ka Sagor, kui asus koosloomemeetodil lahkama teemat, mille käsitlusvõimalusi on terve müriaad. Tundub, et ambitsiooniga pole kummalgi lavastajal probleemi, teostus peab lihtsalt järele võtma.

Ehk jätkub Vanemuisel ja Tartu Uuel teatril ambitsiooni edaspidigi, et „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ ei jääks ühtaegu esimesteks ja viimasteks koostööprojektideks. „Kohtumine tulnukatega,“ nagu on nimetanud naljatamisi seda koostööd Vanemuise draamajuht Tiit Palu, mõjub värskendavalt mõlemale poolele, aga ka kõrvaltvaatajatele saalis.