Jüri Saar: Kolm katset ja tühi plats


Tartu Postimees 4.10.2011 07:41





Tartu Lutsu raamatukogu direktor Asko Tamme on kuulanud poliitikute jutte, kuidas uus linnaraamatukogu tuleb Poe tänavale, siis vana kaubamaja krundile, nüüd Vabaduse puiestee äärde. Aga jutud on jutuks jäänud.




Viimase kümne aasta jooksul on tehtud kolm katset saada Tartu linnaraamatukogule uus maja. Kaks eelmist on luhta läinud, ka nüüdse puhul näib pigem ebatõenäoline, et see maja ikka tuleb. Mis tunnetega seda olukorda vaatate?

Ma nagu ei tunnegi eriti midagi. Ka eelmiste katsete puhul on olnud põhimõtteline otsus, et raamatukogule on maja vaja, on tehtud planeering, on kuhugi jõutud ja siis on asi kinni jooksnud. Mul ei ole hetkegi olnud tunnet, et uus maja on nii lähedal, et saaksin sellega arvestada. Iga kord on see olnud nagu sulega vee peale kirjutamine.

Kuidas kujunes olukord, et arhitektuurivõistlusel valis žürii välja parimad ideekavandid, aga nüüd on tulemus tühistatud?

Seda võib küsida Emil Urbelilt, miks ta konkursi tulemuse vaidlustas. Kas seepärast, et tingimusi ei täidetud, või ta arvab, et nii ei saa arhitektuurikonkurssi teha. Mina arvan, et nii ei saa teha.

Siiski ei saa mõistlikult ühte panna projekteerimise riigihanget ja arhitektuurilist ideekonkurssi. Ehk nagu abilinnapea Raimond Tamm ütles, et tingimuste täitmise kontroll jäi kahe komisjoni vahele.

Üks komisjon vaatas läbi hanke poole ja teine arhitektuurilise külje. Et riigihanke tingimused laienevad arhitektuurikonkursile, sellest ei antud endale õigel ajal aru, mina komisjoni liikmena ka mitte. Arhitektuurikonkursil on tingimused alati olnud ületamiseks, nendega tuleb küll arvestada, aga arhitektid loovalt vaidlustavad neid tingimusi.

Olles läbi töötanud need kavandid, kas julgete praegu väita, et tingimustele vastavuse kontrollimise järel jääb pinnale piisaval hulgal sobivaid lahendusi?

Kui vaatame arhitektuurikonkursi tingimusi riigihanke pilguga, siis ei jää.

Seega on praegune ülekontrollimine kirstule naelte sisselöömine?

Selleks nädalaks kavandatud arutelul selgub, kas saame nende töödega edasi minna või alustame uut konkurssi, teeme sama konkursi peaaegu samade tingimustega uuesti. Kuid see oleks juba poliitiline otsus.

Tartu kunstimuuseumi tulevik on endiselt ebaselge, kas linna vaadatuna poleks aeg naasta kava juurde teha uus maja raamatukogule ja muuseumi ehitab riik, kui leiab, et aeg on küps?

Saamise mõttes võib-olla. Aga on hea mõte panna need kaks asutust ühte hoonesse kokku ja teha neist, noh, sõnamängu kasutades kultuurimaja. Seda mõtet ma nii hõlpsasti maha ei mataks.

Olete öelnud, et praegu jutuks olev krunt Vabaduse platsi ääres ei ole teie lemmik. Ka on paljud arhitektid deklareerinud, et siin on kitsas. Kas ongi mõtet tingimata selle krundiga edasi tegelda?

Sellise hoone ehitamine on loendamatu hulk kilomeetreid järsust mäest ülesronimist, kogu aeg on teel tõkked, mida on lihtsam võtta üks korraga. Kui nüüd püüda saavutada otsust, et ehitame näiteks Poe tänava Kaubahoovi platsile, on see uus tõke.

Meil on otsus olemas, et Kompanii ja Vabaduse puiestee vahelisse kvartalisse on võimalik ehitada. Kuni see üritus on lõpetamata, ma ei ütleks, et ei ole mõtet. Ega see krunt nii väike ka ole. Kui raamatukogu ei saa 10 000 ruutmeetrit, aga saab 8000 ruutmeetrit, on see ikkagi kaks korda rohkem kui praegu.

Siit võiks minna algpõhjuse juurde. Miks on raamatukogule vaja uut hoonet – kas on vaja ruumi juurde või uut ruumiloogikat?

