Johanna Rannik/Arvustus. Laua taga on igatsusele alati koht

Johanna Rannik, Eesti Päevaleht, 26.04.2023

Tartu Uue Teatri „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ pole tüüpiline leinatükk, sest pakatab paradoksaalsel moel elust.

Õhk on pingule tõmmatud paradoksaalselt mugava kohmetuse pingest, mida tajub peaaegu alati koosviibimistel, kus peab laua taga istuma. Sõbrad teretavad, kallistavad, lõõbivad ja aitavad lauda katta. „Üks on puudu,“ avastab keegi ja laua taha tõstetakse kuues tool. Kõik käib tuttavlikku rada pidi, konarlikus õdususes, sotsiaalsete konventsioonide ettekirjutuse järgi.

Aga kuuendat ei tule. Ei pidanudki iial enam tulema. Aga äkki siiski? Kirill Havanski „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ urgitseb leinas, leppimises ja nihestatud uues reaalsuses, mida kujutab endast maailm, kus kaotusjärgne igatsus loob valuga ühes ka midagi sooja.

Argine ärevus

Lavastuse tutvustuses seisab, et selle keskmes on „elu peatamatu kulgemise aktsepteerimine ning mis veel tähtsam - selle nautimine“. Havanski tunnetab eneseirooniliselt argist ärevust ja pseudopidulikkuse pentsikust, mis tekib näiteks siis, kui mõni sõber soovib toosti teha, kui lauldakse sünnipäevalaulu või kui vaadatakse üksteisele kerge muigega otsa, oodates, et keegi juba „Noh, hakkame siis sööma!“ hüüaks, andes sellega loa „head isu, head isu“ suminaks ja kausside ringmänguks.

See argisus hakkas enim tööle just siis, kui seda üle võlli ja kõverasse keerati. Lisaks olid visuaalselt tabavad sellised stseenid, kus üks tegelastest ei lähe kaasa uue ühise reaalsusega, mis tugineb ometi nostalgia taasetendamisel. Eriti mõjus oli ta seetõttu, et nii-öelda ulmast ärkamist oli järgemööda kõigil tegelastel: lein käib lainetena leppimise ja lohutamatuse vahel. See lahendus aitas normaliseerida eri emotsionaalseid seisundeid ja vältida tegelastevahelisi pseudokonflikte (nn konflikt konflikti nimel oleks pealiini varjutanud). Sõpruskond oli kõigi tegelaste jaoks turvaline ja aktsepteeriv perekond, kus tunti end ka eraldi nurgas seistes toetatuna. Eks ole 3 + 1 ikka huvitavam kui 4, aga iseäranis siis, kui selle printsiibi siseselt rollid vahetuvad (hoides seeläbi tasakaalu, mitte vastandust).

Helitundlik lavastus

Muu hulgas tegeleb Havanski muusikaga, mistap ei tule üllatusena, et lavastus on väga helitundlik. Seekord pole aga muusikaline kujundaja mitte tema ise, vaid Markus Palo. Lavastuse heliilm sellele iseomaste katkestuste ja kerge neurootilisusega toetas etendajaid ning moodustas Aleksandr Mirsoni valguskujundusega sümbioosi, mis oli tuttavlikult uusteaterlik ja samal ajal etteaimamatu. Laval olev pinge ei lubanud peaaegu kordagi mõttel rändama minna - kui, siis rammestusest, mis tekkis, kui tegelased kordustesse nii-öelda lõksu jäid. Eeldan, et osaliselt just selle vältimiseks vaheldusid hillitsetud kordused või pausid intensiivsete tantsu- või tõmblusstseenidega, valgusväreluse ja tehnoesteetikaga.

Lavastuse tugevamaid osi ja selgroog on minu arvates trupi üheshingav koosmäng ja nii füüsiline kui ka meeleline lähedus. Harva kujutatakse laval sügavat sõpradevahelist hellust ja armastust, eriti rasketel hetkedel, kui tahaks eestlaslikult enesesse tõmbuda. Endalgi tekkis etenduse käigus hoitud tunne, sest ebamugavad hetked kannatati koos ära ja koos keerati pildiraamatu lehti, kui tahes ängistavad olid sealsed mälestused. Kogu lavastuse tundespekter antakse edasi põhimõtteliselt sõnadeta, mis teatris paraku alati ei õnnestu - siin aga küll. Etendajad on liikumises plastilised ja emotsionaalselt rabedad.

Havanski lavastus ei ole nii-öelda tüüpiline leinatükk, sest ei lange kunagi otseselt morbiidsusse, vaid pakatab paradoksaalsel moel elust. Vahel tõusis vaatajana minus esile teatav kärsitus olukorra mõistmatuse üle. Näiteks stseen, kus sõber, keda oodatakse, ei ole enam elavate kirjas - aga siis teda ju nii siira lapselikkusega ei oodataks? Alguses elab publik sõpradele kaasa ja tunneb elevust, kui Johannes Richard Sepping karjub: „Tuleb!“ - kuni lepime, et ei tule. Vajutakse tagasi toolidesse ja tärkab kaastundlik melanhoolia (väikse lootusnoodiga).

Sõbra kaotamisega lõppes ka seltskonna elu ja nooruse etapp. Ei saa minna samamoodi edasi, kui üks teekaaslastest on puudu, kummatigi kuna lein ei nõua tingimata füüsilist surma, sest surnud võib olla inimestevaheline läheduski. Mõnikord jääbki inimeste ühise loo lõpp kirjutamata, ellipsiks, ja sellega elamine on omaette vaev, mis lasub kihina leina peal. Alati igatseme midagi taga, alati hõõgub sisimas romantiseeriv küünitamine olnu poole. Ma ei ole nõus ütlusega, et kõik tragöödiad on millegi nimel juhtunud, aga lavastuses sai sõpruskond valu kaudu uue lähedusmõõtme. See seisund on lavastuse tuum. See ei andnud end päris kätte, aga sundis end vaatama.

Kannatust leevendab ehk lootus, et kord see intensiivne valu kuhtub, alles jääb üksnes akordioni aeglane hingamine.