Johanna Roos, Tartu Postimees, 19.04.2023
Olen? Kas? Miks? Kirill Havanski uuslavastus «Mis saab siis, kui meid enam ei ole?» sunnib küsimuse eitavast vormist hoolimata just olemise erinevaid tahke uurima-avastama. Lavastus tõukub leinast ja igatsusest, peegeldades meeleheidet, ahastust ja teadmatust, mis tabab neid, kes jäävad, kes on. Viimast nii teatrisaalis kui ka ühiskonnas üldiselt.
Harjumine uue oluga, ebatavalise, ebamugavaga – seda nõuab lavastus veel enne, kui etendus jõuab alata. Sünge sinise valgusega saal sunnib jalge ette vaatama, et hämaras ei komistaks ega kukuks ning leiaks üles õige istekoha.
Üleminek etendusele ei tee olukorda mugavamaks: lava ees tõusevad püsti näitlejad, kuid saalituled ei kustu. Näitetrupi liikmed seisavad näoga publikusse ja silmitsevad ainiti igaüht, hoides mõnega mitmesekundilist silmsidet.
Valdab teadmatus
Madala helisagedusega instrumentaalmuusika roomab mööda tribüüni metalltorusid ja sametpatju istuja kehasse. Pilk puurib lavakujundust, kuid kõik esemed on kaetud valgete linadega ja miski ei reeda, mis peitub nende all. Valdab teadmatus.
Lavastus eeldab saalisolijalt kannatlikkust ja fantaasiat ning rõhub sellele, et olemine on kulgemine elu peatamatus rütmis – mõnikord mööduvad hetked kiirelt, teinekord aeglaselt. Vahel on nad nauditavad, siis väljakannatamatud. Nii tahetakse mõjuda ka laval.
Selles lavastuses vastanduvad ja põimuvad argine, tuttav ja mugav elurütm ning maailm, kus valitseb ahastus, meeltesegadus, hirm, kurbus ja teadmatus. Normaalsus vaheldub paranormaalsusega, reaalsus unenäolisusega, rahu täieliku kaosega. Intiimselt sõbralik ja soe peomeeleolu nukra ja õõvastava atmosfääriga ning pehme klaverimuusika agressiivsete bassirütmidega.
Audiovisuaalne võttestik
Just audiovisuaalne võttestik on see, mille abil olemise mugavuse ja ebamugavuse kontraste luuakse. Kõrva riivavad valjud heliefektid: kolksud, kahin-sahin, aeglast pulssi imiteerivad löögid. Ent ka paralingvistilised elemendid, nagu karjed, ohked, naer.
Helirežii on seatud taluvuse piiridele: sinna, kus inimene kohe-kohe murdub. Nii mõjub näiteks stseen rohelise-punase vilkuva valguse ja taustal tümpsuva reivimuusikaga, mis kestab mitu minutit ja mille ajal on näitlejate laval liikumist väga ebamugav jälgida.
Ent kuigi välkuvad lambid muudavad pildi häguseks, tekitab kannatuse piire kompav stseen ka seletamatut positiivset emotsiooni. Meenub sõbranna, kes kord väga jõhkralt ütles, et kui ta on vahel kurb, tahaks ta kõlari alla neelata, et bass naha all tümpsuks. Nii saavat ta vibratsioonidega oma keha paremini tunnetada. See stseen mõjus samamoodi: ühest küljest häirivalt, teisalt ergutavalt.
Sellistele performatiivsetele lahendustele ei järgne aga lavastuses selgitusi, vaid olemise mõiste ja mõte muutub stseen stseenilt aina abstraktsemaks ja ambivalentsemaks. Nagu on sedastanud Eero Epner (2015), ei teki säärases (postdramaatilises) teatris tähenduste võrgustik mitte laval, vaid lavalolijate ja vaataja fantaasia koostöös.
Nii nagu vihjab pealkiri «Mis saab siis, kui meid enam ei ole?», esitab lavastus vaatajale küsimuse eesmärgiga muuta ta vastuse otsimisel kaasautoriks. Põhiline tööriist, mis lavastus selleks vaatajale annab, on tagasivaated ja kordused, mis annavad võimaluse laval toimuvat paremini mõista ja mingeid elemente mitu korda näha.
Küll rõhutakse sellegi puhul oleku fragmentaarsusele ja ainulaadsusele, mistõttu ei ole ükski stseenikordus identne eelnevaga ja ruumi on jäetud improvisatsioonile. Sellepärast mõistan sedagi, miks on püütud jääda lavastuse sisututvustuses võimalikult napisõnaliseks, avamata liialt seda, mida laval tehakse (nagu olen püüdnud isegi).
Üllatusmoment on selle lavastuse puhul väga oluline, sest mängitakse olemise ja mitteolemise tähenduslike piiridega. Vaatajas tekitatakse vastakaid tundeid, mille eesmärk on meelitada nendele teemadele ja kohalolule mõtlema. Leidma midagi negatiivset ja positiivset igast olekust.
Emotsioonid, mis lavalt publikusse kanduvad, on kohati pateetilised, kuid tuttavad ja tekitavad nii äratundmisrõõmu kui ka võõristust. Üht äärmuslikku olekut aetakse taga teisega. Nii on see lavastus sobilik neile, kellele meeldib kombata oma mugavuse piire ja otsida tähendusi abstraktsusest. Sõbralik hoiatus aga neile, kel nõrgad närvid: vilkuv valgus ei ole ainus, mis võib ärritada.
Kirill Havanski lavastus 14. aprillil esietendus Tartu Uues Teatris «Mis saab siis, kui meid enam ei ole?». Autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp. Lavastaja Kirill Havanski. Kunstnik Riin Maide, valguskunstnik Aleksandr Mirson ja helikunstnik Markus Palo. Vaatajate ees Ilo-Ann Saarepera, Grete Jürgenson, Maria Paiste, Ekke Hekles ja Johannes Richard Sepping.