Mõlemat on vaja. Meil on avariiulites veerand kuni pool neist raamatutest, mida tahaksime avariiulitele panna. Meil on üks töökoht kümne riiulimeetri kohta.

Raamatukogu toimib ka sellisena, aga ei paku sellist avalikku ruumi, mõtlemise ja õppimise ruumi, mida võiksime pakkuda.

Kui keegi tahab tulla lasteosakonda koolitükke tegema, siis selleks on ainult üks suur ümmargune laud. Me vajaksime 1500 ruutmeetrit, et panna kogusid rohkem välja, ja 2500 ruutmeetrit, et tekitada juurde töökohti.

Praegu on meie raamatukogu suuresti maja raamatutele, aga raamatukogu peaks olema asutus inimestele.

Harukogudega olete läinud kodudele lähemale. Kui palju need asumitesse rajatud harukogud kitsikust leevendavad?

Eriti mitte, ühtegi uut pole minu ametiaja jooksul ju tehtud. Seaduse järgi peaks iga 15 000 elaniku kohta olema üks raamatukogunduslik teeninduspunkt. See teeb Tartusse seitse harukogu, aga on neli.

Jutte on olnud, et Ülejõele, Ihastesse ja Veerikule peaks tegema uued. Supilinnast on ka räägitud, aga see on nii kesklinna lähedal.

Miks neid ei ole loodud?

Alati on esimesel kohal olnud uus maja. Arengukavades on kirjutatud 100 miljonit krooni keskkogule, seega harukogudele ei anta midagi.

Mida ütlevad lugejaarvud raamatukogu populaarsuse kohta?

Rühmiti on see erinev, aga üldjoontes oleme suutnud lugejateeninduse üldarvu kasvatada. Masu ajal kasvas laenutuste arv kümnendiku võrra. Meil käib keskmiselt 2000 inimest päevas.
Laenutuste järgi on näha, mis on populaarne: sentimentaalsed romaanid, metsikus koguses elulookirjandust, koolikirjandus... Siit on küll näha, et koduste raamatukogude struktuur on muutunud, ei ole enam riiulil «Tõde ja õigust».

Üks uue majaga seotud hirme on, et kui raha läheb betoonile, siis jääb seda raamatutele vähem.

Nojah. Raamatute osturaha eest saab betooni piltlikult paar autokoormat. Ostueelarve on 173 000 eurot.

E-raamatud on esialgu veel marginaalsed?

Seda küll. Tekitame neile tasapisi sisu juurde, aga Eestis pole veel võimalust uusi e-raamatuid laenutada. Kindlasti on sellel tulevikku, aga raamatukogud, kirjastajad ja raamatukaupmehed vajaksid huvide kokkulepet, et saaksime laenutada uusi e-raamatuid.

Kuidas moderniseerumine veel raamatukogusid mõjutab?

Võib juhtuda, et kui oleme ettevaatamatud ega sea endale õigeid ülesandeid, näeme ootamatut ja järsku lugejate arvu vähenemist. Kaovad ära need, kes on valmis lugema «Tõde ja õigust», kes on valmis lugema vanemat kui 20–30 aastat vana raamatut. Kaovad need, kes ei tule siis, kui me ei paku e-raamatut, filme või muusikat. Õigemini, nemad ei leia raamatukogu üles.

Kui me ei paku klassikalisele eestikeelsele kirjandusele või üldse klassikalisele kirjandusele lisaväärtust, siis nad ei tule.

Lühemas perspektiivis, aga kardan, et ka kaugemas, on raamatute tulevik kaasas kantavates seadmetes, põhiliselt nutitelefoni tüüpi riistapuudes. Peame leidma mooduse, kuidas pakkuda nutitelefoni otsas elavale inimesele ka seda, mida oleme siia majja kogunud.

Igasuguste IT-lahenduste idee on, et ise ei pea kuhugi minema. See töötab justkui raamatukogu kui füüsilise keskkonna vastu.

Sa ei pea, kui sa ei taha. Need jutud on mujal juba läbi räägitud. Kõik saavad filmi vaadata kodus, aga ikkagi käiakse kinos. Kõik saavad süüa teha ka kodus, aga ikka käiakse restoranis. Kohvi saad ometi kodus teha, aga miks sa välja lähed?

Võib-olla meile liigina päris hästi ei sobigi, kui me kõik ennast mobiiltelefoni otsa riputame ja individuaalselt askeldame.

Jaga

Vaata lisaks